Puhkepäevad puhkuse vahel..

Mägedes olles sain onni katusele ronides lõpuks natuke levi, ning õnnestus kätte saada tööandja, kelle juures intervjuul käisime. Selgus, et oleme mõlemad talveks tööle võetud (1,5 kuud garanteeritud, maksimaalselt augusti keskpaigani)! Rõõmustasime ja otsustasime järele jäänud vabadest päevadest enne tööle asumist 9. juunil võtta mis võtta annab.

Ühe õhtu olime veel Valges Elevandis Motuekas. Seal oli meil muideks ka üks äge õhtu tekkinud sõpradega, kus me läksime ööklubisse, ja tantsisime kuni pidu kinni pandi. Selles ei oleks ju muidu midagi omapärast, kuid see oli esimene kord, kus Timm nõustus ööklubi uksest sisse tulema! Ja lisaks ta veel tantsis ka! Ja tundus, et tal on sama lõbus kui kõigil teistel!!!

Motuekast sõitsime üle mägede läänerannikule ning veetsime kaks imetoredat päeva Punakaiki külas. Meie kodu oli kaljudest ja Nikau palmidest ümbritsetud liivarannal pisi-pisikese küla keskuses, meie toa aknast avanes vaade ookeani vahustele lainetele, mille rahustavat kohinat uinudes kuulasime. Tegime läbi ühe matkaraja Porarari jõe kanjonis ning avastasime kauni, kuid ujumiseks ohtliku ranna, väikse kuid kõrge joaga – väga ilus.. Punakaiki küla põhiatraktsioon on aga nö „Pannkoogi kaljud“ – nimi tuleneb ilmselt lubjakivist rannakaljude lapikust kujust, mille on vorminud tuhandeid ja tuhandeid aastaid ookeanilaineid. Meil vedas, et sattusime sellesse paika just mitte kõige päikselisema ilmaga. Oli korralik tuul, ning tõusulained pressisid vett kaljude alla, tekitades omapärast hüpnotiseerivat kõminat, ning aeg-ajalt paiskusid lained vastu rannakaljusid, täites õhu kristallsete veepiiskadega meie peadest kõrgemal. Korra õnnestus meil ka väike dušš saada! Ja niiviisi päevast päeva, aastast aastasse, aastatuhandete viisi, on toimunud kaljude vormimine..

Porarari jõe kanjon:

Pannkoogi rannakaljud:

Pannkoogi kaljud tõusulaines:

Juga rannal:

Fantastiliselt ilus, ohtlik rand:

Äge koht tee peal:

Punekaiki küla:

Tagasiteel läänerannikult idarannikule veetsime paar päeva Hanmer Springsis – väike külake mägedes, mis on kuulsaks saanud oma kuumaveeallikate poolest. Püüdsime leida allikaid looduses, kuid sügisese suurvee tõttu jõgedes, ei olnud need leitavad. Tegime matka mägedesse, 41m kõrguse joa alla, kus suvisel ajal oleks mõnus end peale matka jahutada, kuid praegu oli vesi päris karge. Õhtupoolikul lõõgastusimeHanmer Springsi kuumaveeallikates (pole ju varem sellistes juhtunud käima). Oli päris mõnus väsinud liigeseid soendada. Allikate veetemperatuur oli erinev – osadel 36 kraadi, teistel üle 40 kraadi. See 40 kraadine bassein oli kõige lähedasem asi saunale, mida siit saartelt siiani leidnud oleme. Saunakultuuri siin nimelt ei harrastata. Kaelani kuumas vees, võttis ikka õhetama küll. Vahepeal käisime ennast basseinis jahutamas. Proovisime ka mingit mineraalvanni ja mädamunalõhnalist looduslikku vanni.. Päris huvitav kogemus. Hämaruse saabudes süttisid vannide ümber tuled ning ümbritsevad mäed kadusid kuuma vee kohal jahedasse õhku tekkivatesse aurupilvedesse.. Väga mõnus elamus! Õhtu lõpetasime sellega, et sõime kohalikus pubis pool kilo liha kartulipudru ja küüslaugukastmega ning jõime ülimaitsvat kuldset laagerit peale..

Teel joa juurde:

41meetrine juga:

Hanmer Springs:

Teel Hanmer Springsist Blenheimi, põikasime sisse ka Kaikourasse – väike külake idarannikul, mis 1800 lõpul oli vaalaküttide elupaik, peale 1920ndaid vaalapüügi keelustamise järel muutus üksildaseks, kuid õilmitseb nüüd jälle kui üks tuntumaid vaalavaatluspaikasid Uus-Meremaal. Siin nimelt on selline äge koht, kus mere sügavus kaldast tasapisi suureneb kuni 90 meetrini ning seejärel kukub järsult 800 meetrini. Põhjast ja lõunast tulevad hoovused kohtuvad siin ning kui hoovus vastu seda astangut merepõhjas lööb, siis peksab ta üles hunniku toidust mereelukatele, alates väiksematest kaladest kuni delfiinide, hüljeste ja vaaladeni välja. Siia kavatseme kevadel kindlasti tagasi tulla ning vaalavaatluse teha – kas siis laevaga, helikopterilt või väikelennukilt, olenevalt rahakoti paksusest. Jalutasime mööda Kaikoura poolsaart, mööda mõõna ajal peaaegu kuiva lainetest lihvitud kaljupinda ning järsku leidsime ennast magavate hüljeste keskelt. Fotoaparaadi klõpsimise peale mõni neist end pisut kergitas ning meid kulmu vahelt piilus, kuid üldiselt ei lasknud nad ennast meist häirida. Äge – ma pole nii lähedalt neid loomi veel näinudki!

Täna, 7.juuni õhtul, oleme jõudnud Blenheimi. Siin lähedal peaks meil nüüd lähimaks ajaks tööd olema, alustame ülehomme. Täna on meil esimene öö meie uues kodus. Hostel on kena ja meil on armas vanaaegse lillelise mustriga tapeediga tuba. Tuba on küll pisike, kuid Timmu mõõtu kõrgust ehk üle kolme meetri ja siin on kõik vajalik, isegi riidepuud (vot mille üle võib rõõmustada) ja kahte põhikanalit näitav telekas, juhuks kui ei ole tahtmist uudiseid elutoas vaadata. Homme läheme linnapeale ja ostame tööks vajaliku kraami, mis hõlmab kummikuid ja odavat kilejopet väiksemate vihmade tarvis. Olen õnnelik..

Abel Tasman Inland&Coastal Track. Neli päeva metsikus looduses.

Saabusime eile õhtul oma neli päeva kestnud matkalt Abel Tasmani rahvusparki. Valisime läbimiseks sisemaa raja (inland track), mis on vähekäidavam ja metsikum - kohtasime kolme päeva jooksul ainult ühte inimest. Kolmanda päeva õhtul jõudsime rannarajale (coastal) - üks Uus-Meremaa üheksast Great Walks`ist. Great Walkside näol on tegemist hästi korralikult hooldatud rajaga fantastiliselt ilusas kohas, mis on piisavalt kerge jalutusrada igas vanuses inimesele ja kus tipphooajal käib palju rahvast. Õnneks praegu ei olnud rada ülerahvastatud ja kohtasime 4-5 inimest. Nüüd aga kõigest algusest peale.

Alustasime matka esmaspäeva hommikul Marahaust, mis on Abel Tasmani rahvuspargi väravaks – pisike külake mere ääres, kust algavad matkarajad. Jätsime auto veetakso parklasse (kuna sellega plaanisime tagasi tulla) ja suundusime rajale. Ranna ja sisemaa rada algavad koos kaunilt mägedega ümbritsetud liivarannalt. Rannaäärsed mäed, mida mööda jookseb ka rannarada, on ca. 400-600m kõrged, ning kaetud tiheda okaspuupõõsastiku ning sõnajalametsaga. Kohe esimese künka otsa jõudes leidsime kauni koha vaatega ookeanile, kus sõime hommikust.

Umbes 3km peale alguspunkti kaks rada lahknevad ning sisemaa rada hakkab ronima üles rannaküngaste taga paiknevatele kõrgematele küngastele (kuni 1000m). See ei ole enam korralik jalutusrada, vaid märgistatud matkarada, kus tuleb ronida üle puuokste, leida oma tee läbi muda ja üle paljude väiksete ojakeste, vinnata ennast üles mööda aeg-ajalt paljanduvaid kaljusid. Teeme hilise lõuna päeva kõrgemas punktis. Sedamööda kuidas läheme rannast kaugemale sisemaale, asendub madal põõsastik üha kõrgema metsaga, kuni leiame ennast troopilises pöögi-matai-rata puude metsas, täis väänkasvusid, rohe-rohelist sammalt, erinevaid meloodilise lauluga linde, ning kus rohkem valgust nõudvad taimed on roninud elama puude otsa. See on väga põnev mets ja kuigi viibime siin enamiku matkast, siis silm siiski ei väsi, kuna pilt on lihtsalt niivõrd mitmekesine ja huvitav.

Esimese päeva õhtuks, napilt enne kui pimedaks läheb, jõuame mägionni (Castle Rock Hut), kus veedame oma esimese öö. See on väike 6-kohaline onn, kus olemas madratsid, väike suitsu pisut sisse ajav küttekolle, laud ja toolid ja vesi. Saame ahju tule alla, kuid peame algul mõistatama, mis on hea küttepuu, sest tuttavaid puid siit ei leia. Keedame õhtusöögi, mille kõrvale meil on veel pisut eilsest järgi jäänud praeliha. Ja juba ongi õues pime. Süütame oma onnis küünlad ja joome küünlavalgel teed. Onni aknast paistab fantastiline tähistaevas. Tuba hakkab soojaks minema ja uni tuleb varem, kui oodata oskaks. Just siis kui oleme end magamiskottides mõnusalt sisse seadnud, hakkab väljas hull kraapimine ja möll – opossumid peavad pidu seal, ehmatavad meid korra üles. Mõtlen teie peale mu kallid kaugel ja unenäod tulevad ilusad..

Meie onn:

Teisel päeval ärkame pisut peale päikesetõusu ehk 8 paiku (magasime küll vist 11 tundi järjest, hihii). Õues on veel jahe (öösel oli öökülma, sest leiame ühe külmunud veenire), kuid selleks ajaks kui kotid kokku saame ja hommikusööki võtma asume, on päike juba oma töö teinud ja temperatuur mitu kraadi kõrgem ning enamus päevast matkame lühikeste varrukatega pluusides. Teine päev läheb läbi ürgse metsa. Teeme ühe kõrvale kaldumise matkarajalt Castle Rockile, mis on põhimõtteliselt üks suur kalju vaatega kuni Motoekani ja ookeanile.

Mõned vaated:

Troopiline mets:

Lõuna metsas:

Moa park:

Sõber "bellbird"

Avastame, et siinpool maakera paistab päike lõuna ajal põhjast! Teise päeva õhtuks jõuame Awapoto hütti, mis paikneb mäe päiksepoolsel küljel vaatega ümbritsevatele mägedele. See on pisut uuem ja suurem kui Castle Rocki hütt, ning valmistatud korralikest puuprussidest, avara terrassiga. Ka ahi on siin märgatavalt parem. Täitsa luks kohe. Peale koha imetlemist, alustame tavapäraseid toimetusi – küttepuude tegemine ja ahju alla tule tegemine, kerge pesu ja kuivad riided selga, õhtusöögi valmistamine. Õhtust sööme päikseloojangul (ca viie paiku). Just siis kui arvame, et täna vist küll keegi enam onni ei tule, ilmub metsast väike jässakas rõõmsa näoga saksa poiss tohutu suure seljakotiga. Tema ongi ainuke inimene, keda sellel retkel kohtame. Ja väga vahva seltskond õhtuks, kuna on seiklejavaimuga matkaja nagu meie ning Uus-Meremaal kauem olnud. Nii et saame kuulda palju ägedaid lugusid kohtadest, kuhu veel minna. Istume ahju praksumise saatel küünlavalgel umbes peaaegu südaööni. Öö on külm, kuid seekord püsib tuba soe hommikuni.

Awapoto hüti juures:

Ärkame poole üheksa paiku ja hütti ümbritsev väike lagendik on juba päikse poolt üle kullatud ja mõnusalt soe. Lõunaks jõuame metsast välja karjamaadega küngastele. Ilm on fantastiline – täpselt nagu võiks olla 1 juuni Eestis, ca. 20 kraadi sooja, pilvitu ja tuulevaikne. Jõuame sisemaa rajalt ranna rajale ja ei pea enam kogu aeg jalge ette vaatama, tee on tasane, imetleme ümbritsevat avarust ja väikseid lahesoppe. Näeme kõrgusest, kuidas tõusuvesi matab enda alla osa rannarajast, mida saab läbida ainult mõõna ajal. Ronime üle Gibbs hilli ning laskume õhtuks alla Whariwharangi liivarannaga lahe äärde samanimelisse hütti. See on 20-kohaline hütt ja erinevalt eelmistest on siin mitu magamistuba. Kuna oleme esimesed, siis valime väikse rõduga toa katusekorrusel, mille suudame oma kehasoojusega soojaks kütta. Teeme siiski ka suurde tuppa ahju tule alla ja peale õhtusööki suundume randa päikseloojangut vaatama. Mõnus on lõõgastuda päevasest päikesest veel soojadel kividel, vaadata päikseloojangut ja jälgida, kuidas iga järgmine tõusulaine üha lähemale ja lähemale tuleb. Sel õhtul oleme onnis koos kolme ameeriklasega, kes on tavapärasel turismireisil 1,5 nädalat ning ühe prantsuse poisiga, kes on backpacker nagu meiegi. Näeme ka opossumeid seekord, kuna eelmise õhtu seltsiline õpetas, et neid tuleb taskulambiga pimestada, siis nad ei liigu paigalt, ja võib neid rahulikult uudistada. Tema on niiviisi ka opossumi kätte saanud ja selle liha maitsnud – pidi olema nagu jänes, päris hea. Me siiski piirdume vaatamisega, kuna näljas ei ole..

Neljandal päeval ärkame pimedas, enne päikeseloojangut. Päris karge hommik on ja peale kiiret hambapesu meid uudistavate Wekade (linnud) pilgu all otsustame hommikusöögi edasi lükata.

Weka:

Alustame oma teekonda täpselt päiksetõusul kell 7.43. Läbime tuttava ranna ja ronime mööda rannaäärseid kaljusid siksakitavat teed pidi ühest kaunist rannast teise. Ühel neist teeme ka hommikusöögipeatuse. Kolmetunnise matka järel jõume tsivilisatsiooni – Totaranui külakesse, kus on paar suvemaja ja paadisadam. Veetakso juht juba ootab meid ning kuna oleme tal sel hommikul ainsad kliendid, siis asume teele pisut enne 11-st. Kihutame tagasi lõunasse Marahau poole, imetledes kaunist rannajoont ja saarekesi. Ühe saare juures teeb veetakso juht väikse peatuse ning saame imetleda rannakividel peesitavaid ja vees sulistavaid hülgeid ning pisikesi hülgepojakesi. Ainult 40 minutit ja olemegi tagasi Marahaus oma Väikse Valge juures (meie auto).

Rannarada:

Tagasiteel tsivilisatsiooni:

Hülgepojad:

Saareelanikud: