Talvine elu Blenheimis, Lõuna-Saarel. Juuli 2011.

Kuu Blenheimis on möödunud nagu niuhti. Õnneks on Eestis suvi ja kõigil on olnud liiga kiire, et minult blogisse lisa nõuda, sest - aega kirjutamiseks on päris raske leida.

Esmalt, tööelu edeneb hästi. Oleme iga nädalaga muutunud üha kiiremaks, ja tänu sellele ka palganumber oluliselt erinev alguspäevist. Tööd peaks meil jätkuma kogu talvehooajaks ehk kuni septembrini, nii et saame endale lubada sooja tuba ja nii mõndagi muud mugavust, kuni kevadpäike ilma kütma hakkab ja jälle ringi reisima asume. Ilmad on siin väga erinevad, mõni päev on nagu suvi ja töötades tuleb kõik neli kihti riideid maha koorida (põhimõtteliselt kogu mu kaasas olev garderoob). Teine päev on hommikul härmatis maas ja miinuskraadid kuni päike välja tuleb, nii et varba- ja sõrmeotsad on päris kanged. Kolmas päev sajab vihma nagu oavarrest. Õnneks siinkandis on ilusat ilma rohkem kui mujal, kuna lääneranniku mäestik hoiab pilveid kinni. Ja kuna mägedes on ka oluliselt jahedam, siis on tipud kaetud lumemütsidega. Hästi ei saa aru, mis aastaaeg parajasti on – palmide otsas sidistavad linnud, osadel puudel on lehed sügiseselt rohelised, teised on suures õitevahus. Istanduses on viinamarjataimed lehtedeta, kuid puud ja hein rohelised, mäetipud aga puha valged. Kohalikud on talveriided selga pannud ja külmetavad, mis on pisut naljakas kui väljas on keskmiselt 12 kraadi sooja. Ühel päeval oli suur kaos lõuna pool Queenstowni linnas – nimelt sadas 15cm lund maha ja kogu elu oli pea peale keeratud. Uudistes terve tund aega räägiti praktiliselt ainult sellest, kuidas selle suure lumega nüüd toimetatakse ja hakkama saadakse. Meie muidugi mugistastime naerda..

Istanduses:

Blenheimi tänav:

Kuid pisut on talv meidki tubasemaks muutunud – nädalavahetustel ei lippa mägesid vallutama, vaid eelistame muid tegevusi. Meil on vägev hostel, kus hetkel on supertore seltskond koos. Siin on sakslasi, argentiinlasi, mõned inimesed malaisiast, taiwanist ja jaapanist, noormees tšiilist ja teine belgiast, mõned prantslased, kanadakad, üks sloveenia tüdruk, üks inglise paar, ja siis muidugi meie – eestlased. Ja siis veel üks kiivi (ehk kohalik), keda kutsume Mr. Bean, sest ta on üks päris veider mees.

Ühel nädalavahetusel käsime hosteli bussiga veinimaitsemise tuuril. Ei saa ju viibida veinipiirkonna keskuses ja rabada hommikust õhtuni viinamarjaistanduses, ilma sealt saadavaid maitseid testimata. Hosteli juhataja Andy on tegelikult ka üks rändaja nagu meiegi ja elab hosteli juures väikses majakeses, mida me hostelis kutsume lossiks, kuna see sisaldab en-suite tuba koos köögiga, mis on iga backpackeri jaoks luksus. Igatahes õnnestus Andyl saada oma käsutusse väikebuss, mille ainuke viga oli raadio puudumine. Viga sai parandatud Phili abiga, kes Kanadas oli kitarriõpetaja ja võttis oma pilliga koha sisse tagaistmel. Toppisime bussi veinisõpru ja sõit algas. Blenheimi ümbruses on ligi paarkümmend veinikeldrit, kuid meie hulgas oli paar inimest juba ringi tuuritanud, nii et valisime välja parimad nende keldrite hulgast, mis veinimaitsemise eest tasu ei võta. Igas keldris maitsesime 5-8 erinevat sorti veini ja kokku käisime vist 6-7 keldris, täpselt ei mäleta. Iga keldri järel muutus buss üha lärmakamaks ja tagasi hostelisse jõudsime kõik suurte sõpradena. Oli mälestusväärne laupäev, mis lõppes kohalikus ööklubis.

Meie seltskond veinikeldri ees:

Tim naudib klubielu:

Oleme mõned korrad käinud ka kalal, kuid siiani ei ole õnnestunud veel ühtegi kala kätte saada. Ilmselt küll vist selle pärast, et õng on kogu aeg poiste käes, ja mina peesitan rannas. Tim ostis meile kasutatud õnge ühelt koju sõitvalt sõbralt, nii et järgmine kord võtan ise asja käsile.

Kalal White`s bays:

Ühel laupäeval otsustasime pidada ühe korraliku kostüümipeo. See kukkus välja ülivägev ja haaras endasse kogu hosteli rahva, sealhulgas ka malaislased ja hiinlased, kes muidu üldse ühestki peost osa ei võta ning Mr. Beani, keda üldiselt teleka juurest eemale ei meelita, välja arvatud muidugi söömiseks ja magamiseks. Kõik käisid linnas ja kondasid mööda kaltsukaid ja 2-dollari poode, et omandada kostüümiks vajalikud riided-aksessuaarid. Pidu algas koridori põrandal, kus me tavaliselt Timi ja Philiga istume ja aega parajaks teeme, ning kõikide edasi-tagasi saalimist takistame. Seekord aga kogunes kõik rahvas meie ümber koridori põrandale, kuni koridor sai nii täis, et kolisime ümber kööki. Lauad-toolid said tõstetud teepealt eest ära, Argentiina peomuusika pandi mängima, tuled kustu ja tants-laul algas. Üks Argentiina kloun õpetas mulle, raskejalale, isegi huvitava tantsu selgeks. Keegi latiinodest oli seganud mingi huvitava joogi, mis minu arvates koosnes veinist, mahlast ja puuviljadest. Ägedad kostüümid meelitasid kohale ka kõige paandunumad oma toas passijad ja magajad nii et kohal oli pea kogu hostel. Ja muidugi öösel käisime oma kostüümidega ikka linna peal kohalikku elu vürtsitamas ka.

Sel nädalavahetusel Tim töötab laupäeval pool päeva, mina jään koju puhkama, sest mu käsi on pisut valus suurest trimmimisest. Ja Juliega läheme vist kinno laupäeval, Harry Potteri viimast osa vaatama – mõned asjad on ikka igal pool ühesugused. Ja äkki pärast kuskile kohvikusse. Ja pühapäeval siis ehk poistega kalale, kui on ilus ilm. Nii see talvine elu meil siin käib – töö, pidu ja mõned väljasõidud.

Panen mõned pildid ka siia:

Meie panus Marlborough veinidele.. esimene töönädal.. kuni juuli

Oleme Marlborough-s - maakonnas, mis on oma veinide poolest tuntud peaaegu kogu maailmas, ning töötame otse selle keskuses, piirkonna kõige suuremas viinamarjaistanduses. Esimene töönädal oli päris raske – tõusmine enne aovalgust, jahedad hommikud, kuumad päevad, palju uut õppida ja 8- tunnised päevad füüsilist tööd tehes värskes õhus. Meie istandus paikneb mägede vahel tasandikul, sellest voolab läbi väike jõgi. Praegu on siin fantastiliselt ilus – kirevkirju – sügiseselt punased-kollased puud-põõsad, endiselt heleroheline muru, tume kuusik ja taustaks sinakas-pruunikas-rohekashallid mäed, kohati mähkunud valgesse udusse ning selle kohal suviselt sinine taevas..

Hommik tööväljal:

Istandus:

Meie töö on siis viinamarjataimede trimmimine ja mähkimine. See tähendab, et pügajad on lõiganud ära taimede oksad, millel see aasta kasvasid viinamarjad ja alles on jäänud 2-6 noort oksa. Meie valime kaks kujult sobivat välja, trimmime need kasvudest ja okstest puhtaks, mähime ümber traadi ja lõikame kõik ülejäänud oksad maha, jättes sobivatesse kohtadesse mõned pungad, millest kasvavad kevadel uued oksad järgmiseks aastaks. Selline aedniku töö. Kuigi me ei saa seda päris rahulikult nautida, sest peame kiirust arendama, kui tahame paremini teenida. Sellegipoolest mulle siiani töö meeldib ja Tim on juba esimese nädalaga saanud piisavalt kiireks, et teenida kolmandiku võrra rohkem kui teistel töödel, mida teinud oleme.

Viinamarjataimed enne pügamist:

Viinamarjataimed enne kui meie tööle asume:

Ja siis kui meie töö on tehtud:

Meie meeskond koosneb ülevaatajast, kes on ääretult rõõmsameelne noor ja matsakas (üsna värske ema) maoori-päritolu naine. Tema nakatavat naeru võib kuulda lõputult pika viinamarjavao teises otsas. Lisaks sellele, et ta meid välja õpetas ning jälgib, et teeksime kvaliteetset tööd, aitab ta meil aeg-ajalt ridu lõpetada, sõidutab meid peamajja soojale kohvile-teele või lõunale, ning hoiab meeskonna tuju üleval. Meiega koos alustasid sel aastal kaks Prantsusmaalt Touluse`i lähedalt pärit noort backpackerit – Julie ja Cristophe, kes on osutunud mõnusaks seltskonnaks kohvi- ja lõunapausidel. Veel kuuluvad meie meeskonda trobikond lõbusaid musti mehi eksootilisest troopilisest Vanuatu saarestikust, kes esmapilgul tunduvad kõik olevat täpselt ühesugused, nii et esimestel päevadel ma ei teinud neil üldse vahet ja ütlesin vist mõnele küll mitu korda „tere hommikust“. Nemad on siin juba kolmandat hooaega ja teevad tööd kolm korda kiiremini kui meie. Nii et saame neid jälgides aimu kui kiireks me üks päev võime saada ning trikke kuidas tööd efektiivsemalt teha. Lisaks armastavad nad tuju tõstmiseks laulda, valjusti huilata nii et see kaugustest vastu kajab, ning kui mõni oks juhtub puruneda, siis nad vannuvad, öeldes vihaselt „mirjam“, mis pidzini keeles on väga paha sõna.. Vanuatulased oskavad tuju tõsta..

Ühel eriti kargel hommikul ärkan pimedas toas kindla veendumusega, et olen oma toas Jalaka tänaval ja kuulen ema samme kiuksuval trepil kui ta tuleb mind kooliminekuks äratama. Läheb päris mitu minutit enne kui reaalsus minuni jõuab. Toas on jahe nagu meil kodus vanasti talvehommikuti – öösel on temperatuur langenud miinuskraadidesse. Me ei ole ainukesed, kes tahaks sooja teki all edasi põõnutada. Ka meie Väiksele Valgele ei meeldi öökülm ja teel tööle vilgub punane tuli armatuurlaual. Olen üsna rahulik seni kui Tim ütleb, et sõita võib, ainult et teepeal võivad autol tuled ära kustuda. Kuna õues on alles pime ja taevas kuu, siis selle peale muutun küll pisut ärevaks, kuid vähemasti on uni läinud. Joome peamajas kuuma tee ning sõidame istandusse. Päike just tõuseb mägede vahelt kui alustame tööd. Rohul on härmatis ning mu varbad hakkavad neljale sokipaarile vaatamata kummikutes külmetama. Vanuatulased aga, kes tavaliselt on esimesena kadunud viinamarjade vahele, ei taha üldse tööd teha. Uitavad sihitult ringi nagu oleksid kuutõbised ja viskavad nalja. Isegi meie ülevaataja ei suuda neid tööle panna sel hommikul. Vanuatul ju selliseid külmasid hommikuid ei ole. Kui me, põhjamaa-inimesed, juba mõnda aega töötame, kuuleme nende laulu külmas hommikus kajamas, millega nad ennast tööle ergutavad...

Tunni pärast on päike väljas ja hakkab ilma kütma, nii et enne hommikukohvi olen juba kõik oma vammused seljast maha ajanud.

Siin jääb päeva kirjeldus pooleli, sest olen päevatööst liiga väsinud, et seda trükkida..

Nädal või poolteist hiljem:
Olin vahepeal laisk, väsitavad tööpäevad ja seltskonnaelu ei andnud üldse mahti trükkida. Nüüdseks hakkab keha juba tööga harjuma, ja töö läheb ka juba päris kiirelt. Tim läks samas firmas üle teise töö peale kolmel päeval nädalas, sest ta selg rohkem ei kannata kummardada – ta ju nii pikk, peab rohkem kummardama kui me teised temast peajagu lühemad. Ta sõidab nüüd ATV-ga ringi ja loendab pungasid ja on väga rahul. Ma olen ka rahul, et meil nii korralik firma on, kes meisse kui inimestesse suhtub, hihii..

Vabal ajal, mida pole just palju olnud, oleme tutvunud linnaga. Mina käisin kohalikus basseinis ujumas, mis oli väga odav ja maksis ainult 3 dollarit.

Sügis, suvi ja kevad kõrvuti Blenheimi tänaval:

Üks päev käisime sõpradega kalal, mis nägi välja nii, et mina peesitasin jõe delta ja mere vahel päikese käes ja tuulevarjus soojadel kividel ning lugesin raamatut. Ja poisid, Phil, Sebastian, Maarten ja Tim tegid nägu, et nad täiega püüavad kala. Kala me ei saanud, aga tore päev oli sellegipoolest. Ja ühel päeval käisime siit veerand tunni kaugusel hästi kaunis rannas – Whites Bays. Turnisime rannakaljudel ja nautisime ilusat ilma ja head vaadet, lõbusat seltskonda, kohalikku veini.

Pildid Whites Beachilt:

Täna, laupäeval, sõidame kuskile, ei tea veel kuhu, ja pean hakkama sättima, nii et head mõtted ja soovid sinna teie poole ja ootan kirju!!