Sügistormid Lõunasaarel.

Kiivide pakkimise hooaeg on lõppenud. Reedel oli meil viimane tööpäev Walnut Farmis. Marie ja Doug valmistasid selle puhul töötajatele barbeque-lõuna koos tänukõnega. Nüüdseks on sügistormides väike vahe sees ning ilmateade lubab lähinädalaks ilusat ilma. Kuna oleme nüüd jälle töötud ja vabad, siis plaanime kaduda neljaks päevaks metsikusse loodusesse – läheme matkama Abel Tasmani rahvusparki (29.05-02.06).

Vahepeal käisime siin ühel päeval Blenheimi lähedal tööintervjuul, kuid intervjuu ei osutunud üldsegi nii suureks väljakutseks kui intervjuule kohale jõudmine. Ärkasime hommikul kell 6, kuna sõita oli ca. 2,5 tundi ja tahtsime 9-ks Renwicki jõuda. Öösel oli kõvasti sadanud, kuid hommik oli pisut pilves ning vihmatu. Sõidu ajal kuulsime kogu aeg raadiost, et meie piirkonnas on kuskil üleujutused ja teed mägedest tuleva tulvavee tõttu suletud. Uurisin küll kaarti ka, et äkki leian mõne koha üles, millest raadios räägitakse, aga ei leidnud neid sildasid ja orgusid tavalise autoteede kaardi pealt üles. Muidugi oli suletud just see tee, mida mööda meil oli tarvis sõita, nagu selgus peale tunniajast sõitu – teel oli barrikaad ees ja päästetöötaja sõnutsi pidi kohati vesi olema 3-4 jalga, mis on umbes meetrijagu sügav. Soovitas meil lahkelt koju minna ja õhtupoolikul uuesti katsetada. Pöörasime otsa ringi ja hakkasime tagasi sõitma. Mõtlesime, et äkki saab kuskilt väikseid teid mööda ikka kuidagi ringi sõita, kuid kuna siin on mäed ümberringi, siis teid rohkem polegi. Ainus teine variant oli minna 100km-se ringiga ümber mägede – seal samuti üleujutused, kuid kõige hullemas kohas oli tehtud ümbersõit ning ülejäänud kohtades pidi päästeamet olukorda jälgima ja soovitati lihtsalt ettevaatlik olla. Me ei tahtnud nii lihtsalt alla anda, seepärast läksimegi tiiruga, mõnes kohas oli küll tunne, et mitte mööda teed ei sõida, vaid mööda jõge autoga, sest vesi kobrutas üle asfalti, oli üsna sügav ja kauguses ei paistnud, kus tee lõpuks jälle kuiv on. Mägedest voolas alla tohutul hulgal vett ja kõik ojakesed, kraavid ja jõekesed ajasid üle. Aga jõudsime õnnelikult kella 10-ks ikka kohale ja saime asjad aetud. Nagu sellest pikast jutust nüüd näha võib, siis see sõit oli ikka päris korralik elamus, hihii.. Panen pildi ka.

Uuesti olen levis ilmselt uue nädala lõpu poole - neljapäeva õhtul olen üheks ööks tagasi Valges Elevandis (teie aja järgi neljapäeva hommik). Mis pärast seda saab, veel ei tea! Küll on tore!

Mis veel teinud-näinud? (Mai algus 2011)

Ühel vabal päeval käisime Cobbi orus (Cobb Valley) matkamas. Kohalikus infopunktist öeldi, et kui mägedesse minna tahame, siis sinna orgu saame ligi ka 4-silla veota, teised teed pidid karmide tõusudega olema. Cobbi ümbrus on väga kaunis, mäed ei ole küll väga kõrged (nii 1600-1800m), kuid maastik on omapärane, kiirelt vahelduv ja rohelus lopsakas ning põnev. Cobbi oru põhjas voolab jõgi, mis on tohutu tammiga üles paisutatud erksiniseks järveks.

Aga see tee sinna oli küll päris korralik elamus mulle, sest sellise tee peal ei ole ma küll kunagi sõitnud, ja ma arvan, et Timm pole roolis olnud sellise tee peal. Tee nimelt keerles mööda kõrge mäe külge ja tundus, et see pöörlemine ümber mäe ei lõpe ega lõpe (mu pea käis ringi nagu karussellil). Lisaks oli tee täpselt sama lai kui auto, ühel küljel oli vertikaalis mäekülg üles ja teisel küljel vertikaalis alla nii umbes paarsada meetrit. Ehk siis enamus sinnasõidust oli mul kogu aeg tunne, et minupoolne üks autoratas on kuskil kuristiku kohal. Tim õnneks ei teinud minu kiljumisest väljagi, ja hea on, sest autojuht peab ju sellise tee peal ikka rahulikuks jääma. Paar korda üritas mind ka rahustada umbes nii, et : „Kui üle ääre kukume, siis ega me alla ikka ei kuku, jääme puudesse rippuma.“ Ja „hea, et ühtegi autot vastu ei tule, muidu peame alla tagurdama“. Mis ei teinud mind eriti rahulikumaks, nii et kui lõpuks üles mäkke jõudsime ja matkarajale läksime, siis mul oli adrenaliinilaks ikka oma pool tundi peal. Mega tee, ja mega elamus, kui on hea autojuht ning ühtegi teist autot ei juhtu vastu tulema :)

Paar pilti Cobbi orust ja karuselliteest:

Ühel kaunil päeval otsustasime jalgadele puhkust anda ning läksime siit 30 minutise sõidu kaugusel paikevasse Abel Tasmani rahvusparki kajakiga sõitma. Õnneks meil mõlemal oli üks kajakimatk seljataga, nii et peale pooletunnist turvainstruktsiooni, saime oma kajaki kätte ja võtsime suuna lahele. Ilm oli megahea, päikseline ja täiesti tuulevaikne, nii et vesi oli kohati peegelsile nagu mõnes väiksemas järves. Käisime väikestel kaljusaartel, leidsime üksildasi kauneid liivaseid lahesoppe, kus suvel oleks mõnus ujuda (praegu oli juba liiga jahe), nägime nii palju huvitavaid erinevaid linnuliike, ja ühe väikse saare lähedal kaljusel rannal ujus hülgeperekond. Küll nad olid väledad vees, need maa peal nii suured ja kohmakana tunduvad isendid. Üritasime neid pildile saada, sest pole nii lähedalt kunagi hülgeid näinud, kuid nad tahtsid privaatsust vist. Pärast tagasiteel leidsime ühe poseeriva hülge päikselisel kivil pealelõunauinakut lõpetama, haigutamas, ennast kratsimas ja vehkisin vähemalt 20 pilti teha, ikka igast poosist.

Mõned pildid fantastilisest puhkepäevast:

Mai keskpaik. Tasman Bay.

Küll aeg läheb ruttu kui kogu aeg on midagi teha. Kaks nädalat on lennates läinud, teen kiire ülevaate põnevamatest sündmustest ja tegemistest.

Kõigepealt, elame endiselt Tasman Bay (Tasmani laht) äärses Motoeka linnakeses. Elukohaks on meil Valge Elevant, mis on selline suur sipisopiline terasside ja tornikestega maja keset tohutu suurt aeda. Elevandis on meil kaminaga elutuba ja suur köök, kuhu inimesed ikka kokku kogunevad. Kui parajasti on suur nälg ja raha pole, või siis tahad miskit põnevat toitu maitsta, siis tuleb natuke köögis istuda ja juttu ajada. Inimesed tulevad ja lähevad ja kõik ikka pakuvad sulle midagi. Siia on ka suur leivaküpsetamise hullus jõudnud, kuna leib-sai on poes kallis (odavaim sai 1.70 ehk ca. 15 eek), aga enamus saiasid umbes 3x kallimad ehk nii 5-8 dollarit tükk. Varsti vist tuleb ka korra ära proovida, hetkel maitsen eri retseptide järgi tehtud leibasid, et parim retsept välja valida.

Valge Vants:

Meie kodu on Valge Elevandi kõrval aias, selline pisike hurtsik palmi all, kus on üks tuba sees. Ja aias on meil üks väga heade õuntega puu, mõned kiivipuud ja üks kollaste viljadega puu, mille kohta ma veel ei teagi, mis see on.

Meie hurtsik:

Töökoht on meil ka endiselt Walnut Farm, kus ma umbes 4 päeva nädalas võitlen vihase kiivisid pilduva masinaga. Aegajalt on tal rahulikke hetki ka, aga üldiselt tuleb ikka kätel kiirelt käia lasta, et pakki läheksid ainult täiesti standardsed kiivid. Timm siis vahepeal kõnnib mööda ja korjab mu täis kastid ära, sildistab need ja paneb alusele, millega need pärast sõidavad autosse ja sellega edasi siit 50km kaugusel paiknevasse Nelsoni linna sadamasse, ning sealt omakorda edasi Euroopasse, USA-sse ja mujale. Töökoht on meil tore, kõik peale meie on kohalikud ja lõbusad inimesed (valdavalt). Ülemuse naine keedab meile kaks korda päevas kohvi ja teed. Mõni päev üllatab ta meid kookide või küpsistega. Kui töö ikka päris kiireks läheb, siis laseb ta ülemusel 5 minutiks masina kinni panna ja käib tööruumis veeklaaside ja kommidega ringi. Teisel töönädalal tõsteti ootamatult ka natuke palka, mis tähendab, et nii kõrgepalgalised me ei olegi veel Uus-Meremaal olnud :)

Kuna me kahjuks või õnneks tööga üle koormatud ei ole, siis oleme saanud ümbruskonnas ringi vaadata. Alustan kõige viimastest elamustest, kuna kõike nagunii ei jõua kirja panna ja need paremini meeles.

Eile, pühapäeval, käisime koos hosteli tuttavatega põhjarannikul. Pakkisime end viiekesi tšiili poisi Chrisi Subaru Legacysse ja võtsime suuna Farewell Spitile („hüvastijätu düün“). Sõitsime üle tuttava Takaka Hilli, läbi väikeste Takaka ja Collingwoodi külade.

Tüdrukud teel Takaka mäele, taustal Motueka:

Farewell Spit on selline huvitav 27 km pikkune merre ülatuv liivadüün, nagu looduslik muul lahe ja ookeani vahel. Täiesti hämmastav, kuidas veevoolud visalt siia liivateri kokku kannavad.

Poistele ei meeldi vihm, taustal liinadüün:

Vihm ja päike:

Tee peal oli meil kaks toredat vahejuhtumit Chrisi autoga, mis panid meid oma autoloksu üle rõõmustama. Nimelt hakkas Takaka mäele ronides autosse justkui suitsu sisse ajama, ja me tagaistmel kohe ärevil. Meie kilkamise peale pidas Chris auto kinni ja tõstis kapotikaane üles, ja sealt tuli ikka kõvasti tumedat tossu välja. Selgus, et see on täiesti normaalne ja tavapärane nähtus sellel autol, et mingi asi seal tossab (Chrisi sõnul turboga midagi). Kuna mehed leidsid, et asi ohtlik ei ole, siis kimasime edasi, ja tõesti – kui auto üles soojenes, siis toss kadus. Järgmine üllatus saabus kuskil peatuskohas, kus miskipärast auto starter ei töötanud. Chris proovis paar korda käivitada – ei õnnestunud. Me jõudsime juba kilkama hakata, et nüüd tuleb, autot lükata, kui Chris istme alt rahuliku ilmega haamri võttis ja sõnadega: „See pole oluline viga, kohe on korras“ kapoti alla kadus. Seal ta midagi tagus, samal ajal kui Constanca autot käivitas ja paari minuti pärast olimegi jälle teel.

Siis otsustasime üles otsida Whakariki ranna, millest meile hosteli peremees eelmisel õhtul rääkis – pidi olema ääretult kaunis. Hästi kergelt leidsime üles parkla, kust sai randa jalutada, kas 1,5 tunni või 0,5 tunni pikkust rada pidi. Vihm oli just üle läinud ja kuna kolm viiest seltskonnakaaslasest eelistasid pikemat varianti, ja teised kaks olid kahevahel, siis otsustasime 1,5 tunnise raja kasuks, mõttega, et kui juhtume pimeda peale jääma, siis saame ju alati lühemat teed pidi tagasi tulla. Kahjuks muutus rada, mis viis läbi lambaid täis karjamaade, üha mudasemaks ja mudasemaks, segunedes vihma abil lambasitaga, nii et pagesime teelt ära rohusele karjamaale. Otsustades pisut rada lühendada ja üle künka randa minna, kuna raja silte ei paistnud kuskilt, ja randa samuti mitte ja kõndinud olime ka juba omajagu. Päike hakkas ka vaikselt looja minema. Tegime hea otsuse, sest leidsime tõeliselt kauni ranna ja täpselt päikeseloojangu ajal. Kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis panen siia mõned pildid sellest kaunist kohast. Olime kõik nii vaimustuses ja klõpsutasime pilte teha, kuni märkasime, et koos loojuva päikesega on taevasse tekkinud kuu, ja peaks nagu tagasiteed otsima. Siis aga selgus, et rand, kus me olime, ei olnud üldsegi see rand, kuhu me algul tulla tahtsime, ning õige rand oli tõusulainete taga peidus. Ronisime mööda rannakaljusid ja kaalusime mõtet püksid üles käärida ja kiirelt läbi vee sumada, kuid tõus tuli peale kiirelt ja suurte lainetega, seepärast valisime ohutuma tee üle kaljude ja leidsime ka õige ranna üles. Hääbuvas õhtuvalguses hakkasime nüüd juba päris kiirelt mööda pikka liivaranda kimama, et 30 minutilise tee ots üles leida. Kuigi koht oli inimtühi, olid liival kahed jalajäljed ja otsustasime nende järgi sammuda. Vahepeal tõusis väike liivatorm, ning jäljed kadusid, kuid uitasime natuke düünide vahel ringi, kuni jäljed jälle välja ilmusid, ja tänu sellele saime ikka õige tee peal ning jõudsime täpselt enne pimedat tagasi auto juurde. Oli väike seiklus mõnusas seltskonnas fantastilisse kohta.

Teel randa ja rannas: