Laupäeva hommikuse päikesetõusu ajal jõe ääres

The Road Not Taken

Two roads diverged in a yellow wood,
And sorry I could not travel both
And be one traveler, long I stood
And looked down one as far as I could
To where it bent in the undergrowth;

Then took the other, as just as fair,
And having perhaps the better claim
Because it was grassy and wanted wear,
Though as for that the passing there
Had worn them really about the same,

And both that morning equally lay
In leaves no step had trodden black.
Oh, I marked the first for another day!
Yet knowing how way leads on to way
I doubted if I should ever come back.

I shall be telling this with a sigh
Somewhere ages and ages hence:
Two roads diverged in a wood, and I,
I took the one less traveled by,
And that has made all the difference.


Robert Frost

Elu nagu lill..

Elame nüüd täielikku hipielu. Ostsime Sydneyst endale reisimiseks kohandatud väikebussi – 1994 aasta 2 liitrise mootriga Toyota Townace`i. Ees on kaks istekohta, taga on suur kaheinimese voodi, mille alla on ladustatud meie ride- ja varustuse kastid, ning 3 riiuliga kapp, mis mahutab tihedamini vajaminevaid asju. Kapi all on külmik, mida saab ühendada nii sigaretisüütajasse kui ka kämpingu vooluvõrku. Korralik raadio on ka peal, täiesti tutikas, kuhu saame ühendada oma mp3 mängijad. Kuna ööd on veel pisut jahedad, siis ööbimegi praegu oma liikuvas majas. Hetkel on meie maja pargitud Stuart Pointi (New South Wales) kämpingu kõige tagumisse nurka merre voolava jõe äärde, nii et hommikul ärgates näeme päikesetõusu ja jõe peal toituvaid pelikane. Puude all on meil ka telk, milles hoiame oma koli (juurviljad, konservid, pesukauss ja amber, must pesu jne), mida kaasas vedada ei soovi. Siis on meil veel pesunöör puhta pesu ja mustade sokkide jaoks ning laud ja kaks matkatooli (kõik selle koli saime autot ostes kaasa). Süüa teeme kämpingu köögis, kus õhtuti toimub tavaliselt seltskondlik kokkamine ja muljetamine.

Stuart Point ise on imepisike külake, mille keskuse moodustavad üks pood, tankla, raamatukogu, hotel-baar ja hiina söögikoht. Lähim suurem linn on 20 km kaugusel. Kohe kõrval on rahvuspark ning kallas on ääristatud ilusate liivarandadega. Ujuda saab nii siin liivapõhjaga jões (peab pisut ettevaatlik olema, sest siin elutsevad ohtlikud “stingrayd”) kui ka jalutades üle silla mere äärde. Paari kilomeetri kaugusel Grassy Headis on hea surfirand, kus oleme mõned korrad käinud. Viimasel korral nägime seal vaalu hüppamas ja vett kõrgele pritsimas.

Töötame praegu avokaadode pakkimismajas. Kui poodi lähed ja seal juhtumisi avokaadod on kastiga välja pandud, siis vaata, kas mõni neist kannab silti “packed by Marianne” või “packed by Tiimar”. Kollektiiv on lahe, osa kohalikud ja umbes pooled meiesugused ringiuitajad. Avokaadod on meil nüüd põhitoidus, hihii. Tegelikult päris ei ole, aga värske avokaado on ikka hea küll, rääkimata sellest, et tervislik (head avokaado retsepti?)

Nüüd on tööpäev läbi ja kõht täis söödud. Õues on kottpime, vaatamata meie kohal siravale tähistaevale. Kell on alles seitse õhtul ja kuu ei ole veel tõusnud meie kämpingu kohale. Arvuti ekraan ja patareidel töötav lamp laual on ainsad valgusallikad, tõmmates ligi erivärvilisi ööliblikaid. Istume metsa serval paari meetri kaugusel jõest, kuid seda on vaevu näha, aegajalt kostab vaid pelikanide kurinat ja kalade sulpsatamist. Meist linnulennul 300m kaugusel on liivane ookeani rand ning tuulevaikusele vaatamata kostab meieni pidevalt lainetemüha. Põõsas sabistab õhtueinet otsides kalkun, mõni üksik linnuke aegajalt vidistab. Õhk on pehme ja soe täna, lausa suvine. Naudime täielikku lõõgastuse tunnet, mida just looduses kõige lihtsam on saavutada. Hetkel on nii hea olla, et ei oskagi nagu elult midagi rohkemat tahta..