Jõulud Vietnami sõja veteranide, kängurude ja lume.. vabandust.. liivamägedega..

Oleme jälle teel! Vähem kui nädalaga sõitsime ca. 900 km lõuna poole suhkruroopõldude vahelt läbi karjakasvatuspiirkonna merelähedaste okaspuumetsade vahele.

Peatusime korra mereäärses puhkealas. Siin on palju selliseid tasuta (või odavaid) puhkealasid, kus ei ole suuri mugavusi, kuid meile piisas WC-st, kraaniveest, telkimiskohast ja merevaatest õhtusöögiajal. Ujuma minekust loobusime, sest olime alles piirkonnas, kus umbes märtsi-aprillini elutsevad väga mürgised meduusid. Nüüdseks oleme jõunud meduuside levialast lõuna poole.
Hervey Bays, Queenslandis, saime ennast merevees korralikult kasta, kuid kihutasime suuremate lainete otsingul kohe edasi.

Rainbow Beachilt, mille lähedal hetkel oleme, lõuna poole umbes paari tuhande kilomeetri ulatuses on väidetavalt Austraalia kaunimad liivarannad ja parimad surfilained. Rainbow Beach, tõlkes Vikerkaare Rand, on oma nime saanud kõrgete erivärviliste liivakaljude järgi – eriti ilusad päikesetõusul ja -loojangul. Käisime kaks päeva järjest seal hullamas elu kõrgemates lainetes, mis tahtsid juba põlvekõrguses vees jalad alt viia. Esialgu möllasimegi Timiga teiste laste kõrval, sest ei saanud nendest rulluvatest lainetest kohe päris hästi sotti. Hiljem julgesime pisut kaugemale ka ikka minna ja saime paar korda päris pika sõidu laineharjal. Esimene päev võttis nii läbi, et koju jõudes jäin keset päeva lihtsalt pooleteiseks tunniks magama. Teatavasti juhtub seda tavaliselt minuga ainult siis kui olen kõrges palavikus! Rainbow Beach ise on armas pisike linnake Suure Liivase Rahvuspargi külje all (tohutu maa-ala, mis koosneb mere poolt kokku kantud liivamägedest). Ronisime linna lähedal paikneva 200-meetrise liivakuhjatise otsa ja suusatasime läbi liiva alla rannajärsakuni, kust avaneb ilus vaade Vikerkaare kaljudele ning lõpmatusse kulgevale liivarannale. Siit järsakutelt hüppavad iga päev õhku liuglangevarjurid ja kaunistavad taevakaare erivärviliste varjudega. Miks randa mööda rannaliiva uhavad turistide džiibid, jääb mulle arusaamatuks.

Rainbow Beach`i liivamägedel:

Külastasime ka Tin Can Bay nimelist linnakest, mis on kuulus oma delfiinide poolest, kes tulevad randa ennast turistidele näitama. Linn ise oli väga armas, kuid delfiini patsutamine osutus täielikuks turistilõksuks, millesse sel esmaspäeva varahommikul olid astunud veel umbes sadakond inimest. Seisime siis rahvamassis ja imetlesime koos teiste lollidega ühte delfiini, kes julges randa tulla ja sai selle eest mõned kalad hommikusöögiks. Tegemist ei olnud ookeanidelfiiniga, kes ilmselt igaühele kohe silme ette tuleb, vaid ühe teise liigi esindajaga (otsetõlkes küürdelfiin). Nii et saime pisut tarkust selle liigi kohta koguda ja vähemasti ei aja teda tulevikus ujudes haiga segamini.. hahaa.

Ööbimispaigaks oli meil nende viimaste päevade ehk jõulude vältel pisike laager rannikust paarikümne kilomeetri kaugusel sisemaal, küngaste ja metsade vahelisel tasandikul. Laager kuulub tegelikult Austraalia Vietnami sõja veteranidele ja umbes 95% laagrilistest on lõbusad sõbralikud vanainimesed, kes igal õhtul istuvad lõkke ümber ja räägivad korda-mööda oma lugusid. Need on sellised inimesed, kes naeravad meelsasti iseenda üle ja teiste naljade üle, isegi kui viimased ei ole eriti naljakad, lihtsalt sellepärast, et neile meeldib näha asjades huumorit. Sellised inimesed, kes kohe pakuvad sulle oma üle jäänud sibulaid või kapis kasutult seisvaid gaasipurke. Sellised inimesed, kes teevad komplimente ja norivad Timmu kallal, et tema ei olegi veel täna komplimente teinud. Ja loomulikult on väga uudishimulikud ning pärivad palju ja klatšivad palju.

Laager:

Meid võeti siin superhästi vastu. Kohe esimene õhtu kutsuti meid seltskonda lõkke äärde ja pakuti õlut ja veini. Saime rahuldada oma uudishimu Austraalia elu erinevate aspektide kohta ja pisut reklaamida Eestit. 24.nda detsembri õhtul tegime kuuse all omaenda jõuluõhtut. Minul oli jõulukingitus, väike videokaamera juba käes,aga Tim sai päkapikult väikse paki kahe reisiraamatuga. Ta nimelt avastas 3-kuulise farmitöö ajal, et talle päris meeldib lugeda reisikirjeldusi. (Ja mina avastasin filmitegemise rõõmud Timmu telefoniga, sellest ka uus kaamera.)

Austraalias on komme süüa pidulikku jõuluõhtusööki 25.ndal detsembril. Ja meidki kutsuti õhtusöögist osa võtma. Valmistasime selleks puhuks hunniku kartulisalatit, kuna meie söögitegemisvõimalused on piiratud kaasaskantava pliidi poolt. Laagri jõulutulede ja kunstkuusega kaunistatud varjualuse all sätiti lauad ringikujuliselt ja kaunistati. Igaüks tõi midagi söögiks, nii et laud oli koormatud erinevate valdavalt kohalike toitudega. Igal laual oli paar kingipakki, mis tegid lahti tõmmates suure paugu. Minu omast ilmus peale pauku lisaks printsessikroonile veel 64cm pikkune mõõdulint. Ja peale sööki tuli jõuluvana suure kellahelistamise ja „ho-ho-ho“ saatel. Jõuluvana oli naljanina ja viskas selliseid kildusid, et kõht oli krampis. Ja ega peoseltskond palju alla ei jäänud. Sai palju nalja, sest saadud kingituse võis ühe korra kellegi teise kingi vastu välja vahetada ning ühe rahakassa pärast käis päris suur lööming. Mina sain jõuluvanalt musi eest šokolaadiliköörid ja habemeajamisvahu, mille ma kiirelt karbi kommide vastu välja vahetasin. Tim ei pidanud oma kingi eest musigi andma, rääkimata salmi lugemisest. Selline lahke jõulumees oli. Ja väga lõbus õhtupoolik.

Meie mõnusatele jõuludele lisasid vürtsi kängurud. Me ei ole varem näinud päris kängurusid, ainult nende väikseid sugulasi (wallaby), aga siin laagrit ümbritseval niidul käivad igal hommikul ja õhtul söömas kängurud. Saime nende tegevust jälgida. Eriti hea oli minu uue kaameraga neid 40x lähemale zuumida, ja filmida kuidas nende suu liigub, nad üksteist silitavad ja hüppavad.

Mina kaameraga kängurude jahil:

Nii et kokkuvõttes – ei oleks osanud paremaid jõule soovidagi siin Austraalias. Täna jätame koduseks saanud laagripaiga selja taha ning suundume mööda rannikut lõuna poole, üha suuremate lainete otsingul.

Viimast korda Airlie Beach`lt..

See on minu viimane postitus blogisse siit maanurgast, sest veel ainult esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev on jäänud töötada ning siis ootavad meid Austraalia tundmatud teed, kaunid paigad, põnevad elamused ja puhkus..

Kolm kuud sidruni-mürdi farmis on möödunud kibekiirelt. Iga päev on meid üha lähemale viinud siinse kuuma suve tipule. Meie köögi kõrval looklev jõgi ei voola juba päris mitu nädalat. Rohi meie õuel on täitsa pruun ja isegi sidruni-mürdi taimed igatsevad korralikku vihma, mida siin, „Päikesepaiste osariigis“ on oodata alles veebruaris (kuigi siis tuleb ikka nii, et kõik ujutab üle). Suhkruroopõllud, mis meie siia poole teel olles parajasti vanast kraamist puhtaks põletati, haljendavad tubli kastmise tulemusel meetri pikkuste taimedega. Airlie Beach kihab välis- ja kodumaistest turistidest. Päeval ja öösel võib näha inimesi seljakottidega ja kohvritega ringi jalutamas, või tegemas oma koti najal uinakut bussijaamas, rannas või pargipinkidel. Puhkajaid-lõbutsejaid on täis nii rand, korallidele sõitvad paadid kui ka kõik kaks linnakese pubi-klubi.

Peeglist vaatab mulle vastu pisut väsinud näoga erksate suurte silmadega naine, kelle stiilne soeng on igat pidi välja kasvanud, kuigi nüsisin seda paar nädalat tagasi väikse eduga oma maniküürikääridega. Õnneks ei saa kogu mu väsinud olekut 60-tunniste töönädalate arvele kirjutada, kuigi viimastel on ka oma osa. Eile, laupäeva õhtul, peale 63-tunnist töönädalat, 8 tunnist tööpäeva ning sellele järgnenud paaritunnist uinakut konditsioneeriga karavanis, käisime meiegi oma väikse farmitöötajate seltskonnaga viimast korda linna peal. Jalutasime soojas Austraalia suveõhtus mööda randa, kuulasime välibaaris elavat muusikat, lõime pisut klaase kokku, jälgisime inimesi (keda siin farmis olles ei näe), ja jutustasime. Pärast, kui poisid suundusid klubisse märja T-särgi šõud vaatama ja tüdrukuid otsima, tulime meie koju, lõime veel klaase kokku ja jutustasime poole ööni (jah, peale kolme kuud farmis praktiliselt kahekesi me saame ikka veel päris hästi läbi, hahaa). Täna sõidavad ära lõuna poole itaallased Paolo ja Gabriele ja meie järgneme üsna pea. Belgia poisid Jan ja Sem võtavad üle meie töö tootmishoones. Katarina jääb ainsa tüdrukuna põllu peale tööle. Ja loomulikult korealased Jae Jong`d (neid on meil kaks) ja Jacob ei lähe kusagile enne kui neil taskud ääreni täis on – ja võibolla siis ka mitte.

Meie esimene töökoht on olnud väga rahulduspakkuv. Ma leian, et meil oli pisut õnne (lisaks pealehakkamisele), et leidsime sellise farmitöö, mis oli ka kogemusena kasulik ja lisaks ka huvitav. Enamus teise aasta viisa jahil olevaid „seljakottijaid“ peavad leppima tööga põllul või siis pakkimismajas, millest üks on päris raske siin kuumas kliimas ja teine metsikult igav. Lisaks oli meil siin tore seltskond ja kasuks tuli ka hea klapp farmi omanikuga, kes meile oma mereäärset paradiisimaja nädalaks laenas, usaldas meie tööd ja arvamust, viis kogu meie kamba saabuvate jõulude puhul mereäärsesse restorani, kus ma jõin oma elu kõige kallima kokteili ning omanik ise pani kokteilide ja snäkkide peale hakkama ca. 10 000 eesti krooni (vabandust, ei ole euro ajal Eestis olnud). Uuel aastal, 2-9 jaanuarini, kavatseme nädalaks peatuda siit 1500 km lõuna pool paiknevas Byron Bay surfilinnakeses, kus meie farmi omanikul on renditud maja ning kuna teda seal nädalakeseks ei ole, siis ta annab selle üsnagi soodsalt meie käsutusse.

Viimased kolm tööpäeva saavad siin oleme üsna lihtsad. Omanikud ise on ära ning kinkisid meile Timmuga lebotamise päevad. Töötame tootmishoones koos uute poistega, kes peaks kõik töö ära tegema, samal ajal kui meie neil silma peal hoiame. Tegelikult ei oleks see sugugi vajalik, kuna nad on kordamööda juba kaks nädalat harjutamas käinud, aga mis meil saab paari lihtsa tööpäeva vastu olla. Kavatseme korra ära käia ka põllu peal ja vaadata, mida seal tehakse. Ehk isegi töötada vahelduseks paar tundi kuuma päikese käes.

Järele mõeldes, siinne farmielu on päris huvitavaks kujunenud. Tasub vaid uksest välja astuda, et kogeda midagi uut, mis kodus Eestis oleks võimatu.
Hetkel tuleb kohe meelde kahe-meetri pikkune mürgise pruunmao nahk, mille Tim ühel hommikul tootmishoone kõrvalt leidis.
Või siis hetk, kui istusime õhtupoolikul oma köögi terrassil ja kuulsime kummalist kohinat, justkui oleks tuulevaikses õhtus järsku keeristorm meie poole teel. Sedamööda kuidas paari minuti jooksul kohin muutus üha valjemaks, hakkasime tundma kerget põlemise lõhna. Järgmisena märkasime jõge piiravate puude taga kiirelt lähenevat tulemüüri. Jõudsin vaevalt läbi kaaluda oma põgenemise võimalused, kui tuli järsku sama kiirelt kustus nagu see alanud oli. Tegemist oli väga hoolikalt kontrollitud tulekahjuga, millega naaber oma vana suhkruroopõllu puhtaks tegi.
Või veel hetk, kui läksime oma laupäevaõhtusele linnatuurile ja pimedas rannas paljaste ülakehadega mehed kahest otsast põlevate tokkidega tulešõud tegid.

Olen õnnelik (kui välja arvate suur igatsus armsate inimeste järgi) ja ootan kärsitult reede hommikupoolikut, kui kolime kogu oma vähese kraami valgesse Ford Falconisse ja meie koduks saavad paariks nädalaks tundmatud teed ja paigad..

Farmiseltskond peenes kohas:

Whitsunday kuuma päikese all.. saunast puudust ei tunne..

Whitsunday piirkond, meie praegune elukoht, hakkab novembri alguses mõnusalt üles soojenema. Päevased temperatuurid ulatuvad üle kolmekümne kraadi. Muru, mis oli ilus rohe-roheline meie õuel, on võtnud kergelt pruunika tooni. Meist umbes kilomeetri kaugusel paiknev turismiatraktsioon – Cedar Creeki juga – on ära kuivanud ja sellest on järgi ainult vee poolt siledaks uhutud kaljud ja pisike lomp vett, milles saab ennast kuuma ilmaga kasta. Ookeanivesi on soe ja sinna asuvad umbes pooleks aastaks elama mürgised meduusid (box jelly fish).

Cedar Creeki juga vihmasaju ootel:

Meie töökoda on mõnel päeval nagu saun, sest lisaks päikesele, mis paneb metallkatuse prõksuma, kütab ruumi tohutu suur tööstuslik kuivati. Nii et tuulevaiksetel päevadel peale kuivati lehe-oksteprahist puhtaks pühkimist, mida tuleb teha ca. 5-6 korda päevas, oleme Timmuga mõlemad nagu saunast tulnud. Ülemus vabandas, et ta pole meile veel ventilaatorit ära toonud, oli selle ära tellinud, aga unustanud järgi minna. Nii et esmaspäeval peaks meil ventikas olema, millega saame õhu natuke liikuma panna. Kuumad päevad panid mind nädalaid lugema ja avastasin, et 7 nädalat on juba töötatud ja ainult 6 veel! Siis saame jõulupuhkusele.

Töö on meil endiselt .. huvitav .. hihii. Mul ei olnud õigus kui kirjutasin, et mingil hetkel peavad otsa saama masinaosad, mis lühikese aja jooksul katki võivad minna. Siiani veel iga nädal üllatab meid millegagi. Selle nädala suurim pauk oli pisike plahvatus õlimasinas (me toodame okstest mõnusa lõhnaga massaažiõli), mille tulemusel kõik vesi välja lendas ja me jäime pea terveks päevaks ilma veeta. Õnneks Tim nuputas välja, kuidas vee tagasi saame, sest minupoolest oleks me nädalavahetuse üle pidanud elama töökojast tünnidega vett majja tuues.

Ülemus avastas ka, et lasta meil lihtsalt tavapärast tööd teha, oleks meie annete raiskamine. Nii et oleme nüüd tegelenud kõvasti ka tootearendusega. See on väga põnev ja puha – kruttida masinaid, vahetada filtreid ja vaadata, mida kõike erinevat nendega teha annab. Ainus jama on see, et tavaline töö tuleb ikkagi ka ära teha, ja kõik see katsetamine ja kruttimine võtab päris palju aega ning lisab meie pikkadele tööpäevadele veel paar tundi otsa. Võtame hetkel veel asja positiivselt – õhtute sisustamisega ei ole vaja vaeva näha ja palgatšekid on ilusamad.

Oktoobri viimasel nädalavahetusel (nagu iga kuu) oli meil nii laupäev kui pühapäev vaba, nii et otsustasime osa oma palgast hakkama panna. Mürgiste meduuside hooaeg ei ole veel täies hoos ning seetõttu tundus loomulik, et peame võimalust kasutama ning ära käima selle piirkonna kõige fantastilisemates paikades – Suure Korallrahu rahvuspargis, maailmakuulsas sukeldujate ja snorgeldajate paradiisis. Mõistlikul kaugusel ühepäevaseks retkeks ja ühtlasi siinse piirkonna kõige ägedamad külastuspaigad on Whitsunday saarestikus – kuulus oma eraldatud valge liivaga randade, iidsete kaljujoonistuste, mitmekesise mereelustiku ja korallrihvide poolest. Airlie Beach`s on palju erinevaid teenusepakkujaid, kes turiste piirkonna saari ja koralle avastama viivad. Me valime ühe sellise, mis väikesi seltskondi teenindab – paadis on 30 koha ringis ning sel pühapäeval koos meiega kõigest 25. Vähem kui päevapalga eest veedame fantastilise päeva merel, saame kogu vajaliku varustuse snorgeldamiseks (sh ujulestad ja ülikond), lõunasöögi ja snäki hommiku- ja õhtupoolikul.

Paadiga saarte poole kihutades jälgime torimipilvi ja vihmasadu saarte kohal ning sedamööda kuidas sool soojas meretuules meie katmata kehaosadele kleepub, tunneme kuidas nädalatega kogunenud väsimus haihtub. Õnneks saabub peale tormi päike ning ülejäänud päev on imeilus. Teeme peatuse väiksel saarel ning ronime 10 minutit saare keskosas paiknevale vaateplatvormile. Näeme ümbritsevaid troopilise vihmametsaga kaetud saarekesi, mille servi ääristavad türkiissinise veega, valendavate liivaribadega ja kohati kaljused rannad. Timmu suureks rõõmuks näeme ühte pisikest varaanipoega üle teeraja kõndimas. Whiteheaven Beachil – valge siidpehme puudrisarnase liivaga rannal, mille sisse jalad nii taevalikult vajuvad, teeme pikema peatuse. Sulistame soojas läbipaistvas vees ja teeme terve fotosessiooni – nii paradiisilikus rannas ei olegi veel vist käinud.
Peale lõunat viib paat meid ühe pisikese saare kaldale. Tõmbame ülikonnad selga, lestad jalga, maski pähe ja snorgeldame. Oi kui palju erineva kuju ja värviga koralle siin on, moodustamas eritasandilisi riffe, koopaid ja õõnsusi, rääkimata eri värvis ja suuruses kaladest ja muudest elukatest. Päike käib vahepeal pilve taga ja kui sealt uuesti välja ilmub, siis lähevad korallide tipud särama nagu minijõulukuused...

Maaelu rõõmud ja ... võitlus ellujäämise nimel..

Timmu armsa ema südamerahustuseks alustan kohe postituse pealkirja teise poole seletamist. Ellujäämise nimel võitlevad siin nimelt igasugused sipelgad ja putukad, kes on harjunud oma teekonda läbi meie köögi-dušširuumi-WC sättima, lisaks kõiksugu erinevas suuruses ja värvitoonis ämblikud, kellel on ebaõnn sattuda koos sidruni-mürdiokste kotiga meie tootmisruumi.

Oleme ennast siin mõnusalt sisse seadnud. Sisse kolimise esimesel päeval kui Timm ametit õppis, tegin mina siin suurpuhastuse ja lõin kõik läikima, eemaldades kõik jäljed elusloodusest. Aga ega elusloodus siis kohe kuskile kaduda ei taha. Nii kui kuskil mõni pisike toidutükike, mandariinikooreke või toidupakend vedelema jääb, nii on kohe jälle sipelgad platsis. Hoidku selle eest, et terake suhkrut kuskile pudeneb – see toob kohe kaasa terve armee imeväikseid millimeetri pikkusi musti elukaid. Armeest saab küll kergesti ühe lapitõmbega jagu, kuid puhtuse hoidmine on meil siiski number 1. Häirivatest elukatest on meil siin veel parmud – eesti parmude värvilised hiiglastest sugulased. Naksamise tugevuselt jäävad nad küll õnneks oma väikestele eesti sugulastele pisut alla. Sellega seoses pean ära mainima, et Timm – osav asjade korraldaja, on veennud meie farmi omanikku, et meid tuleb parmurünnakute vastu töö juures kaitsta. Nii et järgmisel nädalal tulevad töömehed ja paigaldavad tootmisruumi suurte garaažiuste ette võrgud. Kas keegi on varem kuulnud, et sellist asja tehakse?? Järgmiseks äkki põllutöölistele laia äärega päiksevarjud, mille külge võrgud on kinnitatud? Igatahes – 5+ Timmule :)

Muudest elukatest – meil on siin väga suur konnade populatsioon. Mõned on isa rusika suurused ja limased kõige koledamat rohelist värvi. Teised on väiksed ja pruunid ja üsna armsad – vähemasti konnade kohta. Ja igasuguseid rohekas-pruunikirjuid on ka veel. Näha õnnestub neid valdavalt pimedas – kui taskulambiga läbi õue karavanist kööki või tualetti minna, siis nad kivistuvad paigale ja peab hoolega jalge ette vaatama, et mõnda ära ei lömasta. Üks pisike pruun konn armastas elada minu WC-s (just nimelt – meil on Timmuga eraldi kempsud). Ühel päeval ehmatas ta mind kui tulin rahulikult kraanikausi juurde ja hakkasin peeglisse vaadates kraani keerama. Õnneks ei olnud vist peeglist midagi imetleda, nii et viimasel hektel silmanurgast nägin - üks konn on end täpselt sinna sisse seadnud, kuhupoole mu käsi parajasti ulatuma hakkas. Teine päev passis ta lihtsalt mu WC-paberi rulli otsas ja vahtis mulle ülbelt otsa. Mõned korrad oli ta viisakalt nurgas laes. Ja ühe korra – sulitas mõnusalt WC-potis. Sain päris korralikult naerda selle konna tempude üle.

Loodus kihab siin elust. Sellist asja nagu vaikus ei ole siin ei päeval ega öösel. Huvitavaid linnuhääli, konnade krooksumist, ritsikate laulu ja muid esialgu tuvastamatuid hääli on õhk täis. Ühed eriti kilava häälega linnud armastavad kraagelda meie karavani ümber just hommikul päikesetõusu ajal, nii et äratuskella praktiliselt polegi vaja. Täna – pühapäeva hommikul, huvitaval kombel lasid nad meil magada – oli nii vaikne. Karavani seina sees elab meil ka keegi – kas geko või rott, aegajalt krabistab seal, aga näole ei ole veel andnud.

Ühe korra on meil õnnestunud ka ussi näha – Timm muidugi loodab, et see oli mõne mürgise soo esindaja. Püüame mõni päev netis surfata ja teada saada. Pealt tumeroheline, alt valge umbes meetripikkune ja sõrmejämedune oli sisse seadnud ennast köögiakna taga – osaliselt põõsaokstel, osaliselt akna servas ja hõõrus oma pead vastu klaasi. Terve õhtu ja päeva oli seal ühes kohas paigal, siis tüdines tähelepanust ära.

Lühidalt meie elukohast ja elutingimustest.
Meie farm paikneb tasandikul, mida ümbritsevad üksikud metsaga kaetud künkad. Juurdpääs on korralik, vähemalt kuival perioodil. Vihmasel perioodil ujutab farmi maade taga olev oja üle (ei ole krokodille!) ning truup, mille kaudu me praegu siia sõidame, on tihti vee all. Sillal on mõõdupostid ka, kust võib näha, kui sügav vesi on. Briani, farmi omaniku, sõnul ei juhtu veeuputust päris igal aastal, kuid paari aasta tagant tuleb ette, et kusagil veebruarikuus peab farm töö paariks nädalaks katkestama, kuna autod ei pääse enam üle. Farmi koosseisus on meie tootmishoone ja garaaž, suured omavahel ühendatud veekogumisetünnid, kontorihoone, itaallaste elukohaks olev 3-toaline maja, meie karavan ja meie abihoone, milles on köök, 2 WC-d, dušširuum ja avar terrass.

Juurdepääs:

Tootmishooned:

Meie tagaaed:

Oranži-valgekirju koletis ehk meie armas kodu-karavan:

Kontor ja itaallaste maja:

Köök ja muu:

Karavan on päris suur ja mahutab tohutut voodit, lugematul arvul kappe, kahte sohvat. Olemas on nii elekter kui konditsioneer. Viimane on väga vajalik kuumadel pühapäevadel ja mõnedel kuumematel õhtutel, kuigi üldiselt kipub temperatuur õhtuhämaruses langema normaalse 20 kraadi ringi, nii et magada saab väga hästi. Samas on aasta kuumim aeg alles ees ja peaks saabuma kusagil detsembris-jaanuaris. Selleks ajaks loodetavasti oleme juba teel jahedama lõuna poole. Köögis on meil olemas kõik vajalik – suurpuhastuse käigus leidsin hunniku potte-panne, kolm tassi, paar klaasi, mõned taldrikud, kolm lusikat ja ühe noa. Palju polegi ju kahele inimesele vaja. Juurde oleme ostnud kaasaskantava gaasipliidi, mis on väga tõhus ja maksis kõigest 13 dollarit. Seda saame pärast oma reisidel kasutada. Vinnie`sest, mis on kohalik kasutatud asjade pood, leidsime mõned täiesti korralikud kahvlid. Eile ostsime ka uue panni (10 dollarit!), mida meil nagunii hiljem ringi reisides vaja läheb, kuna siinne pann on maru väike ja meie armastame süüa teha korraga mitmeks päevaks ja ikka korraliku portsu. Padjad-teki-linad omastasime koos autoga, juurde ostsime ainult tekilina, samuti Vinnie`sest, kolme dollari eest. Ja kõige tähtsam – kaasaskantavad kõlarid, mis võimaldavad meil köögis või terrassil mp3-mängijast oma muusikat kuulata. Päris luksuslik on see elu meil nüüd siin – kõik vajalik on olemas.

See nädalavahetus on meil üle pika aja esimene, mille veedame siin maakohas. Eile, laupäeval, lõpetasime töö nii kiirelt kui võimalik (kell 14). Lõin ennast üles, mis siin maa mõistes tähendab korralikku dušši, roosat suvepluusi selga ja kõrvarõngaid, ning sõitsime 25km kaugusele Airlie Beachile. See väike hubane linnake on väga populaarne rändajate hulgas. Minu maitse jaoks on see ehk pisut liiga rahvast täis, kuid peale nädalast maaelu – täpselt see mis vaja. Siin on mõnus rannapromenaad ja ujumislaguun, restoranid, poekesed ja kõik muu vajalik. Käime ära pesumajas ja šoppame terveks nädalaks vajaliku toidu – tohutu suur kärutäis toitu ja jooki – mõelda, et nädala pärast on see kõik meil keres! Õnneks enamik siiski Timmu omas :) Täna ehk sõidame ujuma, aga üldiselt tuleb rahulik puhkepäev. Oleme eluga rahul ja Pireti-Varese lahkumiskingitus – suveniirpudelike eesti vaarikalikööri kurbadeks päevadeks – jääb kaunistama meie karavani kapipealset..

Airlie Beachi laguun:

Internetis käimise nurgake:

Airlie Beach:

Ka masinad vajavad paitamist..

04. oktoober 2012, hommikune kohvipaus

Ma olen jõudnud arusaamisele, et kui tahan järgmise kolme kuu jooksul blogisse märku anda, et olen endiselt elus, siis pean trükkimiseks kasutama hakkama oma kohvi- ja lõunapause. Nii ma siis istungi oma köögi terrassil sel kesknädala-neljapäeva (kuna töötame ka laupäeval) hommikupoolikul ja võtan arvuti ette, samal ajal kui Timm tegeleb oma lemmiktegevusega – planeerimine-kavandamine-majandamine ehk valvab tootmise järele. Hommikud ongi meil üldiselt kõige rahulikumad ja saab teha pikemad pausid, kuigi päevi üldistada on üsnagi võimatu – siiani on pea iga päev erinev ja uusi väljakutseid täis. Aga kaugemal paistab valgus läbi udu – peab ju ometi kuskil olema piir erinevatel masinaosadel, mis lühikese aja jooksul katki saavad minna ja lollustel, mida põllutöölised meie elu keerulisemaks tegemiseks välja suudavad mõelda. Esimesed kaks nädalat oleme siin masinaid ühest ja teisest otsast paitanud, et asjad sujuvalt jooksma hakkaks. Timmi konkreetsus, mis aegajalt võõramale inimesele ehmatav võib tunduda, läheb siin tööliste-omanikuga suheldes täpselt õigesse auku. Ma arvan, et oleme päris hea meeskond. Seda vähemalt seni, kuni me üksteist ära ei söö.. :) Saame siin oma koos olemise taluvuspiire päris hästi testida. Olen alati imetlenud Maarikat ja Fredi, kes 24h koos on – nii tööl kui kodus – ja imestanud, et kuidas nad küll suudavad. Ja siin me nüüd oleme siis – ühes väikses hoones koos ja õhtupoolikulgi valdavalt kahekesi. Aeg-ajalt saab kõrvalmajas elavate itaallastega seltsida, kuid kuna meil on tööpäevad nii pikad, siis sedagi mitte just väga tihedalt. Eks näis siis kuidas me vastu peame. Siiani tundub kõik väga hea, aga alles kaks ja pool nädalat on möödas.

Firma omanik läks meie teisel töönädalal pooleteiseks nädalaks puhkusele ja jättis meid siia omapead toimetama, mis on ühest küljest päris mõnus, kuid samas on vastutusekoorem jälle suurem, kuna pole kelleltki nõu küsida kui uusi olukordi tekib. Seega saame oma loomingulist poolt arendada erinevate otsuste tegemisel. Vähemasti oleme kahekesi, nii et õhtupoolikud kipuvad minema ikka tootmisküsimuste üle arutamisele. Mitte et need õhtud just pikad oleks, sest tööpäevad kipuvad ikka 19-20 paiku lõppema. Viimased päevad oleme juba saanud ka 18 paiku koju nagu alguses lubatud.

Huvitavad faktid sellest nädalast:
Itaallased, kes meil põllul töötavad ja naabriks on püüdsid kinni püütoni. Plaan oli neil selline, et kuna maja on maru must ja kassisuurused rotid igal pool, siis madu peaks teoreetiliselt rotid nahka panema. Eksperimendi tulemus – majja lahti lastud püüton pani plehku, rotid toimetavad omavoliliselt edasi ja maja endiselt koristamata.

Timm õpetas mind traktoriga sõitma! Sõitmine ongi põhiliselt ainus, mida ma selle aukartustäratava masinaga teen, kõik keerulisemad manöövrid nagu koormate laadimine ja käppade vahetamine, jätan ikka Timmile. Ah, ja siis muidugi ma oskan kasutada kahte kangi, millega saab kahveltõstukit keerata-pöörata ja tõsta – seda läheb vaja õhtuti kottide kuivati ette tõstmiseks. Äkki uuel nädalal saan mõne uue kangi kasutamise selgeks – neid on sellel masinal üle kümne!

06.oktoober hommikupoolikul..

Nii palju siis pauside kasutamisest – neljapäeva ülejäänud pausid ja terve reede jäigi täitsa vahele, ja ongi laupäev käes. Meie töönädala viimane päev – jeei! Täna on tööd pisut lühemalt. Põllul lõpetatakse töö kaks tundi varem ehk 12.30 ja meie peaks seega saama oma asjad tehtud nii pool kolm-kolm.

Kolmveerand kuus, kui ärkasime, oli kogu org mattunud tihedasse valgesse uttu, mis on tavaliselt hea enne kuumaks ja päikesepaisteliseks päevaks. Tavalisel tööpäeval ehk selle üle nii väga ei rõõmustaks, kuna meie varjualunegi muutub keskpäeval kolmeks-neljaks tunniks talumatult palavaks (ja loomulikult on konditsioneer katki!). Aga täna sõidame me oma teiseks nädalavahetuseks luksuslikku villasse lõõgastuma!

Farmi omanik nimelt sõitis puhkama ning andis meile oma Shute Harboris asuva külalistemaja võtmed! Itaallased, kes enne meid samal ametikohal töötasid, küll seda luksust nautida ei saanud. Omaniku maja asub kõrge kalda peal ookeani ääres, kõigist tubade akendest on fantastiline vaade merele ja saarekestele. Maja on kaheosaline – üks on omaniku enda oma, teine nii öelda kahe magamistoaga külalistemaja. Kahte poolt ühendavad ühised puitterrasid ja trepikesed. Õuel paikneb bassein, kus sulistades võib ookeanil kimavaid turismipaatidele ja jahte jälgida. Täitsa kuninga tunne tekib!
Õue nurgast läheb trepike alla ookeani äärde, kus kasvavad küll mõned mangroovid, kuid krokodille siin ei ela, nii et saab soolases vees ennast kasta kui bassein ära tüütab. Eelmisel nädalavahetusel tuli armas sõber Uus-Meremaalt, prantsuse neiu Emilie meile külla. Ta on Austraalias juba üle poole aasta ringi rännanud ning tal oli palju huvitavaid lugusid meiega jagada. Nii et veetsime kolmekesi mõnusad poolteist päeva luksuses, terrassil lõõgastudes, päikest võttes, basseinis ja meres sulistades, mereõhku hingates, lainete loksumist kuulates.. Täielik füüsiline ja vaimne puhkus..