Sõrmuste isanda radadel! 23. aprill

Hommikul äratus kell 7. Plaanisime küll pisut hiljem, aga esiteks liiguvad koridoris varased matkaleminejad ja teiseks – eks vist väike ärevus on ka juba sees, pole ju ammu mägedes käinud ja ei jõua ära oodata! Vaatamata üsna süngetele ilmaennustustele on taevas näha siniseid laike ja pilvekiht üsna õhuke. Sõidame hosteli bussiga ühele Uus-Meremaa hinnatumatest matkaradadest, mille eile välja valisime. Seda kutsutakse „Tongarino Alpine Crossing“ ehk „alpide ületamine“ ja läbib mitmeid „Sõrmuste isanda“ võttepaiku näiteks läheb mööda Mt. Doomist ehk Ngauruhoe vulkaani (2287m merepinnast) jalamist. Lisaks läheb lähedalt mööda ka Ruapehu vulkaanist, mis näitas aktiivsuse märke paar nädalat tagasi, kuid on nüüdseks maha jahtunud. Ruapehu on talviti suusakuurort, kuhu meiegi tööle proovisime saada, kuid kahjuks ei õnnestunud, nüüd vähemalt vaatame koha üle. Matk on kokku 19 km ja peaks infovoldiku andmetel olema läbitav 7-8 tunniga. Rada algab 1100m pealt ja on alguses päris korralik jalutusrada läbi samblikulise ja madala põõsastikuga kaetud ning väikeste ojadega maastiku, mis on vägagi eripärane ning seetõttu ka kaitse all.

Mt. Doom

Järgneb raske tõus ja enne kui arugi saame on kell juba pool üksteist ja seisamegi vulkaani jalamil. Silt näitab, et vulkaani tippu ja tagasi on võimalik ronida 3 tunniga. Kuna see jääb meie 8 tunniselt rajalt kõrvale(lõpuni 5,5 tundi) ning sinna ei vii mingi rada, siis teeme kiire arvutuse – viimase bussi väljumiseni 16.30 jääb meil ajaliselt 2,5 tundi puudu. Imetleme vulkaani tippu, mis just sellel hetkel pilvedest ilmub ja ennast meile näitab. „Ei jõua kuidagi“, ütleb Timm ja vaatab üles. „Ega vist, ainult joostes“, tõden ka mina ja heidan igatseva pilgu kraatri tipu poole. Tõuseme kivilt, kus istusime ja asume üksmeelselt rajalt välja vulkaani tipu poole. Ega ju iga päev ei teki võimalust kraatrisse piiluda! Rada on suure tõusuga ja raske on veerevas tuha-mulla-liiva segus kindlat toetuspinda leida. Aeg-ajalt on pisut kivisem ja saame kiiremini edasi. Enamus ajast siiski samm edasi, ja libisemine pool sammu tagasi. Mida ülespoole, seda järsemaks nõlv läheb (tõus kokku kõrguses umbes 600m).

„Peame tempot tõstma, muidu ei jõua,“ ütleb Timm tõsisel ilmel kui ma talle ühe pildistamise koha peal järgi jõuan. Millega ta muidugi mõtleb, et mina pean tempot tõstma, sest tema lippab oma pikkadel koibadel nagu väle põder edasi. Vaatan kella, pärin ühelt vastutulijalt infot ja hoian kangekaelselt oma valitud tempot, sest muidu võib juhtuda, et üles jõuan, aga alla enam ei tule. Tippu pole näha, kuid arvan, et kuskil 2/3 maad on läbitud, kui tõuseb tugev tuul, mis tahab võtta viimasegi tasakaalunatukese. Siiski-siiski, tund ja nelikümmend viis minutit hiljem oleme üleval kraatri serval. Tim jõudis vist 5 minutit varem. Oleme täiesti pilves. Mõlemale poole umbes 50-100 meetrit on näha kraatri kõverduvat serva ja allapoole võib piiluda kuristikku. Pilved varjavad meie eest kraatri põhja, kus ühe matkaja sõnul peaks olema järv.

Teeme kiire näksimise pausi, sest õhk on nii külm, tundub nagu miinuskraadid. Suur tuul tahab meid õhku viia ja ega meil ju aega ka raisata pole. Allapoole läheb kergemalt. Astud sammu ja libised pool veel peale. Poole tunni pärast olemegi juba all oma põhirajal tagasi. Rada läheb läbi „Sõrmuste isandast“ tuttava maastiku, mis on praktiliselt taimestikuta tasane kõnnumaa mägede vahel ja siis jälle üles ja alla mööda mägede harjasid. Pilved liiguvad üle meie, kohati selgineb ja näeme ilusaid vaateid. Smaragdi järvede ääres teeme lõunapausi. Ilmaga on meil suhteliselt vedanud, sest pilved liiguvad kiirelt, kaitstes meid kuuma päikese eest, samas võimaldavad meile vahepeal selginemist ja kauneid vaateid mägedele. Ühes kohas saame küll peaaegu tuule alla, rõõmustan maa külgetõmbejõu ja oma raske koti üle, muidu tõuseksin lendu vist.

Smaragdi järved:

Kõnnumaa:

Vulkaan "Mt.Doom"

Sinine järv:

Tuuline tõus:

Taimestik:

Maast immitsevad mädamunalõhnalised väävliaurud:

Minu vari imetleb huvitavat värvi kaljusid:

Raja lõpp läheb muudkui allamäge läbi pool-troopilise metsa armsate väikeste jõekeste ja ojadega. Jõuame parklasse napilt 10 minutit enne bussi väljumist. Rõõmustame ja õnnitleme üksteist oma tarkuse eest, sest kui oleksime jätnud vulkaani otsa ronimata, siis ootaksime juba kaks tundi bussi.

Ja nüüd olemegi tagasi hostelis, kõhud täis ja kohe-kohe saame „hot-tubi“. Ma ei tea, mis see on, kuid tõlkes tähendab kuumaveevanni ja see on siin külastajatele tasuta, nii et võtame külma õlle kaasa ja läheme oma väsinud lihaseid lõdvestama.