Kui keegi oleks mulle enne reisi öelnud, et saan Carraterra Australil peaaegu terve päeva veeta puuviljaauto metallist konkus loksudes, siis oleksin ilmselt vastanud – sellised asjad juhtuvad filmides, mitte päriselt. Nojah, aga tegelikult – kui lasta asjadel lihtsalt minna, siis võid end ootamatult leida salakaubana, hämara presentkatusega kaubiku põrandal suurel riisikotil, läbimas imekiiresti mitme päeva hääletamise jagu vahemaasid.
Nagu keegi tark on kunagi öelnud – seiklus algab siis, kui plaanid vastu taevast lendavad. Jõudsime pärlina säravast Futaeufust ühel märtsikuisel esmaspäevahommikul kiirelt halli ja udusesse Chaiteni. Lonely Planeti andmetel pidi linnake olema transpordikeskus, kust väljuvad nii bussid kui laevad meie järgmisesse vahesihtpunkti Puertto Montti. Reaalne tegelikkus – laevad väljuvad kaks korda nädalas (mitte linnast vaid 60km kaugusel paiknevast sadamast), üks ainus buss korra päevas ning see on päevi ette broneeritud. Selle vähese info saamine võttis selles pärapõrgus meil peaaegu tunni:
1) vestlus hispaania keeles bussiinfotädiga, millest selgus, et esimesed vabad kohad oleks alles neljapäeval väljuvale bussile
2) otsime sadamat, mis peaks asuma 10 minuti jalutuskäigu kaugusel linna keskusest (ei tööta, ainult kai on järgi)
3) ei nõustu uskuma, et teisi busse ei käi ning esmalt otsime turismiinfot, mis on suletud. Seejärel otsime kohta, kus keegi inglise keeles meile kinnitaks, et bussifirmast saadud info on õige ning ütleks, kus see pagana sadam on kadunud
4) leiame lahke onu ühest turismifirmast, kes juhatab meile laevafirma kontori kätte ning kinnitab, et jah tõesti, ainult üks bussifirma sõidabki korra päevas
5) laevafirma kontor, kust selgub, et laev läheb alles nädala lõpus
6) tagasi bussifirmasse, õnnestub ilma raha maksmata veenda tädi meile neljapäevaks viimased kolm vaba kohta reserveerima, et meil oleks vähemalt pool tunnikest aega asja arutada
Otsustame, et võimaluse korral me ikkagi nelja päeva selles täiesti surnud linnas veeta ei tahaks. Seega on plaan lihtne – tuleb hääletada. Kuna viimane paar-kolmsada kilomeetrit teest on kolmest kohast katkenud teed tõkestavate fjordide tõttu, mis tuleb ületada praamidega, siis arvestame, et hääletamine võib osutuda päris keeruliseks ja pikalevenivaks. Samas läheb tee läbi rahvuspargi ning ilusate mahajäetud üksildaste paikade, mis kõlab paremini kui Chaitenis lihtsalt passimine. Teeme kiirelt linna peal tiiru, et matkapliidile gaasi leida. Õnnestub! Järgmine samm – varume kohalikust poest mitme päeva toidukraami, et oleksime iseseisvad, ükskõik, kus meid siis maha visatakse. Õhtuks oleme maantee ääres ning hiline teetööliste auto viib meid tunni tee kaugusele keset Pumalini rahvusparki. Tunnikese peame ise ka kõndima, mille jooksul ei möödu meist enam ühtegi autot, nii et loeme ennast kaskaadidelähedasse laagriplatsi jõudes täitsa õnnelikeks. Taevas on ka selginenud, nii et lööme telgid püsti, viskame kotid sisse ja teeme kergete kottidega paaritunnise mõnusa jalutuskäigu läbi järske kaljusid katva vihmametsa, selgeveeliste kaskaadideni, mööda 3000 aasta vanustest “alerce” puudest. Ülikihvt rada läbi jugade ja ojadega kaunistatud džungli!
Teisipäeva hommikul saame napilt telgid kokku kui juba sajab. Aga meie õnn ei ole siiski veel otsas, sest lahke pargivalvuri ja veel ühe teetöölise abiga jõuame ülikiiresti esimese sadamani meie teel. Hispaania keelega saab meil muidugi jälle nalja, sest laagriplatsile sõitnud lahke pargi valvur üritab meile kolm korda seletada, et võib meid mõned kilomeetrid sadama poole viia, enne kui me aru saame, et ta oma abi pakub. Galeta Gonzalese sadam on tihedas vihmas tühi ja mahajäetud. Ainsad hooned – turismiinfo ja kohvik on muidugi suletud. Peagi laekuvad sadamaputkasse veel mõned märjad seljakotirändurid, kes kahjuks praktiliselt inglise keelt ei jaga. Käte-jalgade-kaartide-mõne hispaania-inglise seguse lausega õnnestub siiski pisut omavahel suhelda. Ühe poisi abiga õnnestub meil kaubelda koht kaubaauto kasti, mis sõidab Temuco poole. Teeme kiirelt oma plaanid umber ning küsime, kas ta meid Osornosse saab visata (see oleks meil bussidega järgmine peatus Puertto Monttist ehk üks ülearune samm on võimalik vahele jätta). Kaubikujuht on nõus. Ja enne kui arugi saame, mis toimub, olemegi kaubikus üksikute tomati- ja puuviljakastide vahel – Tomm oma madratsil, meie 2012 aastal Vietnamis pakitud 100kiloste riisikottide otsas ning kaubikujuht paneb metallist ukse väljastpoolt haaki. Enne veel ütleb, et me praamis vaikselt oleksime, siis ei pea selle eest maksma. Esimene praamisõit võtab pool tundi, piilume pragudest ja aukudest välja. Võiks ennast päris inimsalakaubana tunda, aga oleme superõnnelikud, et ei pea rohkem vihmas märjana hääletama, jõuame ühe päevaga kaugemale kui isegi kohe bussile saades oleks kahe päevaga jõudnud. Teine praamisõit võtab aega üle kolme tunni ning pisut peale sadamast väljumist tuleb kaubikujuht ning laseb meid konkust välja. Joome kuuma teed, kuivatame oma jopesid ja imetleme ilusaid vaateid. Pisut enne randumist ronime kiirelt konkusse tagasi. Ja nii see teekond kulgeb meil. Päikeseloojangu ajal ootame juba kolmandas praamisadamas. Oleme juba üsna väsinud pikast päevast, aga ilusad vaated ning kohalikult ratastel kohvimüüjalt tasuta saadud kohvi ning võileib löövad pea selgeks (tal vist hakkas meist hale kui me sealt konkust välja ronisime ja vigases hispaania keeles kohvi hinda küsisime). Öösel peale ühte jõuame lõpuks Osornosse. Uskumatu, et ikka veel on see sama teisipäev. Ma arvan, et me tegime just hääletamise ajalugu!
Ning meie õnn ei ole meie üllatuseks ikka veel otsas, sest peale kella helistamist umbes 7-8 hospedajes/hostelis, millest kolmel korral saame küsimusele: “tienen habitacion libre?” vastuseks: “no tengo” või “completo” (ülejäänud majad jäävad vaikseks ja tühjaks), siis lõpuks meil veab ja saame toa kolme voodiga ning 15 minutit hiljem magame sügavat väsinud ränduri und.
Kolmapäev – ärkame, pakime kotid ja linnapeale uurima, et kas ehk saaksime samal päeval bussi Anticurasse, kust algab meie järgmine välja valitud matkarada (suures Osornos ei ole eriti midagi ligitõmbavat esmasilmapilgul ning ilus ilm kutsub loodusesse tagasi). Poisid on pisut tujust ära, aga peale korralikku hommikusööki (pan (sai), pechuga (kanaasi) ja salad mixta) on kõik jälle hea. Turismiinfot me muidugi ei leia, aga kuna meie kogemus näitab, et ametlikud infopunktid on enamasti üsna kasutud, siis otsime kohalike inimeste abiga üles maakonna busside peatuse ning saame piletid pooleteise tunni pärast väljuvale bussile. Kiire supermercado tuur toiduvarade täiendamiseks ning olemegi teel Anticura poole. Plaan on siis selline, et jõuda raja algusesse ning kämpida seal ning homme alustada neljapäevast matka vulkaanilisel maastikul, kus saab ronida vulkaani otsa, näha “fumaroles´id”, ujuda looduslikus termaalvannis jne. Aga meie seiklus jätkub, sest plaan läheb untsu. Meil ei õnnestu leida kaardil märgitud veega kämpingukohta ning kuna meil joogivett on vähe, siis kõnnime muudkui mööda rada edasi, et jõuda mõne ojani. Rada muudkui ronib ja ronib läbi kalmistuna vaikiva metsa ülespoole. Selleks ajaks kui me aru saame, et oja ei ole kaardil märgitud kohas, oleme juba nii palju üles roninud, et enam alla tagasi minna ei taha. Otsustame minna kuni mägihütini, kuhu olime plaaninud jõuda alles järgmiseks õhtuks. Päikeseloojang leiab meid endiselt ronimas üles mäkke ning alles pool tundi peale pimeduse saabumist jõaume 1000 meetrit kõrgmal alpiaasal paikneva mägionnini. Selleks ajaks oleme juba aru saanud, et midagi on valesti, kuna absoluutselt kõik kaardil märgitud ojad on kuivad. Meie üllatuseks on pisikeses 7 nariga puidust onnis neli küünlavalgel õhtusööki nautivat rändurit – kaks sakslast ja kaks prantslast. Nad on toa bullerjaniga soojaks kütnud ning neilt saame ka info, et 2011 aastal purskas siin vulkaan, kattes kõik tuhaga, kuivatades ära ojad, termaalveed ning muutes täielikult maastikupilti. Neil on pisut vett, mille nad hütist suures pudelis leidsid ning nad on nõus seda jagama, hoiatades, et me seda enne keedaksime. Õnneks leiame onni räästa alt pisikese 20 liitrise tünni vihmaveega, mida pepsimad rändurid pole julgenud kasutada, nii et saame oma söögid tehtud ning järgmiseks päevaks joogivee ka valmis keedetud. Väga väsitavale ja ootamatult pikale päevale järgneb rahuldustpakkuv seltskondlik õhtutunnike maitsva pastaroaga, mille järel me naridele vajume ning paar minutit hiljem magame õiglaseund.
Neljapäeval ärkame külmas toas. Öine kaste on kergelt jääs, temperatuurid on langenud päevaselt 20 kraadilt nullilähedale. Päike on aga väljas ja õhutemperatuur tõuseb kiiresti. Kuna meil vett on ainult üheks päevaks ning meie sihtpunkt termaalvete näol on hävinud, siis otsustame veeta päeva piirkonda uurides ning õhtuks tagasi mäest alla minna. See on fantastiline päev, täiesti pilvitu, praktiliselt tuulevaikne. Ronime 2240m kõrgusele vulkaani otsa ning vahime selle tuhka täis kraatrisse. Imetleme ümbritsevat vulkaanilist maastikku – ümbruses on veel miteid teisi vulkaane, näeme tohutuid magmaväljasid ning kauguses näeme ka “fumarole`de” suitsu tõusmas. Kuigi 2011 aasta vulkaanipurskele on järgnenud vulkaaniliselt mitte aktiivne aeg ning meil ei õnnestu näha kõiki vulkaanilise tegevusega kaasnevaid nähtusi, siis vulkaan ise jätab meile väga sügava mulje ning jääme oma raske päevaga rahule (800m tõusu ja 1800 langust).
Õhtuks oleme tagasi karjamaade vahel ja saame värsket vett. Nagu ikka - vesi vaimu kosutab ning tekib mõte kohe maanteele välja kõndida ja edasi hääletada. Mõeldud tehtud. Ning pool tundi hiljem kimamegi 140 km tunnis ühes kenas “ute`s” tagasi Osorno poole. Saime vist ainult juhist valesti aru, sest 50km enne Osornot ta peatub ühe väikese järveäärse küla keskuses ning annab mõista, et pöörab ära.
Tõstame kotid autost puu alla ning kratsime kukalt. Kell on juba 8 ning füüsiliselt raskest ning elamuste- ja tegevusrohkest päevast tingitud väsimus hakkab peale pisukest soojas autos istumist kohale jõudma. Tänava ääres kõlgub tuules puidust silt “Sofanor. Cabanas” ning aias paistavad mõnusad väiksed puitmajad. “Jääks õige siia,” tekib mõte, kuigi me pole esialgu veel päris kindlad, kus see “siia” täpselt on. Aga peale kahetoalise külmkapi, mugavate voodite ja kõige muu vajalikuga varustatud majakese nägemist, ei olegi see enam tähtis. Poisid kimavad kohe kõrvalasuvasse poodi õlu järele – ei juhtu just tihti, et on võimalus õlu külmkappi panna.
Peale õhtusööki ja wifi ühenduse testimist meenutame, et täna on ju alles neljapäev – praegu samal ajal jõuaks me alles bussiga Chaitenist Puertto Montti. Otsustame, et me oleme väga tugevad, meie tempo on viimastel päevadel väga kiire olnud ning vajalik on aeg maha võtta ning veel üks päev selles nüüdseks tuvastatud Entre Lagose nime kandvas järveäärses külas puhata. Ning seda teeme me kohe täiega, lebotades pikalt voodis, võttes pikki dušše, keetes kanasuppi, süües päris taldrikutest, jalutades järve äärde, süües kohaliku pagari kreemisaiu, lugedes, blogi trükkides, skaipides, muusikat tõmmates ja poisid uut telefonimängu mängides.
