Friday 11 November 2011
Palju õnne Emma!
Palju õnne Emma Sinu esimese sünnipäeva puhul 11.11.2011! Meil on täiskuu! Sinu pikkade jalgade ja kange iseloomu terviseks!
Queenstownist Greymouthi
Queenstown on ääretult armas väike linnake keset mägesid ning kannab nii suusakuurorti kui ekstreemspordi pealinna tiitlit. Pean tunnistama - saabusin siia eelarvamusega, et see on lihtsalt üks turistilinn, üle reklaamitud ja üle rahvastatud ja kallis, kuid Queenstown üllatas mind. Kitsad tänavad, mis on surutud järve ja mägede vahele on rahvast, autosid ja siin eriti koletislikena tunduvaid matkabusse-ratastel maju täis, kuigi kõrghooaeg ei ole veel alanudki. Sellegipoolest meie väike buss mahtus igale poole ja ka parkimiskohta ei olnud võimatu leida. Kesklinna moodustavad paar kivisillutisega tänavat ääristatud madalate majadega, kus tegutsevad erinevat sorti butiigid, galeriid, kohvikud, restoranid, ekstreemseikluste pakkujad jms. Järveäärsel promenaadil jäätisekohviku ees seisab klaver ja pikkade juustega noormees toob kunstniku osavusega kuuldavale kõige ilusamaid helisid. Leiame järvevaatega restorani Flame, kus saab mõistliku hinna eest erinevaid maitsvaid liha- kala- ja kanaroogasid ning meie mõlema portsjonid on suure mehe mõõtu. Jälgime kuidas aurupaat väikesest sadamast suundub järvele tavapärasele turismikruiisile. Siin on palju erinevaid spordi- ja matkapoode, nii et Timmil õnnestub leida uus vihmajope. Linna ümbruses on mitmeid erinevaid matkaradu ning võimalus kondliga sõita üles mäkke asula- ning järvevaadet nautima. Meie muidugi läheme jalgsi, matk üles võtab aega alla tunni aja ja vaade on järsku ronimist väärt. Teisel Queenstownis viibimise õhtul saabub järjekordne torm ning olen ennast just elutoas kamina ees sisse seadnud kui kogu linn mattub rohkem kui tunniks ajaks pimedusse..
Queenstowni vaated:
Peale mitu nädalat kestnud tulemusteta arutelu teemal „mis edasi“ ärkame ühel hommikul mõlemad ühe ja sama mõttega – lõpetada reis plaanitust varem ning sõita mööda läänekallast üles põhja, otsida töö ning teha paari kuu pärast veel mõni matk. Teel läänekaldale külastame ajaloolisse kaevanduslinna Arrowtowni, kus terve linna vanad kaevurite majad on renoveeritud. Leiame „tähelepanuväärse magusapoe“, kus riiulid on maast laeni täis kõikvõimalikke komme ja šokolaade. Lahked poeneiud pakuvad maitsta käsitsi valmistatud šokolaadi ja erinevamaitselisi „fudge’sid“, öeldes et võime proovida kõiki sorte. Sellest poest on päris raske lahkuda ja kuigi tooted on üsna kirvehinnaga ostame kummalegi ühe lemmiku „fudge’i“ teele kaasa.
Teeme matka Mt Aspiringi rahvuspargis, Rob Roy liustikule. See piirkond jätab mulle kõige sügavama mulje ja looduslikult üks kaunemaid, kus oleme käinud. Lisaks õnnestub meil kuulda lumelaviini mürinat ning näha, kuidas lume-kivide-jää segu mööda mäge alla rullub.
Arrowtown ja mälestusväärne kommipood:
Rob Roy piirkond:
Ühel hommikul ärkame lääneranniku lähistel ning ütlen Timmile, et kuule, me ju nüüd läheme juba põhja ja kõik lõuna on läbi käidud ja kuigi igal pool pidi pingviine olema, meie ei ole ühtegi näinud ja nüüd ilmselt enam ei näegi.. Ja samal õhtul läänerannikule jõudes meil ühel pisikesel rannal õnnestub näha ühte ara pingviiniliigi esindajat pesa peal. Jälgime teda tükk aega ja teeme sada pilti ja oleme üliõnnelikud.
Läänerannik lipsab mööda päris ruttu. Võtame ette veel ühe kahepäevase matka mööda Coplandi jõe orgu üles mägede vahele ja tagasi. Teel mäkke hakkab sadama ja Timm saab oma uut jopet proovile panna, sest vihm ei lakka ja mida edasi, seda tugevamaks läheb. Üldiselt mul kohatise vihma vastu sellistel lühikestel matkadel midagi ei ole, ainus halb külg on see, et vaated ei ole nii võimsad. Timm ronib oma harjumuspärasel kiirel sammul mäest üles ja mina panen pool-jooksusammul järgi. Jõuame mägionni tund aega enne šveitsi paari, kes meiega ühel ajal parklast alustas ning just enne kõige suuremat vihmavalingut. Onni valvur kutsub meid oma ruumidesse ja pakub meile kuuma teed. Ta on muheda jutuga vanem meesterahvas räägib, et on jahimees ning vaatab onni järgi vabatahtlikuna ühe kuu. Tema ülesanded on lisaks korra hoidmisele ka panna kirja andmeid ilmamuutuste jms kohta ning iga päev mingil kindlal kellaajal võtta ühendust tsivilisatsiooniga ning anda aruanne olukorrast. Vabal ajal toimetab ta mäenõlvadel ringi, jälgib loomade tegevust ja radasid ning peab jahti. Kohe onni juures voolab mäe seest välja mitu kuumaveeallikat, moodustades 3 suuremat looduslikku basseini. Jookseme paar sammu läbi jääkülma vihma ja lamame põlvekõrguses pea 40 kraadises vannis kuni hakkab nii kuum, et vihm enam külm ei ole, vaid mõnusalt jahutav. Onni valvur, šveitsi paar ja veel üks kohalik paar tulevad meile seltsi. Kohalikel on kaasas veini, mida nad lahkelt pakuvad ning onni valvur on nii jutuhoos, et peaaegu tund aega on möödas hetkest kui ta pidi raadioühendusse astuma, kui ta lõpuks märkab ning onni poole liduma paneb. Selle päeva aruanne jääbki tal andmata, hihiii..
Coplandi jõe org:
Vihmaga kuumaveebasseinis:
Onn:
Üks sadadest jõgedest teel:
Ja järsku ongi meie kahekuulise puhkuse lõpp käes, teeme väikse tiiru Nelsoni järvede rahvupargis ning novembri esimesel nädalal jõuame otsaga tagasi Blenheimi, kus külastame sõpru, uurime olukorda ning asume tööotsingule.
Nelsoni järved:
Queenstowni vaated:
Peale mitu nädalat kestnud tulemusteta arutelu teemal „mis edasi“ ärkame ühel hommikul mõlemad ühe ja sama mõttega – lõpetada reis plaanitust varem ning sõita mööda läänekallast üles põhja, otsida töö ning teha paari kuu pärast veel mõni matk. Teel läänekaldale külastame ajaloolisse kaevanduslinna Arrowtowni, kus terve linna vanad kaevurite majad on renoveeritud. Leiame „tähelepanuväärse magusapoe“, kus riiulid on maast laeni täis kõikvõimalikke komme ja šokolaade. Lahked poeneiud pakuvad maitsta käsitsi valmistatud šokolaadi ja erinevamaitselisi „fudge’sid“, öeldes et võime proovida kõiki sorte. Sellest poest on päris raske lahkuda ja kuigi tooted on üsna kirvehinnaga ostame kummalegi ühe lemmiku „fudge’i“ teele kaasa.
Teeme matka Mt Aspiringi rahvuspargis, Rob Roy liustikule. See piirkond jätab mulle kõige sügavama mulje ja looduslikult üks kaunemaid, kus oleme käinud. Lisaks õnnestub meil kuulda lumelaviini mürinat ning näha, kuidas lume-kivide-jää segu mööda mäge alla rullub.
Arrowtown ja mälestusväärne kommipood:
Rob Roy piirkond:
Ühel hommikul ärkame lääneranniku lähistel ning ütlen Timmile, et kuule, me ju nüüd läheme juba põhja ja kõik lõuna on läbi käidud ja kuigi igal pool pidi pingviine olema, meie ei ole ühtegi näinud ja nüüd ilmselt enam ei näegi.. Ja samal õhtul läänerannikule jõudes meil ühel pisikesel rannal õnnestub näha ühte ara pingviiniliigi esindajat pesa peal. Jälgime teda tükk aega ja teeme sada pilti ja oleme üliõnnelikud.
Läänerannik lipsab mööda päris ruttu. Võtame ette veel ühe kahepäevase matka mööda Coplandi jõe orgu üles mägede vahele ja tagasi. Teel mäkke hakkab sadama ja Timm saab oma uut jopet proovile panna, sest vihm ei lakka ja mida edasi, seda tugevamaks läheb. Üldiselt mul kohatise vihma vastu sellistel lühikestel matkadel midagi ei ole, ainus halb külg on see, et vaated ei ole nii võimsad. Timm ronib oma harjumuspärasel kiirel sammul mäest üles ja mina panen pool-jooksusammul järgi. Jõuame mägionni tund aega enne šveitsi paari, kes meiega ühel ajal parklast alustas ning just enne kõige suuremat vihmavalingut. Onni valvur kutsub meid oma ruumidesse ja pakub meile kuuma teed. Ta on muheda jutuga vanem meesterahvas räägib, et on jahimees ning vaatab onni järgi vabatahtlikuna ühe kuu. Tema ülesanded on lisaks korra hoidmisele ka panna kirja andmeid ilmamuutuste jms kohta ning iga päev mingil kindlal kellaajal võtta ühendust tsivilisatsiooniga ning anda aruanne olukorrast. Vabal ajal toimetab ta mäenõlvadel ringi, jälgib loomade tegevust ja radasid ning peab jahti. Kohe onni juures voolab mäe seest välja mitu kuumaveeallikat, moodustades 3 suuremat looduslikku basseini. Jookseme paar sammu läbi jääkülma vihma ja lamame põlvekõrguses pea 40 kraadises vannis kuni hakkab nii kuum, et vihm enam külm ei ole, vaid mõnusalt jahutav. Onni valvur, šveitsi paar ja veel üks kohalik paar tulevad meile seltsi. Kohalikel on kaasas veini, mida nad lahkelt pakuvad ning onni valvur on nii jutuhoos, et peaaegu tund aega on möödas hetkest kui ta pidi raadioühendusse astuma, kui ta lõpuks märkab ning onni poole liduma paneb. Selle päeva aruanne jääbki tal andmata, hihiii..
Coplandi jõe org:
Vihmaga kuumaveebasseinis:
Onn:
Üks sadadest jõgedest teel:
Ja järsku ongi meie kahekuulise puhkuse lõpp käes, teeme väikse tiiru Nelsoni järvede rahvupargis ning novembri esimesel nädalal jõuame otsaga tagasi Blenheimi, kus külastame sõpru, uurime olukorda ning asume tööotsingule.
Nelsoni järved:
Subscribe to:
Posts (Atom)