Esmalt, tööelu edeneb hästi. Oleme iga nädalaga muutunud üha kiiremaks, ja tänu sellele ka palganumber oluliselt erinev alguspäevist. Tööd peaks meil jätkuma kogu talvehooajaks ehk kuni septembrini, nii et saame endale lubada sooja tuba ja nii mõndagi muud mugavust, kuni kevadpäike ilma kütma hakkab ja jälle ringi reisima asume. Ilmad on siin väga erinevad, mõni päev on nagu suvi ja töötades tuleb kõik neli kihti riideid maha koorida (põhimõtteliselt kogu mu kaasas olev garderoob). Teine päev on hommikul härmatis maas ja miinuskraadid kuni päike välja tuleb, nii et varba- ja sõrmeotsad on päris kanged. Kolmas päev sajab vihma nagu oavarrest. Õnneks siinkandis on ilusat ilma rohkem kui mujal, kuna lääneranniku mäestik hoiab pilveid kinni. Ja kuna mägedes on ka oluliselt jahedam, siis on tipud kaetud lumemütsidega. Hästi ei saa aru, mis aastaaeg parajasti on – palmide otsas sidistavad linnud, osadel puudel on lehed sügiseselt rohelised, teised on suures õitevahus. Istanduses on viinamarjataimed lehtedeta, kuid puud ja hein rohelised, mäetipud aga puha valged. Kohalikud on talveriided selga pannud ja külmetavad, mis on pisut naljakas kui väljas on keskmiselt 12 kraadi sooja. Ühel päeval oli suur kaos lõuna pool Queenstowni linnas – nimelt sadas 15cm lund maha ja kogu elu oli pea peale keeratud. Uudistes terve tund aega räägiti praktiliselt ainult sellest, kuidas selle suure lumega nüüd toimetatakse ja hakkama saadakse. Meie muidugi mugistastime naerda..
Istanduses:
Kuid pisut on talv meidki tubasemaks muutunud – nädalavahetustel ei lippa mägesid vallutama, vaid eelistame muid tegevusi. Meil on vägev hostel, kus hetkel on supertore seltskond koos. Siin on sakslasi, argentiinlasi, mõned inimesed malaisiast, taiwanist ja jaapanist, noormees tšiilist ja teine belgiast, mõned prantslased, kanadakad, üks sloveenia tüdruk, üks inglise paar, ja siis muidugi meie – eestlased. Ja siis veel üks kiivi (ehk kohalik), keda kutsume Mr. Bean, sest ta on üks päris veider mees.
Ühel nädalavahetusel käsime hosteli bussiga veinimaitsemise tuuril. Ei saa ju viibida veinipiirkonna keskuses ja rabada hommikust õhtuni viinamarjaistanduses, ilma sealt saadavaid maitseid testimata. Hosteli juhataja Andy on tegelikult ka üks rändaja nagu meiegi ja elab hosteli juures väikses majakeses, mida me hostelis kutsume lossiks, kuna see sisaldab en-suite tuba koos köögiga, mis on iga backpackeri jaoks luksus. Igatahes õnnestus Andyl saada oma käsutusse väikebuss, mille ainuke viga oli raadio puudumine. Viga sai parandatud Phili abiga, kes Kanadas oli kitarriõpetaja ja võttis oma pilliga koha sisse tagaistmel. Toppisime bussi veinisõpru ja sõit algas. Blenheimi ümbruses on ligi paarkümmend veinikeldrit, kuid meie hulgas oli paar inimest juba ringi tuuritanud, nii et valisime välja parimad nende keldrite hulgast, mis veinimaitsemise eest tasu ei võta. Igas keldris maitsesime 5-8 erinevat sorti veini ja kokku käisime vist 6-7 keldris, täpselt ei mäleta. Iga keldri järel muutus buss üha lärmakamaks ja tagasi hostelisse jõudsime kõik suurte sõpradena. Oli mälestusväärne laupäev, mis lõppes kohalikus ööklubis.
Meie seltskond veinikeldri ees:
Tim naudib klubielu:
Oleme mõned korrad käinud ka kalal, kuid siiani ei ole õnnestunud veel ühtegi kala kätte saada. Ilmselt küll vist selle pärast, et õng on kogu aeg poiste käes, ja mina peesitan rannas. Tim ostis meile kasutatud õnge ühelt koju sõitvalt sõbralt, nii et järgmine kord võtan ise asja käsile.
Kalal White`s bays:
Ühel laupäeval otsustasime pidada ühe korraliku kostüümipeo. See kukkus välja ülivägev ja haaras endasse kogu hosteli rahva, sealhulgas ka malaislased ja hiinlased, kes muidu üldse ühestki peost osa ei võta ning Mr. Beani, keda üldiselt teleka juurest eemale ei meelita, välja arvatud muidugi söömiseks ja magamiseks. Kõik käisid linnas ja kondasid mööda kaltsukaid ja 2-dollari poode, et omandada kostüümiks vajalikud riided-aksessuaarid. Pidu algas koridori põrandal, kus me tavaliselt Timi ja Philiga istume ja aega parajaks teeme, ning kõikide edasi-tagasi saalimist takistame. Seekord aga kogunes kõik rahvas meie ümber koridori põrandale, kuni koridor sai nii täis, et kolisime ümber kööki. Lauad-toolid said tõstetud teepealt eest ära, Argentiina peomuusika pandi mängima, tuled kustu ja tants-laul algas. Üks Argentiina kloun õpetas mulle, raskejalale, isegi huvitava tantsu selgeks. Keegi latiinodest oli seganud mingi huvitava joogi, mis minu arvates koosnes veinist, mahlast ja puuviljadest. Ägedad kostüümid meelitasid kohale ka kõige paandunumad oma toas passijad ja magajad nii et kohal oli pea kogu hostel. Ja muidugi öösel käisime oma kostüümidega ikka linna peal kohalikku elu vürtsitamas ka.
Sel nädalavahetusel Tim töötab laupäeval pool päeva, mina jään koju puhkama, sest mu käsi on pisut valus suurest trimmimisest. Ja Juliega läheme vist kinno laupäeval, Harry Potteri viimast osa vaatama – mõned asjad on ikka igal pool ühesugused. Ja äkki pärast kuskile kohvikusse. Ja pühapäeval siis ehk poistega kalale, kui on ilus ilm. Nii see talvine elu meil siin käib – töö, pidu ja mõned väljasõidud.
Panen mõned pildid ka siia:
No comments:
Post a Comment