Argipäev Hastingsis

Nüüd kui esimene vaimustus on möödas, on vist õige aeg aimu anda ühest meie tavapärasest tööpäevast.. Eelmisel õhtul helistas meie boss hostelisse ja jutt levis suust-suhu, et hommikul tuleb tööle minna.. Kella 6 paiku hommikul hakkavad esimeste entusiastide äratuskellad tirisema ja varsti seejärel võib kuulda uste kriuksumist, sest kriuksuvad siin toredas majas peaaegu kõik uksed.. Mõni hommik, kui uni on kerge, võib ärgata ka kesklinna kellatorni paukumise peale (eksimatult iga täis tund), kuid viimasel ajal olen omandanud oskuse magada vaatamata sellele, mis ümberringi toimub kuni mu oma äratuskell häält teeb. Imetlusväärne oskus, mida mul oma teada küll ülikooli ajast saadik ei ole olnud :)

Kurikuulus kellatorn:

Selleks ajaks kui meie poole seitsme paiku hambaid pesema läheme, istuvad entusiastid juba elutoas, söövad hommikust ja vaatavad uudiseid, nii et tualeti järjekorra pärast vähemalt muretseda pole vaja.. Kuigi ega neid tööle minejaid siin nii palju polegi, nii et kui koridoris keegi vastu juhtub tulema, siis vägisi tuleb rõõmus hommikutervitus suule – et polegi ainuke, kes nii vara hommikul end üles ajama peab ja mustad riided selga ajama, mõni teine omasugune veel..
Nii 5 minutit enne seitset tuleb oma töökotad rõdu pealt üles otsida, hommikune silmapesu ja valgust näitav telefon on sealjuures suureks abiks.. Nii umbes 7 paiku sõidab meie bussijuht Steve oma väikebussiga parklasse ja tasapisi täitub buss töörahvaga. Ootame. Nii 5-10 minutit peale 7-t jõuab kohale Luca, harva vist on juhtunud, et ta õigel ajal tuleb, sest tal on kombeks viimase hetkeni magada. Päikseprillid ees (õues on pime alles) ja kohvitass käes (ei tea millal ta selle jõudis teha) hüppab ta õlgu kehitades bussi ja saab Stevelt mõne muheda kommentaari – näiteks et „töötasid vist enne pangas, need lähevad seal kümneks tööle“.. Seejärel algab meie sõit töökohta. Selle poole tunniga (või umbes nii) kui me sõidame tööle, tõuseb väljas päike ja algab uus päev. Sõidame läbi Hawkes Bay kuplilise ja maalilise maastiku (meenutab pisut Otepää kanti, ainult palju avaram, kõrgmeim mägi siinkandis 390m). Peaaegu iga päev töötame erinevas istanduses, mis kannavad tuntud veinimarkide nimesid (meie Uus-Meremaa raamatus kõik peaaegu loetletud, kus oleme töötanud). Iga päev on ka erinevad ülemused ja erinevad soovid. Mõni tahab, et korjaksime kõik viinamarjad ära, mõni tahab ainult ilusaid viinamarju ja koledad maha jätta, mõni tahab et lihtsalt mädanevad-hallitavad puu pealt maha raputame (pärast masin võtab ilusad). Täna on meil ülemuseks üks selline kunagise Kreeka jumala välimusega (nende kujude järgi, mis muuseumis seisavad, ainult käte ja jalgadega) väga tahtejõuline mees (isegi viinamarjad hallitavad tema istanduses ainult ühel küljel), kellel veelgi huvitavamad soovid. Nimelt tuleb meil ettevaatlikult eemaldada ilusad viinamarjad ja mitte puudutada hallitavaid-mädanenud viinamarju, sest need peavad veel edasi hallitama 10 päeva, sest seejärel saab nendest mingit eriti hõrgutavat ja kallist jooki teha. Bussijuht Steve, kes ka koos meiega töötab informeerib meid pärast, et see pidi selline väga magus ja siirupine jama olema..  Maitse üle ei vaielda..
Töökaaslased on meil ka erinevad ja igast maailmajaost, tavaliselt on korraga tööl umbes 30 nägu. Enamus on väga vahvad, palju on rändajaid. Mõni päev töötame koos odava tööjõuga, kelleks on väikesed ja energilised ja üliõnnelikud mustad mehed kuskilt Paapua lähedaselt eksootiliselt saarelt või suured mustad hiiglased Samoa saarelt. Seltskond on kirev-kirju ja põnev ja kõik tahavad alati suhelda. Ja sellest, kes Sinuga ühes kohas satuvad töötama mingil päeval, sõltub palju, milline päev välja kukub. Täna näiteks on väga laisk päev, sest tahtejõuline ülemus käib kogu aeg vaatamas, mida inimesed teevad, ja käsib hoolikalt, mitte kiiruga teha, seepärast venib päev õhtusse väga aeglaselt. Üks päev kui töötasime koos väikeste mustade meestega, siis jällegi läks päev väga ruttu, sest esiteks pidime korjama ära kõik viinamarjad kiiresti, ja teiseks need mustad mehed olid niiiii kiired ja vilkad ja aina ergutasid üksteist hüüete ja lauluga. Endalgi hakkasid seepeale käed kiiremini käima. Lisaks oli see veel selline päev, et traktor sõitis meil kogu aeg järel ja kõik täis saanud korvid tühjendati jooksvalt, nii et seegi hoidis tempot üleval. Ja viinamarjad olid selles istanduses niinii ilusad ja niinii head, et lausa rõõm oli neid korvi loopida.

Pildil töömehed - Tim ja meie bussijuht Steve (väikse viinamarjaistanduse omanik):

Nii, kella 12 paiku on meil pooletunnine lõuna. Istume kuskil päikse käes või siis varjus ja peame pikniku. Peale lõunat aga sõidutatakse meid hoopis tööle teise kohta. Mõni kord sõidutatakse meid päevas mitu korda uude kohta – kus aga parajasti mõni mari korjamist vajab. Ja nii kolme-nelja paiku tavaliselt tööpäev lõpeb. Selleks ajaks on juba tunda, et mul on kehas ka mõned lihased, nii et päris hea meel on kui saab lõpuks kodu poole sõita. Venitame oma kleepuvad kindad käest ära, viskame tangid pagasnikusse.
Kodus tavaliselt käime kuuma duši all, sest me oleme väga mustad (siin on huvitav vesi, mis ajab mu juuksed lokki!) ja seejärel vaaritame midagi või sööme eelmisel päeval tehtud toitu, sest me oleme väga näljased. Miski ei tekita isu paremini kui füüsiline töö värskes õhus, nii et õhtusöök on meil ikka päris luksuslik. Õhtune tegevus peale tööpäeva ei ole tavaliselt eriti sisukas. Käime linna peal, poes muidugi (ükskõik kui tihti poes käia ja kui palju osta, ikka midagi jääb puudu järgmine päev, et tuleb uuesti minna – imelik, ei ole Eestis seda täheldanud). Hostelis on elutoas alati rahvast, saab telekat vaadata, juttu ajada, rõdul istuda ja juttu ajada, piljardilaud on siin, vaikses toas on väike raamatukogu, kust võib endale midagi lugemiseks leida. Ja siis on veel oma arvuti, see salakaval masin, mis neelab aja nagu niuhti. Lähed korra töökuulutusi vaatama ja kirju kirjutama ja ongi juba õhtu käes. Nii ka täna juhtub. Mõtlen teie peale. Head ööd.


28. märts. Niimoodi tehakse Paska! (KIRJUTAB TIMMU!)

Kuna meie alalisel tööandjal polnud tööd, siis saime ajutist tööd veinivabrikus C.J Pask.

Tim uurib veine:

Veinivabriku salajane sisemus:

Korkimismasin:

Hasingis on kokku u 60 veinitehast, C.J Pask on üks suuremaid.
Hommikul võeti meid autoga siis peale ja viidi tööle. Põhimõtteliselt oli liinitöö, töötasime kolmekesi koos ühe kohaliku lõbusa prouaga. Tööks oli siis veinipudelite pakkimine küll pappkasti, küll suurde säilituskasti. Päev läks küllalt kiiresti. Kuna oli suur tellimus siis paluti meid ka järgmiseks päevaks tööle veel, üritasime uurida kas meie tööandjal on meile muud tööd pakkuda, aga kuna ta telefonile ei vastanud, siis olime lahkesti nõus. Pidime veel selle kohaliku prouaga koos järgmine päev erinevaid veine degusteerima. Aga hostelisse jõudes selgus et, meie alaline tööandja oli helistanud, ja meil on vaja minna tema juurde tööle ikkagi, sest meil ju leping temaga. Nii palju siis sellest veinivabriku lõbust. Aga ehk saab seal veel mõni teine päev tööd.
Üldiselt on praegu siis Hasingis suht suur tööjõu puudus, tööd pidi kõvasti olema. Loodame et siis saab korraliku töönädala.

Kust sa pärit oled?

Edasi Hastingisse II nädal. Where are You from ehk kust sa pärit oled?

Jõudsime eile Hastingi linna, Hawkes Bay lähedal. See on väike, ca. 20 000 elanikuga linn Aucklandist ca. 500 km lõuna pool (põhja saare idaranniku lähedal). Ümberringi on siin palju farme, kus kasvatatakse viinamarju, kiivisid, ube, õunu ja kariloomi. Maandusime siin keskuses paiknevas “backpackerite“ (seljakotiga matkajad) hostelis. Miks Hastings? Juhtus see nii, et vaatasime kohtasid, kuhu woofingule minna (tasuta majutus töö eest) ja aina töökuulutused igal pool. Mõtlesime siis, et kuna praegu on siin sügis ja korjamishooaeg – võiks ju tööle minna. Saime kontakti ühe tööpakkujaga, ja peale veerandtunnist telefonikõnet, otsustasime, et tasub tööle minna. Meie tööandjale meeldivad väga eestlased, pidid head töötajad olema (aitäh ilmselt Marianale ja Tiiule, kes vist ka tema juures kunagi töötanud)..

Järgmisel hommikul ehk eile päris vara hakkasime Aucklandist sõitma, jätsime suurlinna seljataha. Sõita oli palju, kuid loodus nii vaheldusrikas, et igav ei hakanudki. Algul oli igal pool selline mõnus kupliline maastik, kus hooldatud karjamaad. Enamasti nägime lambaid ja lehmi. Kuid siin on nii palju eri liiki huvitava välimusega leht- ja okaspuid, ja karjamaadel ka igal pool need kasvavad, nii et väga maaliline on - nagu iluaed see karjamaa. Siin seal voolavad väiksed jõekesed. Ja vahepeal olid ka suuremad kaljud nagu kuskil Kreekas ja sõitsime kuristiku serval. Seal kus kaljud on liiga järsud, kasvab igasuguses värvis ja suuruses puhmastikku. Sõitsime mööda ka Taupo järvest, mille lähedal on kuulsad kuumaveeallikad. Sinna püüame sisse põigata kunagi teine kord. Õhtul lootsime oma tööandjaga intervjuu teha, kuid ta oli vist haige nagu täna kuulsime. Igatahes kui õhtul siia hostelisse jõudsime (millel nimeks Mäda Õun), siis ta helistas, et me võiks kohe täna tööle minna. Ja siin hosteli admin juba teadis, et me tuleme ja et saame selle mehega kokku kes meile tööd orgunnib. Igatahes ta printis meile vajalikud töölepingud ja asjad kohe välja.
Hastingsi tänaval..

Ja täna käisimegi juba tööl. Umbes poole tunni tee kaugusel linnast, mägede vahel künka otsas oli viinamarjaistandus, ja seal korjasime viinamarju. Viinamarjadega oli ainult naljakas lugu siin – need on väga väikesed, ja väga magusad, aga nendest tehtud vein oli küll üsna hapu. Mõnus oli loodusesse saada. Koos meiega läks siit hostelist veel 6 inimest, saime nendega ka natuke tuttavaks, üks on sakslane, üks on malaisiast, üks itaaliast, üks inglane, kõik on ka rändajad nagu meiegi. Mõni on siin kauem olnud, mõni vähem, ja tundub et igaühel on midagi põnevat jutustada. „Kust Sa pärit oled?“ – see on siin tavapärane vestluse alustamise lause, sest kõik tulevad erinevatest maailma paikadest. Homme-ülehomme läheme veel tööl kuskile farmi, aga vist kiivisid korjama. Seda tööd peaks jaguma paariks nädalaks, siis liigume jälle ehk kuskile edasi. Eks näis. Ise arvame, et pole paha kui peale 7 päevast riigis viibimist juba tööd leiab. Igatahes ilmad on ilusad (nii 25 kraadi) ja mõnus on töötada vahelduseks looduses ja kirjus seltskonnas (suu viinamarju täis) ...

Aucklandis 13-16 märts

Oleme endiselt Aucklandis koduseks saanud Bamberi hostelis, kus meil on armas tuba ja õuel võimas Kastani puu nagu Jalaka tänava kodus Tartus.

Viimased päevad oleme siin tegelenud töö otsimisega või siis woofingu otsimisega. See viimane on selline asi, et pead tegema paar kuni neli tundi tööd päevas ja selle eest saad siis tasuta majutuse või majutuse ja söögi. Mõtlesime et äkki mõnes ilusas kohas võiks paar nädalat seda teha, kui tööd ei leia. Vabal ajal saaks ringi käia ja ilusaid kohti otsida. Raha läheb hästi palju ja praegu peaks olema hea aeg tööd leida, sest on sügis ja kõiki asju hakatakse korjama. Samal ajal tutvume veel linnaga, eile käisime ja ronisime ühe suure vulkaani otsa, mida kutsutakse One Tree Hill ehk Ühe Puu Mägi, seal oli kunagi maooride püha paik. Mingite rahutuste ajal võeti puu maha, kuid hiljem püstitati sinna suur ausammas maooride auks. Ja sellel mäel, mis paikneb keset 1,5 miljoni elanikuga linna karjatatakse lambaid ja lehmi :) Ümberringi on tohutu suur hooldatud park, kus mõnus chillida, seda me ka tegime. Ja üks päev käisime linnapeal ning kolmes erinevas rannas, ujusime ja võtsime päikest.
Naudime..

Esimene nädal

Esimene päev möödus kiirelt ja tegusalt. Ajasime korda kõik paberimajanduse – pangakonto avamine, telefonikaardid, avaldus IRD numbri jaoks (vajalik et tööd saada). Tutvusime oma hosteli ümbruskonnaga ehk käisime lõunatamas kohalikus india restoranis, seejärel jalutasime Mt. Edeni otsa, mis on selline väike endine vulkaanikraater, kus veel mõni aeg tagasi oli maooride püha paik. Praegu on see mägi-park, mille otsas mõnus jalutada ja kaunis vaade linnale. Paar tundi mäel tagas meile mõnusa päevituse ehk õhtul peeglisse vaadates märkasime, et meil mõlemal on päikseprillid näkku päevitunud. Lähemal uurimisel leidsime, et ka pluusid on selga päevitunud ja plätad jalga. Õhtul olimegi sellest päevast ja värksest õhust nii väsinud, et suurt muud asjalikku ei teinud. Chillisime niisama oma Vaate tn 22 paikneva maja terrassil.

Teisel päeval seadsime sammud varakult autolaadale, mis paikneb kesklinnas. Müügil oli terve hulk „camping van“ –e ehk matkaautosid, mille ümber võis näha backpackereid, hipisid jms rahvast. Turg oli päris väike ja väiksemaid sõidukeid eriti valida ei olnud, lükkasime autoostu pühapäevaks. Seejärel võtsime sihi „sky toweri“ poole (teletorn). Kohe võtsime piletid kõige kõrgemale platvormile (saime oma BBH kaardiga 10 dollarit soodukat, hakkab kohe ära tasuma see hosteli 45 dollarine kaart, sest koos majutusega siis juba 30 dollarit soodust saanud). Üleval oli äge. Nii kui üles saime, teatas liftiinimene meile, et paari minuti pärast keegi hüppab tornist alla. Tore lugu. Jõudsime vaevalt platvormil ringi vaadata kui akna taha ilmuski rõõmus meesterahvas köie otsas, kes korra lehvitas, ja seejärel alla kukkus, kuni maapinnani ca. 200 meetri kaugusel. Hiljem leidsime platvormil klaaspõranda ja järgmiste „hüppajate“ kukkumist saime juba läbi põranda silmitseda. Päris kõhe hakkas. Tornist oli näha kogu linn koos „vaateskoopidega“, mis suunatud peamistele vaatamisväärsustele. Auckland on õhust vaadates suur-suur linn (1,5 miljonit elanikku), kuid kui keskus välja arvata, siis väiksed majad ja palju rohelust, mistõttu tänavail liikudes üldse nii suur ei paista, vaid väga turvaline ja armas.

Nii, tornist siis võtsime endale kohe uue sihi – aquapark. Selgus, et sinna saab otse torni juurest väljuva bussiga, mis näeb välja temaatiliselt nagu hai. Peagi see hai meid neelas ja asusime teele. Kelly Tartloni pargis oli palju huvitavat, peale ajaloolise temaatika lõuna-pooluse uurimise ja avastusretkede kohta ja erinevate mereelukate kohta, saime sõita läbi sellise lavastatud antartika, kus basseinides ujusid ja jäämaastikul elasid oma elu eri liiki pingviinid. Muidugi elusad, mis sa siis mõtlesid. Lisaks oli terve hulk basseine kõiksugu kalade, sealhulgas haide ja muude mereelukatega.

Teel parki avastasime et ujumisrand, millest meile hostelis räägiti, on üsna lähedal. Kuna bussini, mis pidi meid linna viima oli veel aega, siis otsustasime selle üles otsida. Kõndisime pikalt mööda rannapromenaadi ja paarikümne minuti pärast olimegi kohal. Ujusime, võtsime päikest, seekord ilma päikeseprillideta ja päiksekreemiga kaetult, et õhtuks valged laigud silmade alt ära saada. Haarasime kanaburgeri tee peale jäävast kiirtoidukohast ja tagasi linna poole.

Kogemata sattusime Vaikse ookeani kunstifestivali „rohelise lava“ juurde, kus parajasti käisid proovid õhtuseks etenduseks. Mingi äge Taiwani drummibänd tegi just proovi ja seejärel veel üks segabänd. Kuulasime ja hakkas meeldima. Kohe kõrval oli infokiosk ka ja saime teada, et igasugu põnevaid asju toimub selle festivali raames linnas. Võtsime jalad selga ja panime jalgsi hosteli poole kimama, et õhtusteks üritusteks linna tagasi jõuda. Selgus, et meie kodu ei paiknegi keskusest kuigi kaugel, poole tunniga jõudsime kohale.

Käisime väliõhukontserdil ja seejärel otsustasime alustada oma õhtut merendusmuuseumist, kuna seal oli põnevaid asju välja kuulutatud. Kui kohale jõudsime, siis pakuti meile aga võimalust sõita jahiga lahe peale ja pool tundi hiljem juba sõitsimegi kahemastilise purjekaga sadamast välja. Tim sai aidata purjesid üles tõmmata (ma ei tea kas see on õige väljend) samal ajal kui mina fotoaparaadiga meeletult klõpsutasin, et kõike jäädvustada. Täpselt päikseloojanguks (toimub ümbes 10 minuti jooksul kell kaheksa õhtul) jõudsime lahele ja panime mootori seisma ning lasime tuulel purjedesse puhuda. Tuul oli küll peaaegu olematu, kuid vaade linnale lahelt hingemattev, mõnus soe suveõhk ning jahi kerge õõtsumine lainetel tekitasid kiirelt tunde, et nii, lõpuks ometi puhkus..
Pooleteisttunnise purjetamise järel jõudsime veel üle vaadata merendusmuuseumi enamus saale – küll seal oli paate, vaalapüügipaadid, päästepaadid, purjekad, meresõidulaevad ja avastusretkede laevad, aurulaevad ja nii edasi.. väga väga põnev, lisaks sain natuke rohkem teada sellest, kuidas see asustus siin Uus-Meremaal kujunes ja kes need rahvad siin kõik koos on..
Nii saabus öö ja mujale me enam rohkem ei jõudnudki, vaid viimase bussiga koju tagasi ja tuttu. Homme vaja auto osta ja sada muud asja..