Pühapäeva puhkepäeva hommikul.

Mul on nüüd mõneks päevaks maailma parim töö. Opereerin masinat, mis inglise keeles kannab nime “kirsikorjaja”, aga Timi sõnul võib seda nimetada korvtõstukiks. Kuna ma kahtlen, et see sulle eriti palju ütleb (ma arvan, et ei ole palju minu blogi-lugejaid, kes sarnase masinaga kokku puutunud on), siis püüan natuke pikemalt kirjeldada oma uut imelist töömasinat, mis on kõige koledamat beebikaka-kollast värvitooni. Juhuks kui sa tead täpselt, mida sõna “cherry picker” tähendab, siis ignoreeri järgmist lõiku.

Sellel masinal on kolm ratast, mis paiknevad kolmnurgakujuliselt, üks taga ja kaks tükki ees. Hahaa – kirjeldan nagu ehe naisterahvas, eks. Rataste keskel on tal pisike bensiinimootor (natuke asjalikum juba, eks), mille kohale on kinnitatud 6,4 meetrine tõstuk, mille tipus on korv, kus ma seisan, ja juhtimispult. Puldil on kangid, millega ma saan tõstukit maast puulatvadesse tõsta või veel kõrgemalegi (teen seda igal võimalusel) ning lisaks panna masina rattad tööle esipidi ja tagapidi. Eriti hea on veel see, et saan esirattaid liigutada eraldi, nii et liigub ainult see ratas, mida vaja, mis annab masinale ülihea manööverdatavuse avokaadopuude istanduse kitsastes vahekäikudes. Eriti mõnus on korraga vajutada kõiki kange ja vaadata mis saab, ehk panna masin edasi liikuma ja samal ajal tõsta ennast koos tõstukiga üles ja siis jälle allapoole lennelda. Ja väga põnevaks läheb asi siis, kui olen puulatvadest kõrgemal ning näen üle kogu istanduse kuni ümbritsevate hoolitsetud karjamaa-küngasteni välja, aga alla vaadates ei näe üldse enam masina rattaid, mida ma juhin, nii et pean seda tegema täiesti tunde järgi. Vähemalt oli see põnev esimesel päeval, nüüd mul on juba kangitunnetus käes ja tunnen ennast 5-6 meetriste puude vahel hiiglasena, kelle jalad on lihtsalt kusagil põlvini ulatuvate põõsaste sees peidus.

Minu töövahend:






Sellest jutust jäi nüüd ilmselt mulje, et ma muud ei teegi kui lõbutsen ja lendlen seal puude vahel üles ja alla, kuid tegelikult on mul väike töö ka samas täita. Nimelt korjan latvadest ja kohati ka puude külgedel kasvavaid avokaadosid, mida lehed päikese eest ei kaitse ning mis seetõttu kipuvad kollast või punast värvi minema. Korralik preemium-klassi avokaado on ikka ilus tumeroheline. Tõstuki esiküljel on mul kott, kuhu saan kõik need värvilised avokaadod koguda, et istandus ei meenutaks enam varakult saabunud jõule. Ja kui kott täis on, siis sõidan tõstukiga täpselt oma džiibi taga oleva suure plastmassist korvi kohale, avan nöörid, ning kott tühjeneb alt otse auto kasti. Vahepeal saab suur korv ka täis, mis tähendab, et pean sõitma farmimajade juurde ja selle külmkambrisse tõstma. Aegajalt aitavad mind selle juures teised, kuid paar korda olen ise ka juba saanud kahveltõstukit katsetada ning viimane kord laupäeval tegin seda enda üllatuseks päris iseseisvalt.

Jõulupuude moodi:


Mina puude latvades:


Selline töö on mul nüüd mõneks päevaks, kuni kogu istanduses on järgi ainult imeilusad rohelised avokaadod, mis jõulude ajal peaks kena dollari või paar maksma. Esimestel päevadel peale kohalejõudmist mulle kohe kirsikorjajat ei usaldatud, ainult Tim sai kohe selle hea töö peale. Ma ei tea miks pidevalt kiputakse meestele lihtsamad tööd andma, samas kui naised peavad rabelema ja ennast tõestama. Mitte et ma kurdaks, sest need paar päeva, mis ma palava päikese käes raske kott seljas mööda istanduse nõlvasid üles-alla vantsisin, puude alla roomasin ja ülespoole upitasin, andsid kindlasti palju juurde minu hea füüsilise vormi hoidmiseks (mõtlen et tuleb kasuks uue aasta algusel Lõuna-Ameerika mägedel turnimisel). Õnneks olin kibekiire ja käisin selle osa istandusest, millel alumised oksad vaja üle vaadata oli, paari päevaga läbi, kimasin ATV-l muudkui ühest reast teise. Lõpuks mehed ohkasid ja saatsid mind ka puulatvadesse. Peale esimesi tööpäevi tundub ka õhtul toapõrand üles-alla lendlevat, eriti kui korraks silmad sulen ning minu öösid täidavad head unenäod lapsepõlvest, kus ma päevad otsa tellingutel või puulatvades tavatsesin turnida. Oleksin vist ikka pidanud tsirkuseakrobaadi elukutse valima, et mu elus oleks rohkem ruumi mu kõrgusearmastusele.

Tim teeb tööd: (või teeskleb et teeb)


Paabulinnu paaritumistantsu ei seganud eestlastest pealtvaatajad-fotografeerijad:


Pilte istandusest ja selle ümbrusest:


Pühapäeval hiljem.

Täna oli meil vaba päev ehk ise tegime endale vaba päeva. Tööd on siin istanduses palju ja ülemus ütles lahkudes, et oleme ise enda bossid ja töötame nii palju kui tahame. Kuna sõitsime siia teisipäeval, millele koos linnaskäiguga kulus pool päeva, ning vihma tõttu läks ülejäänud tööpäev osaliselt kaduma, siis otsustasime eile, laupäeval töötada. Aga täna magasime sisse, sõime pika hommikusöögi, ning käisime ümbruskonda uurimas. Elame rannikust ca. 50 km sisemaal keset karjafarme. Kogu ümbruskond paikneb mõnusatel küngastel ning meie küla Comboyne on 700m kõrgusel merepinnast. Vaatasime üle piirkonna “legendaarse” vaatamisväärsuse – Ellenborough joa. Sõit sinna oli mööda konarlikku ja katkist kruusateed üle küngaste ja läbi orgude, valdavalt läbi karjamaadega ümbritsetud maastiku, kuid vaated olid siiski väga ilusad. Juga oli päris kõrge ning minu üllatuseks siin valitsevalt põuale vaatamata, oli joas isegi vett. Tegime väiksese jalutuskäigu erinevatele vaateplatvormidele. Samal ajal kui teised turistid imetlesid juga, vaatas Tim teises suunas metsa alla, kus mööda kive lehtede alla roomas üks paks mürgine madu inglise keelse nimega “red belly black snake” (“punase kõhuga must madu” – kas pole originaalne nimi, kuna kirjeldab täpselt mao välimust, hahhaa). See pani Timi päevale täpi peale. Mina sain oma täpi kui avastasime joa kohalt suure ujutava veekogu ning sain jahedas vees ennast palavast päevast värskendada.

Ümbruskonna maastik teel joale:


Joa juures:


Teised turistid vaatavad juga, Tim leidis mao:


Jahutamine joa peal:

Nüüd oleme tagasi kodus, milleks on suur vana talumaja-lobudik, mille suguseid siin kogu ümbruskond on täis. Eelmisel nädalal oli siin üks teine tööline veel, aga nüüd on kogu elamine – neli tuba ja köök meie päralt. Maja ise on ülivana ja meie toast näeb läbi põrandalaudade ühest kohast maja alla välja (ehitatud postidele), kuid muidu on kõik eluks vajalik meil siin olemas, alustades mugavast voodist ja sääsevõrkudega akendest kuni televiisori, pesumasina, võileivagrilli, kohvimasina ja muu selliseni välja. Ise lõime oma toas ja elutoas-köögis korra majja, et end mõnusalt tunda. Iga päeva menüüsse kuuluvad meil avokaadod ning aiast korjatud värsked sidrunid, apelsinid ja greibid. Täna õhtusöögi ajal nägin üht 30 sentimeetri pikkust sisalikku külmiku alla jooksmas, oli teine vist ära eksinud. Õues läks tormituuliseks, nii et külmkambrit varustava generaatori mürinat ei olegi enam meieni üldse kosta ja Tim läks pimedasse öösse taskulambiga meie ujumisriideid nööri pealt ära tooma. Lähen nüüd kerin ennast kamina kõrvale teleka ette kuni uni tuleb. Homme ju jälle uus tööpäev.

If you want to change the altitude, you have to change the attitude. EXPECT TURBULENCE.

Tim möllab surfilauaga vees nagu poisike. Sõuab läbi vahuste lainete nende murdumiskoha taha, siis haarab esimese suurema veepaise ja hakkab tagasi ranna poole uhama. Aegajalt käib vaht tal lihtsalt üle pea, lauda enda turjale tõstes. Teine kord saab ta poolenisti püsti, enne kui laine kaotab ja ta vette tagasi vajub. Kolmas kord on ta täpselt laine ees, ajab end püsti ja kihutab laual peaaegu rannani välja.. Üks, kaks, kolm, kümme sekundit. Sulps. Muidugi ei vaata ta ranna poolegi, vaid pöörab kohe otsa ringi ja hakkab otsustava ilmega tagasi mere poole sumama, ainult vee raputab kõrvadest enne välja. Vahepeal kaob ta koos lauaga lainetevahelisse orgu ja nii kaugele kui silm seletab ei ole muud kui vesi. Õnneks on tal punased püksid ja hele surfisärk, nii et teda on lainete vahel kerge märgata. Hoian tal ikka silma peal. Täna on mõnusalt kuum ilm, mis hakkab juba meenutama kohalikku suve, kuigi puud rannariba taga on veel raagus. Vesi on veel enamiku kohalike jaoks jahe, 22 kraadi, aga meile paradiis. Laman kuumal liival ja vahin laineid randa rullumas. Kerge soolakas tuuleõhk jahutab päikesekuuma keha. Väga lõõgastunud on olla.

See nädalavahetus on meie viimane nädal Stuarts Pointis, vähemalt mõneks ajaks, nii et teeme pikad rannapäevad. Oleme vahepeal töö juures nii hästi hakkama saanud, et meile on antud farmi ja pakkimismaja parimad tööd. Tim teeb aias puude lõikamist ja mina olen viimased kaks nädalat väljamineva kauba laopidaja ja teen lisaks pisut kontoritööd. Nüüd hakkab hooaeg rahulikumaks jääma ja tööd ei ole enam 5 päeva nädalas, nii et meil avanes võimalus mõneks ajaks ülemuste farmi avokaadosid korjama minna. Hetkel kõlab see minu jaoks nagu puhkus. Sõidame kaheks nädalaks 60km sisemaale küngaste otsa. Hakkame elama farmi majas, mida ümbritsevad avokaado- ja sidrunipuud. Ülemusi seal ei ole, nii et töötame niipalju kui tahame. Tim hakkab tõstukiga kõrgemate puude pealt korjama ja mina ajan ATV seljas pisemaid puid taga.

Mõned nädalad tagasi läks siin kohalikus kämpingus, kus elasime, väga rahvarohkeks ja koht kaotas oma rahuliku lõõgastava aura. Kohalikel oli koolivaheaeg ning paljude jaoks siin võrdub puhkus sellega, et nad pakivad on pere kahte järelkäruga džiipi ja sõidavad mõnda rannaäärsesse puupüsti rahvast täis kämpingusse. Seal saavad nad oma pisikese platsikese ja järelkärudest ilmub poole tunniga terve elamine, alustades mitme toaga täispikkuses telgiga, kokkupandavate sohvade-toolide ja grilliga ja lõpetades pisikeste asjadega nagu lampid, õnged, rattad, päikesepatareid teleka vaatamiseks jne. Ja seal siis oma perega sellisel 40 ruutmeetrisel platsikesel nad puhkavad, ühe päevaga on terve kämping nagu üks suur “aussie” perekond, kes räägivad üksteisega nagu oleks vanad head tuttavad. Meiegi sulasime sellesse melusse sisse. Lahked austraallased keetsid meile tohutu suure lahesopist püütud värske krabilise, mis maitses ülihea. Nii kui julgesid pea oma telgist-autost välja pista, tuli mõni rõõmsameelne inimene juttu puhuma. WC-s käimiseks tuli kohe aega võtta, sest tualettruumis oli alati mõni tädike, kes otsustavalt tee peal ees seisis ja oli pähe võtnud enne su elulugu ära kuulda, kui sind potile laseb minna. Mõne aja pärast muutus rahvamass peale tööpäeva pisut väsitavaks - igal õhtu vähemalt köögis pidime kordama sama juttu, et kes oleme, kust tuleme, kus eesti asub ja kuidas meile austraalia meeldib. Ja autos elamine, olgu madrats kui mugav tahes, ja koht kui ilus tahes, ikkagi teatud aja pärast väsitab ära. Nii et kolisime kämpa kõrvale ülemuse majja elama ja oleme nüüd paar nädalat nautinud tsiviliseeritud inimese elu. Panen siia mõned pildid ka erinevatest kämpingu elamistest.
Tagasihoidlik pereelmaine

Järelkäru peale 5 minutiga kerkiv elamu, voodi juba tehtud

Kahekorruseline elamu, magamistuba vaatega

Telk on asjade jaoks, poiss ise magab paksus magamiskotis betoonpõrandal

Opossum koos pojaga on õhtusöögiootel turvalises kohas kuni kämpingulised magama lähevad..