Hommik tööväljal:
Istandus:
Meie töö on siis viinamarjataimede trimmimine ja mähkimine. See tähendab, et pügajad on lõiganud ära taimede oksad, millel see aasta kasvasid viinamarjad ja alles on jäänud 2-6 noort oksa. Meie valime kaks kujult sobivat välja, trimmime need kasvudest ja okstest puhtaks, mähime ümber traadi ja lõikame kõik ülejäänud oksad maha, jättes sobivatesse kohtadesse mõned pungad, millest kasvavad kevadel uued oksad järgmiseks aastaks. Selline aedniku töö. Kuigi me ei saa seda päris rahulikult nautida, sest peame kiirust arendama, kui tahame paremini teenida. Sellegipoolest mulle siiani töö meeldib ja Tim on juba esimese nädalaga saanud piisavalt kiireks, et teenida kolmandiku võrra rohkem kui teistel töödel, mida teinud oleme.
Viinamarjataimed enne pügamist:
Viinamarjataimed enne kui meie tööle asume:
Ja siis kui meie töö on tehtud:
Meie meeskond koosneb ülevaatajast, kes on ääretult rõõmsameelne noor ja matsakas (üsna värske ema) maoori-päritolu naine. Tema nakatavat naeru võib kuulda lõputult pika viinamarjavao teises otsas. Lisaks sellele, et ta meid välja õpetas ning jälgib, et teeksime kvaliteetset tööd, aitab ta meil aeg-ajalt ridu lõpetada, sõidutab meid peamajja soojale kohvile-teele või lõunale, ning hoiab meeskonna tuju üleval. Meiega koos alustasid sel aastal kaks Prantsusmaalt Touluse`i lähedalt pärit noort backpackerit – Julie ja Cristophe, kes on osutunud mõnusaks seltskonnaks kohvi- ja lõunapausidel. Veel kuuluvad meie meeskonda trobikond lõbusaid musti mehi eksootilisest troopilisest Vanuatu saarestikust, kes esmapilgul tunduvad kõik olevat täpselt ühesugused, nii et esimestel päevadel ma ei teinud neil üldse vahet ja ütlesin vist mõnele küll mitu korda „tere hommikust“. Nemad on siin juba kolmandat hooaega ja teevad tööd kolm korda kiiremini kui meie. Nii et saame neid jälgides aimu kui kiireks me üks päev võime saada ning trikke kuidas tööd efektiivsemalt teha. Lisaks armastavad nad tuju tõstmiseks laulda, valjusti huilata nii et see kaugustest vastu kajab, ning kui mõni oks juhtub puruneda, siis nad vannuvad, öeldes vihaselt „mirjam“, mis pidzini keeles on väga paha sõna.. Vanuatulased oskavad tuju tõsta..
Ühel eriti kargel hommikul ärkan pimedas toas kindla veendumusega, et olen oma toas Jalaka tänaval ja kuulen ema samme kiuksuval trepil kui ta tuleb mind kooliminekuks äratama. Läheb päris mitu minutit enne kui reaalsus minuni jõuab. Toas on jahe nagu meil kodus vanasti talvehommikuti – öösel on temperatuur langenud miinuskraadidesse. Me ei ole ainukesed, kes tahaks sooja teki all edasi põõnutada. Ka meie Väiksele Valgele ei meeldi öökülm ja teel tööle vilgub punane tuli armatuurlaual. Olen üsna rahulik seni kui Tim ütleb, et sõita võib, ainult et teepeal võivad autol tuled ära kustuda. Kuna õues on alles pime ja taevas kuu, siis selle peale muutun küll pisut ärevaks, kuid vähemasti on uni läinud. Joome peamajas kuuma tee ning sõidame istandusse. Päike just tõuseb mägede vahelt kui alustame tööd. Rohul on härmatis ning mu varbad hakkavad neljale sokipaarile vaatamata kummikutes külmetama. Vanuatulased aga, kes tavaliselt on esimesena kadunud viinamarjade vahele, ei taha üldse tööd teha. Uitavad sihitult ringi nagu oleksid kuutõbised ja viskavad nalja. Isegi meie ülevaataja ei suuda neid tööle panna sel hommikul. Vanuatul ju selliseid külmasid hommikuid ei ole. Kui me, põhjamaa-inimesed, juba mõnda aega töötame, kuuleme nende laulu külmas hommikus kajamas, millega nad ennast tööle ergutavad...
Tunni pärast on päike väljas ja hakkab ilma kütma, nii et enne hommikukohvi olen juba kõik oma vammused seljast maha ajanud.
Siin jääb päeva kirjeldus pooleli, sest olen päevatööst liiga väsinud, et seda trükkida..
Nädal või poolteist hiljem:
Olin vahepeal laisk, väsitavad tööpäevad ja seltskonnaelu ei andnud üldse mahti trükkida. Nüüdseks hakkab keha juba tööga harjuma, ja töö läheb ka juba päris kiirelt. Tim läks samas firmas üle teise töö peale kolmel päeval nädalas, sest ta selg rohkem ei kannata kummardada – ta ju nii pikk, peab rohkem kummardama kui me teised temast peajagu lühemad. Ta sõidab nüüd ATV-ga ringi ja loendab pungasid ja on väga rahul. Ma olen ka rahul, et meil nii korralik firma on, kes meisse kui inimestesse suhtub, hihii..
Vabal ajal, mida pole just palju olnud, oleme tutvunud linnaga. Mina käisin kohalikus basseinis ujumas, mis oli väga odav ja maksis ainult 3 dollarit.
Sügis, suvi ja kevad kõrvuti Blenheimi tänaval:
Üks päev käisime sõpradega kalal, mis nägi välja nii, et mina peesitasin jõe delta ja mere vahel päikese käes ja tuulevarjus soojadel kividel ning lugesin raamatut. Ja poisid, Phil, Sebastian, Maarten ja Tim tegid nägu, et nad täiega püüavad kala. Kala me ei saanud, aga tore päev oli sellegipoolest. Ja ühel päeval käisime siit veerand tunni kaugusel hästi kaunis rannas – Whites Bays. Turnisime rannakaljudel ja nautisime ilusat ilma ja head vaadet, lõbusat seltskonda, kohalikku veini.
Pildid Whites Beachilt:
Täna, laupäeval, sõidame kuskile, ei tea veel kuhu, ja pean hakkama sättima, nii et head mõtted ja soovid sinna teie poole ja ootan kirju!!
No comments:
Post a Comment