Alguses ei saa vedama, vast pärast ei saa pidama.. (arvab Timm) Tööharjumusest ei ole lihtne lahti saada.. (arvab Mann)

Möödunud on esimesed kümme või nii vabadusepäeva ringi rännates. Blenheimis hüvasti jättes vastasime küsijatele oma edasiste plaanide kohta rõõmsalt, et täpselt ei tea, kuhu läheme, aga kindlasti ikka lõuna poole. Nüüdseks aga oleme hoopis põhjapool, pidama jäänud päevakeseks Nelsoni linna Lõunasaare põhjakaldal. Juhtus see muidugi nii, et meie armas majake ratastel kuumenes esimestel mägiteedel üle (ta ju päris vanake ka juba), nii et pidime lähimasse suuremasse linna tagasi sõitma, et mõni asjalik mehaanik teda natuke turgutaks. Hetkel istun raamatukogus ja ootan, et Scotty sõnumineeriks – teie Toyota on teele minekuks valmis. Ja tundub isegi, et õnneks oli see ülekuumenemine, kuna autot lahti võttes avastas mehhaanik ühe väga kulunud rihma, mis oleks heal juhul vastu pidanud veel nädalakese –rihm nägi välja nagu oleks mõni tubli rott selle kallal oma nälga leevendanud. Nii et hetkel loodame parimat – et pealelõunal saame siis sammud lõpuks lõuna poole seada. Sellest ka Timmu hetke tunne meie kohta – algul ei saa vedama...

Nüüd Sul on muidugi tekkinud küsimus, et mis te need eelmised kümme või nii päeva siis teinud olete. Annan siis kiire ülevaate, mis selgitab seda minu pealkirja tööharjumusest vabanemise kohta.

13. septembri hommikul pakkisime oma viimased asjad 3 kuud koduks olnud hosteli toast oma uude ratastel majja. Päris uhke maja on meil. Ees on kaks pehmet käetugedega istet, kus saab mõnusalt lösutada. Kindalaekas on igasugust hädavajalikku kraami, alustades vitamiinidest ja šokolaadist, esmaabivahendite ja raamatuni välja. Kahe istme vahel on pisike sisseehitatud külmik ja veel üks laegas hädavajaliku kraamiga nagu nuga, lusikas, käärid, nöör, telefon. Raadio küljes ripub Timmu MP3 mängija, nii et meil on hea muusika igal pool. Katuses on meil 6 akent, millest neli käivad lahti ja kõikidele saab katte ette tõmmata, kui ei ole tuju kuud ja tähti vaadata. Esiistmete taga on kõik reisiinformatsioon ja joogipudelid. Taga on meil suur voodi, hosteli mänedžer leidis meile ühe täiesti korraliku lina madratsi peale. Lisaks ostsime kaks patja ja ühe teki ja kaks teki kotti, osa tekke tuli autoga kaasa. Oma õnged kinnitasime kahele poole voodit üles nurkadesse. Asjad on paigutatud tagaluugi kaudu istmete alla ja osa ka voodi alla. Ja hobuseraud on eelmistest omanikest ka kahe akna vahel. Ning kardinad saab igalt poolt ette tõmmata, et hommikupäike liiga vara ei ärataks. Väga mugav meiesugustele rändajatele.

Esimesed ööd autos veetsime Marborough Soundsis, mis paikneb Blenheimist põhja pool, päris saare põhjarannikul ning on põhimõtteliselt poolsaarte, sisemerede, saarekeste ja laidude, neemede ja lahtede rägastik. Liikusime sinnapoole, kuna seal oli veel käimata, ning see on hetkel saare kõige soojem ja päikselisem osa. Meil sattusid väga ilusad ilmad, sõitsime ringi, matkasime pisut Kuninganna Charlotte järgi nimetatud matkarajal ning sõitsime välja saare tippu Titirangisse – külakesse, mis koosneb ühest talust! Sõita tuli üle mäe ja siis mööda järsku mägiteed laskuda alla mere äärde, kus mägistest karjamaadest ümbritsetuna ootas meid kaunis üksildane liivarand – puhkasime seal terve päeva ja öö. Elu käib niiviisi reisides päikese järgi, mis tähendab, et õhtul läheme magama juba enne kaheksat (kell kuus on juba pime ja pool seitse siravad taevas tähed). Hommikul see-eest ärkame linnulaulu ja päikesevalguse peale juba 6-7 ajal. Üks hommik olid meil sõpradeks-äratajateks paradiisipardid – emane ja isane, kes omavahel nii valjusti ja põnevalt rääkisid, et peaaegu võis ette kujutada, millest nad vestlevad. Emane muudkui seletas ja seletas ja ajas oma jonni, ja siis isane vahepeal kas mühatas midagi või siis pani emast mõne rahuliku klugisemisega paika. Ja nii mõneski paigas tulevad kaitse all olevad Wekad meid õhtusöögi tegemise ajal uudistama ja oma osa saagist nõudma.

Peale paari rahulikku päeva „satume“ Nelsonisse, et seada sammud lõuna poole mägedesse, kuid raamatukogust läbi hüpates märkame huvitavat woofingu kuulutust – Golden Bays (põhjarannikul) vajatakse kahte abilist nädalaks tallu. Elamine ja toit tasuta, abistada vaja 4 tundi päevas, viimane päev vaba. Muidugi me kohe unustame, et oleme puhkusel. Helistan ja peale väikest vestlust sõidamegi juba jälle põhjapoole. Seal kandis on palju põnevaid matkaradasid, saare kõige päikselisemad ilmad ning piirkond meil alles praktiliselt avastamata.

Järgmised 6 päeva mööduvadki Takaka lähedal - pisike linnake, mille elanike arv suvekuudel tänu maalilisele loodusele, eraldatusele ja kaunitele randadele mitmekordistub. Piirkond on eriti populaarne kunstnike hulgas. Elame pisikeses majas koos Amini, Ora ja nende täiskasvanud tütre Heidiga, kes on ka täitsa valmis kunstnik minu arvates. Perekond on ääretult armas, sõbralik ja huvitav. Meil on oma tuba suurte akendega, mida jagame kolme sisalikuga, kes tulevad välja ainult öösiti (huvitavad lemmikloomad,keda kunagi ei näe). Siin näeme siis pisut, milline on „kiivi“ unistus – erinevalt „ameerika unistusest“ on see oma maja suure lapi maaga, kus orgaaniliselt kasvatatakse oma toit – nii juurviljad kui ka enamik lihatoidusest. Tavaliselt püütakse kasutada ka alternatiivenergiat, vihmavett jne. Selliseid väikseid „orgaanilisi talusid“ on väga palju ja paljud neist kasutavad rändajaid abitööjõuna pakkudes vastu majutust-toitu. Meie talus on lisaks mitmekesisele aiale kanad-kuked-kalkunid-pardid, lambad loomulikult, 3 hobust, koer, kass, jänesed, rääkiv kakaduu.

Teeme hommikupoolikuti aiatööd, kell 12 sööme lõunat ja seejärel läheme ümbrusesse rändama. Ümbruse mäed on erinevaid radu ja karstikoopaid täis, palju ilusaid randu (kauneim Wharariki Beach), jõgesid ja jugasid (võimsaima kohinaga Wainui Springs). Paari kilomeetri kaugusel asub ka üks maailma suuremaid mageveeallikaid (Pupu Springs), mis näeb rohkem välja nagu suur sopistatud järveke, ja kus maapinnast igas sekundis väljub 14 000L vett. Allikate pind on varieerub erinevates sinise ja rohelise variundites, mis on väga maaliline. Piirkonnas on pikk kullakaevandusajalugu nagu paljudes teistes kohtades üle saare. (Kõik tegutsevad kullakaevandused asuvad praegu küll saare lõunaosas.) Kõige põnevamaks rajaks osutub loomulikult see, kus me ära eksime ja matkame 3 tunni asemel üle nelja tunni, aga üsna kiirel sammul ja praktiliselt peatumata. Tee peal satume silmitsi karja lehmadega, kes ei tundu eriti tahtvat meid üle oma karjamaa lasta, kuid väikse kavalusega meil siiski õnnestub teed jätkata. Ühes kohas tee lõpeb lihtsalt kuristikuga. Ja päris lõpus peame ületama jääkülma veega jõekese kõige madalamas kohas, et õige tee peale lõpuks välja jõuda. Ning õnnestub ära näha ka raja lõpus olevad „kuradi saapad“, mis on kaks tohutu suurt kummikukujulist rändrahnu, mis oleks justkui tagurpidi kuivama pandud.

Ühel õhtul otsustame Oraga koos kalale minna. See on alguses üks naljakas kalalkäik, sest võtame kõik varustuse päikseloojangu ajal selga ning kõnnime mõõna ajal mööda liivaranda nii kaugele kui saab. Seal me lihtsalt laotame võrgu liivale, kinnitame otstesse kotid, mis täidame eelnevalt kividega ja jätame võrgu ööseks sinna. Hommikul ärkame enne päikesetõusu, et jõuaksime kohale uue mõõna tipphetkel ja enne kui kajakad ärkavad ning saaksime oma võrgud üle vaadata. Seda peame tegema iga mõõna ajal kuni saame kala. Meil aga veab. Esimesel hommikul randa jõudes näeme juba kaugelt, et midagi valendab rannal ja kohale jõudes näeme, et meil on hästi näkanud. Võrkus on terve hulk väikesi (nii 25-30cm) kalu ja suuremaid (pea 40cm), need on kõik „kowhai“, mis on väga hea kala Ora sõnutsi. Lisaks veel 3 koerhaid, kellest kaks on elus – need laseme merre tagasi, kolmas läheb loomadele toiduks. Hommikupooliku veedame kalu puhastades, isegi mina saan mõnega hakkama. Osa kalast suitsutame ära hunniku erinevate maitsetaimedega, osa sööme toorelt peale seda kui see on paar päeva marinaadis seisnud. Äge kogemus kokkuvõttes ja ülimaitsev tulemus.

Toidud on üldse siin talus nii maitsvad ja tervislikud, et saan jälle oma retseptiraamatusse lisa juurde. Veel üks põnev kogemus on see, kui Ora näitab meile, kuidas ta hobuseid treenib. Ja saan ka natuke katsetada seda..

Kokkuvõttes on esimene „woofinguga“ hea kogemus, kuid otsustame, et lähiajal tuleb töö unustada ja natuke rohkem puhkamisele mõelda, nii et eile seadsime autonina suunaga lõuna poole. Ja jõudsimegi juba peaaegu otsaga mägedesse, 70km Nelsonist lõuna pool. Peatusime mäe otsas vaate imetlemiseks (Hope Saddle) ja auto alt kostab kahtlast mulinat – paisupaak keeb üle. Kuna koht on ilus, teest pisut eemal, pinkide ja vetsuga varustatud, siis otsustame ööseks pidama jääda. Päike loojub vaikselt mäe taha kui õhtusööki keedame. Võlutult jälgin mägede kontuuri üha tihedamas hämaruses ja all orus lookleva tee peal ilmuvaid ja kaduvaid autotulesid – ääretult kaunis paik.. Täna hommikul ärkasime täiesti pilves – üheski suunas ei ole midagi muud kui udu ning sõidame tagasi Nelsonisse. Ja siin ma siis nüüd olen saanud tegemata asjad kõik tehtud.

Nüüd tuligi Scottylt sms, et auto korras (nii et läheb kiireks ja ei jõua palju pilte lisada), nii et seame kohe loodetavasti sammud mägedesse ja siis meist vist ei ole mitu nädalat sõnagi kosta..

Ostsime maja! Ratastel. Jälle teele.

Vaatan, et viimati kui endast blogisse märgi jätsin, oli meil alles talv! Aeg läheb nii ruttu kui on palju põnevat tegemist. Ja suure suhtlemise ja töötegemise kõrvalt ei ole üldse aega üle jäänud, et arvuti taga toksida. Vahepeal läks meil korraks ikka päris päris külmaks ja umbes 50-60 aastase pausi järel sadas Blenheimis (linnas!) lund. Tavaliselt jääb lumi ikka mägedesse, aga seekord saime paar päeva tunda jääkülma õhku ning vaatasime oma toa aknast imestusega, kuidas laia lund õues puhkevatele õitele sajab. See sulas muidugi kohe ära, kuid ärevust oli mitmeks päevaks.

Lumi meie õuel:

Lumi meie istanduse ümber mägedes:

Nüüd on meil siis kevad käes – ööd on veel karged (5 kraadi ringis), kuid päeval kütab päike õhu nii soojaks, et kõik hommikul selga pandud riidekihid tuleb ära koorida ning minu ATV pagasikast on õhtuks riietest nii punnis, et läheb vaevu kinni. Ma ei mäleta, kas olen kirjutanud, aga viimasel kuul tegin töö juures karjääri – liikusin põllult ATV rooli. Nii et paar nädalat olen kihutanud mööda istandust ringi ning loendanud taimi ja pungasid seal kus tarvis. Kohati oli väga lõbus, kohati kippus monotoonseks minema, kuid põllule tagasi enam ka ei tahtnud minna. Siin on nii ilus praegu. Kuigi ka talvel oli üsna roheline, siis nüüd on maastikupilti ja aedadesse lisandunud roosad-valged õitepuhmad. Ja kui hästi õhk lõhnab – värske rohu ja õite järele, natuke lambasitta ka sekka. Iga päevaga läheb järjest soojemaks, hommikul ärkame juba õrnas aovalguses ning õhtuti on valge peaaegu kella seitsmeni.

Minu ratastel kontor:

Hommik tööl:

Pilvisel päeval testime kastmissüsteemi:

Elatakse siin Uus-Meremaal nüüd ragbi maailmakarikavõistluste vaimus, mis tähendab, et uudistes ei räägita enam neljandat kuud järjest „Happy Feet´ist“ - pingviinist, kes ära eksis ja keda koju tagasi saadetakse. Täna õhtul on avatseremoonia, mida kavatseme telekast jälgida ning paljud meie sõbrad on sõitnud Dunedini või Wellingtoni oma riigi etteastet võistlustel vaatama.

Meie uudistest suurim on ilmselt see, et müüsime oma auto – armsa Väikse Valge ära, enne kui see Timi sõnutsi „ära laguneb“, ning ostsime asemele väikebussi – nii et hakkame peagi nagu hipid mööda saart ringi sõitma. Auto müük läks kergelt, aga uue ostmine võttis päris palju aega, sest Timmul peab ju kõik tip-top olema, kuskilt ei või miski logiseda või imelikku häält teha jne. Peale loendamatu arvu autode ülevaatust hakkasin juba tundma, et saaksin ise auto tehnilise ülevaatusega hakkama. Aga lõpuks koitis päev, kui leidsime oma katuseakendega väikebussi, millega ei tundunud olevat ohtu, et kohe vaja mehaanikuid mööda jooksma hakata, nii et ostsime selle ära. Tim muidugi avastas paar päeva hiljem, et ikka on vaja korra lammutusse minna ja mingi nupp hankida, mis autos ei tööta. Ja veel leidis ta poest mingi 10 dollarilise jubina, nii et saame oma mp3 mängija pealt autos muusikat kuulata. Nii et homme lööme bussi läikima ja uuel nädalal asume rändama.

Täna oli meil viimane nö tööpäev – terve päev oli pidu. Firma poolt oli tellitud kaks bussi, mis töölised poole 9-ks hommikul kohale toimetas. Sõime koos hommikust „kiivide“ moodi – sai grillitud lambavorsti ja sibulaga. Seejärel toimus pingeline võistlus viinamarjataimede pügamises, puhastamises ja mähkimises ehk võisteldi selles, mida terve talv tehtud. Kujunes väga lõbusaks ürituseks, eriti kuna Nivalased (ehk Vanuatulased) ergutasid nendele omaste vahvate hüüdudega. Pärast oli jalkamatš, kus Tim ootamatult võistlejaks osutus ja ka koos teistega ringi tormas. Minu osaks jäi kaasa elada, pilte teha ning pallist eemale põigelda. Nautisime ilusat peaaegu et suvist ilma. Lühikeste kõnede ja tänuavalduste käigus võtsime toostiks meie istanduse viimase aastakäigu Pinot Noir (väga mõnus värske puhas ja puuviljane maitse) ning omandasime ainsate valgete töölistena vastupidajatena kaks pudelit istanduse vahuveini. Seejärel avati hiigelsuured grillimisaparaadid, milles viimased kuus tundi küpsesid kaks tervet vardasse aetud lammast (ka meie oma istandusest, üks töötaja keeldus söömast, sest ta ütles, et ta tunneb neid lambaid). Oli korralik pidusöök, ja Timi suureks rõõmuks pakuti rohkes koguses õlut toidu kõrvale. Mina maitsesin ära kõik erinevad veinid, mis meie istanduse ülemused testimiseks lauale tõid. Peo naelaks sai minu jaoks Nivalaste bänd, mis meile Vanuatu muusikat mängis. Neil olid oma instrumendid kaasas, mõned kitarrid ja muud pillid, seal hulgas vanast teekastist tehtud huvitav pill, mis meenutas meie jauramit. Ja hääled olid neil võimsad. Ilma mingi mikrofonita kõlas laul kõikjale. Lisaks tundus, et neil ei olnud mingit probleemi bändis osi vahetada, pillid liikusid käest kätte ja esilauljad vahetusid. Lood olid kõik väga sarnased meie jaoks, kuna me ei mõista sõnu, kuid rütm ülimõnus ja kokku kõlas imeliselt. Väga andekad kutid! Lõpuks jätsime kõigiga hüvasti ja kuigi arvasin, et olen ääretult õnnelik tööst pääsedes, siis see oli ikkagi kurb, sest neid inimesi ei kohta ma enam kunagi ja paljud neist olid väga mõnusad.

Lõpupidu Aras:

Vahepeal on meie kodune hostel päris tühjaks jäänud, oleme nii palju kordi hüvasti jätnud, lootusega siiski, et osasid inimesi neist kohtame ikka veel. Meil on küllakutsed nüüd erinevatesse kohtadesse maailmas, ja nii mõnigi on lubanud korra elus Eestis ära käia. Meil oli ääretult vahva talv koos kõigi nende inimestega, palju toredaid pidusid ja koos söögitegemisi, nii et kevadel kaotatud kilod on kõik rõõmsalt tagasi roninud. Aga maitsvaid roogasid on maailmas olemas. Esimest korda elus saime maitsa karpe, mida Emilie meile ühel reede õhtul keetis. Need pannakse potti täiesti elusast peast, millest annab märku see, et karp on suletud. Kui karp on lahti, siis läheb prügikasti. Peale mõningat haudumist veinimarinaadis lähevad karbid praokile ja ongi valmis. Seejärel tõstetakse terve hunnik sulle taldrikule ja ise pead vaatama kuidas karbist karbi kätte saad. Kõrvale serveeriti friikartuleid. Karbi sees on selline roosakas kole ollus, mis kummatigi maitseb päris hästi. Nii et kui jälle ringi rändame, siis saame karpe ise merest korjata ja rannas ära keeta.

Valmistame Empanadasid tšiili sõprade Mario ja Benjamini juures:

Sööme karpe:

Grillime hosteli õuel:

Hullu soengu pidu:

Nn "rahvusroogade pidu" viimaste ellujäänutega hostelis:

Kevad Blenheimis:

Phil ja Tim:

Patrick, Emilie ja Anne:

Mario, Ben, Anne, Emilie:

Ann-Katrin:

Õnnelik Tim:

Emilie`ga:

Laupäeva õhtul on meil lahkumispidu viimaste ellujäänutega. Teeme sel puhul soolalõhet, sest siin ei ole keegi seda elu sees maitsnud ja ehk mõned viinerid ja natuke zukkinit õlletaignas. Saksa tüdruk Ann-Katrin, kes on taimetoitlane ja õpetas mind tegema imemaitsvat kõrvitsasuppi (ei kannatanud varem kõrvitsasuppi silma otsaski) ja sushit, lubas hoolitseda magustoidu eest. Ja prantsuse noormees Mourad teeb põhitoidu ehk krepid. Annikka pidi ka miskit valmistama. Lisaks on meil veel vaja koos ära juua veiniistandusest kingituseks saadud vahuveinid. Nii et tuleb vist üks suur söömine-joomine.

Aga nüüd asun ragbi maailmakarikavõistluste avatseremooniat vaatama – juba kargavadki ekraanil poolpaljad tätoveeritud maoorimehed, tundub põnev..