Saturday 3 November 2012

Whitsunday kuuma päikese all.. saunast puudust ei tunne..

Whitsunday piirkond, meie praegune elukoht, hakkab novembri alguses mõnusalt üles soojenema. Päevased temperatuurid ulatuvad üle kolmekümne kraadi. Muru, mis oli ilus rohe-roheline meie õuel, on võtnud kergelt pruunika tooni. Meist umbes kilomeetri kaugusel paiknev turismiatraktsioon – Cedar Creeki juga – on ära kuivanud ja sellest on järgi ainult vee poolt siledaks uhutud kaljud ja pisike lomp vett, milles saab ennast kuuma ilmaga kasta. Ookeanivesi on soe ja sinna asuvad umbes pooleks aastaks elama mürgised meduusid (box jelly fish).

Cedar Creeki juga vihmasaju ootel:


Meie töökoda on mõnel päeval nagu saun, sest lisaks päikesele, mis paneb metallkatuse prõksuma, kütab ruumi tohutu suur tööstuslik kuivati. Nii et tuulevaiksetel päevadel peale kuivati lehe-oksteprahist puhtaks pühkimist, mida tuleb teha ca. 5-6 korda päevas, oleme Timmuga mõlemad nagu saunast tulnud. Ülemus vabandas, et ta pole meile veel ventilaatorit ära toonud, oli selle ära tellinud, aga unustanud järgi minna. Nii et esmaspäeval peaks meil ventikas olema, millega saame õhu natuke liikuma panna. Kuumad päevad panid mind nädalaid lugema ja avastasin, et 7 nädalat on juba töötatud ja ainult 6 veel! Siis saame jõulupuhkusele.

Töö on meil endiselt .. huvitav .. hihii. Mul ei olnud õigus kui kirjutasin, et mingil hetkel peavad otsa saama masinaosad, mis lühikese aja jooksul katki võivad minna. Siiani veel iga nädal üllatab meid millegagi. Selle nädala suurim pauk oli pisike plahvatus õlimasinas (me toodame okstest mõnusa lõhnaga massaažiõli), mille tulemusel kõik vesi välja lendas ja me jäime pea terveks päevaks ilma veeta. Õnneks Tim nuputas välja, kuidas vee tagasi saame, sest minupoolest oleks me nädalavahetuse üle pidanud elama töökojast tünnidega vett majja tuues.

Ülemus avastas ka, et lasta meil lihtsalt tavapärast tööd teha, oleks meie annete raiskamine. Nii et oleme nüüd tegelenud kõvasti ka tootearendusega. See on väga põnev ja puha – kruttida masinaid, vahetada filtreid ja vaadata, mida kõike erinevat nendega teha annab. Ainus jama on see, et tavaline töö tuleb ikkagi ka ära teha, ja kõik see katsetamine ja kruttimine võtab päris palju aega ning lisab meie pikkadele tööpäevadele veel paar tundi otsa. Võtame hetkel veel asja positiivselt – õhtute sisustamisega ei ole vaja vaeva näha ja palgatšekid on ilusamad.

Oktoobri viimasel nädalavahetusel (nagu iga kuu) oli meil nii laupäev kui pühapäev vaba, nii et otsustasime osa oma palgast hakkama panna. Mürgiste meduuside hooaeg ei ole veel täies hoos ning seetõttu tundus loomulik, et peame võimalust kasutama ning ära käima selle piirkonna kõige fantastilisemates paikades – Suure Korallrahu rahvuspargis, maailmakuulsas sukeldujate ja snorgeldajate paradiisis. Mõistlikul kaugusel ühepäevaseks retkeks ja ühtlasi siinse piirkonna kõige ägedamad külastuspaigad on Whitsunday saarestikus – kuulus oma eraldatud valge liivaga randade, iidsete kaljujoonistuste, mitmekesise mereelustiku ja korallrihvide poolest. Airlie Beach`s on palju erinevaid teenusepakkujaid, kes turiste piirkonna saari ja koralle avastama viivad. Me valime ühe sellise, mis väikesi seltskondi teenindab – paadis on 30 koha ringis ning sel pühapäeval koos meiega kõigest 25. Vähem kui päevapalga eest veedame fantastilise päeva merel, saame kogu vajaliku varustuse snorgeldamiseks (sh ujulestad ja ülikond), lõunasöögi ja snäki hommiku- ja õhtupoolikul.

Paadiga saarte poole kihutades jälgime torimipilvi ja vihmasadu saarte kohal ning sedamööda kuidas sool soojas meretuules meie katmata kehaosadele kleepub, tunneme kuidas nädalatega kogunenud väsimus haihtub. Õnneks saabub peale tormi päike ning ülejäänud päev on imeilus. Teeme peatuse väiksel saarel ning ronime 10 minutit saare keskosas paiknevale vaateplatvormile. Näeme ümbritsevaid troopilise vihmametsaga kaetud saarekesi, mille servi ääristavad türkiissinise veega, valendavate liivaribadega ja kohati kaljused rannad. Timmu suureks rõõmuks näeme ühte pisikest varaanipoega üle teeraja kõndimas. Whiteheaven Beachil – valge siidpehme puudrisarnase liivaga rannal, mille sisse jalad nii taevalikult vajuvad, teeme pikema peatuse. Sulistame soojas läbipaistvas vees ja teeme terve fotosessiooni – nii paradiisilikus rannas ei olegi veel vist käinud.
Peale lõunat viib paat meid ühe pisikese saare kaldale. Tõmbame ülikonnad selga, lestad jalga, maski pähe ja snorgeldame. Oi kui palju erineva kuju ja värviga koralle siin on, moodustamas eritasandilisi riffe, koopaid ja õõnsusi, rääkimata eri värvis ja suuruses kaladest ja muudest elukatest. Päike käib vahepeal pilve taga ja kui sealt uuesti välja ilmub, siis lähevad korallide tipud särama nagu minijõulukuused...