Puhkepäevad puhkuse vahel..

Mägedes olles sain onni katusele ronides lõpuks natuke levi, ning õnnestus kätte saada tööandja, kelle juures intervjuul käisime. Selgus, et oleme mõlemad talveks tööle võetud (1,5 kuud garanteeritud, maksimaalselt augusti keskpaigani)! Rõõmustasime ja otsustasime järele jäänud vabadest päevadest enne tööle asumist 9. juunil võtta mis võtta annab.

Ühe õhtu olime veel Valges Elevandis Motuekas. Seal oli meil muideks ka üks äge õhtu tekkinud sõpradega, kus me läksime ööklubisse, ja tantsisime kuni pidu kinni pandi. Selles ei oleks ju muidu midagi omapärast, kuid see oli esimene kord, kus Timm nõustus ööklubi uksest sisse tulema! Ja lisaks ta veel tantsis ka! Ja tundus, et tal on sama lõbus kui kõigil teistel!!!

Motuekast sõitsime üle mägede läänerannikule ning veetsime kaks imetoredat päeva Punakaiki külas. Meie kodu oli kaljudest ja Nikau palmidest ümbritsetud liivarannal pisi-pisikese küla keskuses, meie toa aknast avanes vaade ookeani vahustele lainetele, mille rahustavat kohinat uinudes kuulasime. Tegime läbi ühe matkaraja Porarari jõe kanjonis ning avastasime kauni, kuid ujumiseks ohtliku ranna, väikse kuid kõrge joaga – väga ilus.. Punakaiki küla põhiatraktsioon on aga nö „Pannkoogi kaljud“ – nimi tuleneb ilmselt lubjakivist rannakaljude lapikust kujust, mille on vorminud tuhandeid ja tuhandeid aastaid ookeanilaineid. Meil vedas, et sattusime sellesse paika just mitte kõige päikselisema ilmaga. Oli korralik tuul, ning tõusulained pressisid vett kaljude alla, tekitades omapärast hüpnotiseerivat kõminat, ning aeg-ajalt paiskusid lained vastu rannakaljusid, täites õhu kristallsete veepiiskadega meie peadest kõrgemal. Korra õnnestus meil ka väike dušš saada! Ja niiviisi päevast päeva, aastast aastasse, aastatuhandete viisi, on toimunud kaljude vormimine..

Porarari jõe kanjon:

Pannkoogi rannakaljud:

Pannkoogi kaljud tõusulaines:

Juga rannal:

Fantastiliselt ilus, ohtlik rand:

Äge koht tee peal:

Punekaiki küla:

Tagasiteel läänerannikult idarannikule veetsime paar päeva Hanmer Springsis – väike külake mägedes, mis on kuulsaks saanud oma kuumaveeallikate poolest. Püüdsime leida allikaid looduses, kuid sügisese suurvee tõttu jõgedes, ei olnud need leitavad. Tegime matka mägedesse, 41m kõrguse joa alla, kus suvisel ajal oleks mõnus end peale matka jahutada, kuid praegu oli vesi päris karge. Õhtupoolikul lõõgastusimeHanmer Springsi kuumaveeallikates (pole ju varem sellistes juhtunud käima). Oli päris mõnus väsinud liigeseid soendada. Allikate veetemperatuur oli erinev – osadel 36 kraadi, teistel üle 40 kraadi. See 40 kraadine bassein oli kõige lähedasem asi saunale, mida siit saartelt siiani leidnud oleme. Saunakultuuri siin nimelt ei harrastata. Kaelani kuumas vees, võttis ikka õhetama küll. Vahepeal käisime ennast basseinis jahutamas. Proovisime ka mingit mineraalvanni ja mädamunalõhnalist looduslikku vanni.. Päris huvitav kogemus. Hämaruse saabudes süttisid vannide ümber tuled ning ümbritsevad mäed kadusid kuuma vee kohal jahedasse õhku tekkivatesse aurupilvedesse.. Väga mõnus elamus! Õhtu lõpetasime sellega, et sõime kohalikus pubis pool kilo liha kartulipudru ja küüslaugukastmega ning jõime ülimaitsvat kuldset laagerit peale..

Teel joa juurde:

41meetrine juga:

Hanmer Springs:

Teel Hanmer Springsist Blenheimi, põikasime sisse ka Kaikourasse – väike külake idarannikul, mis 1800 lõpul oli vaalaküttide elupaik, peale 1920ndaid vaalapüügi keelustamise järel muutus üksildaseks, kuid õilmitseb nüüd jälle kui üks tuntumaid vaalavaatluspaikasid Uus-Meremaal. Siin nimelt on selline äge koht, kus mere sügavus kaldast tasapisi suureneb kuni 90 meetrini ning seejärel kukub järsult 800 meetrini. Põhjast ja lõunast tulevad hoovused kohtuvad siin ning kui hoovus vastu seda astangut merepõhjas lööb, siis peksab ta üles hunniku toidust mereelukatele, alates väiksematest kaladest kuni delfiinide, hüljeste ja vaaladeni välja. Siia kavatseme kevadel kindlasti tagasi tulla ning vaalavaatluse teha – kas siis laevaga, helikopterilt või väikelennukilt, olenevalt rahakoti paksusest. Jalutasime mööda Kaikoura poolsaart, mööda mõõna ajal peaaegu kuiva lainetest lihvitud kaljupinda ning järsku leidsime ennast magavate hüljeste keskelt. Fotoaparaadi klõpsimise peale mõni neist end pisut kergitas ning meid kulmu vahelt piilus, kuid üldiselt ei lasknud nad ennast meist häirida. Äge – ma pole nii lähedalt neid loomi veel näinudki!

Täna, 7.juuni õhtul, oleme jõudnud Blenheimi. Siin lähedal peaks meil nüüd lähimaks ajaks tööd olema, alustame ülehomme. Täna on meil esimene öö meie uues kodus. Hostel on kena ja meil on armas vanaaegse lillelise mustriga tapeediga tuba. Tuba on küll pisike, kuid Timmu mõõtu kõrgust ehk üle kolme meetri ja siin on kõik vajalik, isegi riidepuud (vot mille üle võib rõõmustada) ja kahte põhikanalit näitav telekas, juhuks kui ei ole tahtmist uudiseid elutoas vaadata. Homme läheme linnapeale ja ostame tööks vajaliku kraami, mis hõlmab kummikuid ja odavat kilejopet väiksemate vihmade tarvis. Olen õnnelik..