Maaelu rõõmud ja ... võitlus ellujäämise nimel..

Timmu armsa ema südamerahustuseks alustan kohe postituse pealkirja teise poole seletamist. Ellujäämise nimel võitlevad siin nimelt igasugused sipelgad ja putukad, kes on harjunud oma teekonda läbi meie köögi-dušširuumi-WC sättima, lisaks kõiksugu erinevas suuruses ja värvitoonis ämblikud, kellel on ebaõnn sattuda koos sidruni-mürdiokste kotiga meie tootmisruumi.

Oleme ennast siin mõnusalt sisse seadnud. Sisse kolimise esimesel päeval kui Timm ametit õppis, tegin mina siin suurpuhastuse ja lõin kõik läikima, eemaldades kõik jäljed elusloodusest. Aga ega elusloodus siis kohe kuskile kaduda ei taha. Nii kui kuskil mõni pisike toidutükike, mandariinikooreke või toidupakend vedelema jääb, nii on kohe jälle sipelgad platsis. Hoidku selle eest, et terake suhkrut kuskile pudeneb – see toob kohe kaasa terve armee imeväikseid millimeetri pikkusi musti elukaid. Armeest saab küll kergesti ühe lapitõmbega jagu, kuid puhtuse hoidmine on meil siiski number 1. Häirivatest elukatest on meil siin veel parmud – eesti parmude värvilised hiiglastest sugulased. Naksamise tugevuselt jäävad nad küll õnneks oma väikestele eesti sugulastele pisut alla. Sellega seoses pean ära mainima, et Timm – osav asjade korraldaja, on veennud meie farmi omanikku, et meid tuleb parmurünnakute vastu töö juures kaitsta. Nii et järgmisel nädalal tulevad töömehed ja paigaldavad tootmisruumi suurte garaažiuste ette võrgud. Kas keegi on varem kuulnud, et sellist asja tehakse?? Järgmiseks äkki põllutöölistele laia äärega päiksevarjud, mille külge võrgud on kinnitatud? Igatahes – 5+ Timmule :)

Muudest elukatest – meil on siin väga suur konnade populatsioon. Mõned on isa rusika suurused ja limased kõige koledamat rohelist värvi. Teised on väiksed ja pruunid ja üsna armsad – vähemasti konnade kohta. Ja igasuguseid rohekas-pruunikirjuid on ka veel. Näha õnnestub neid valdavalt pimedas – kui taskulambiga läbi õue karavanist kööki või tualetti minna, siis nad kivistuvad paigale ja peab hoolega jalge ette vaatama, et mõnda ära ei lömasta. Üks pisike pruun konn armastas elada minu WC-s (just nimelt – meil on Timmuga eraldi kempsud). Ühel päeval ehmatas ta mind kui tulin rahulikult kraanikausi juurde ja hakkasin peeglisse vaadates kraani keerama. Õnneks ei olnud vist peeglist midagi imetleda, nii et viimasel hektel silmanurgast nägin - üks konn on end täpselt sinna sisse seadnud, kuhupoole mu käsi parajasti ulatuma hakkas. Teine päev passis ta lihtsalt mu WC-paberi rulli otsas ja vahtis mulle ülbelt otsa. Mõned korrad oli ta viisakalt nurgas laes. Ja ühe korra – sulitas mõnusalt WC-potis. Sain päris korralikult naerda selle konna tempude üle.

Loodus kihab siin elust. Sellist asja nagu vaikus ei ole siin ei päeval ega öösel. Huvitavaid linnuhääli, konnade krooksumist, ritsikate laulu ja muid esialgu tuvastamatuid hääli on õhk täis. Ühed eriti kilava häälega linnud armastavad kraagelda meie karavani ümber just hommikul päikesetõusu ajal, nii et äratuskella praktiliselt polegi vaja. Täna – pühapäeva hommikul, huvitaval kombel lasid nad meil magada – oli nii vaikne. Karavani seina sees elab meil ka keegi – kas geko või rott, aegajalt krabistab seal, aga näole ei ole veel andnud.

Ühe korra on meil õnnestunud ka ussi näha – Timm muidugi loodab, et see oli mõne mürgise soo esindaja. Püüame mõni päev netis surfata ja teada saada. Pealt tumeroheline, alt valge umbes meetripikkune ja sõrmejämedune oli sisse seadnud ennast köögiakna taga – osaliselt põõsaokstel, osaliselt akna servas ja hõõrus oma pead vastu klaasi. Terve õhtu ja päeva oli seal ühes kohas paigal, siis tüdines tähelepanust ära.

Lühidalt meie elukohast ja elutingimustest.
Meie farm paikneb tasandikul, mida ümbritsevad üksikud metsaga kaetud künkad. Juurdpääs on korralik, vähemalt kuival perioodil. Vihmasel perioodil ujutab farmi maade taga olev oja üle (ei ole krokodille!) ning truup, mille kaudu me praegu siia sõidame, on tihti vee all. Sillal on mõõdupostid ka, kust võib näha, kui sügav vesi on. Briani, farmi omaniku, sõnul ei juhtu veeuputust päris igal aastal, kuid paari aasta tagant tuleb ette, et kusagil veebruarikuus peab farm töö paariks nädalaks katkestama, kuna autod ei pääse enam üle. Farmi koosseisus on meie tootmishoone ja garaaž, suured omavahel ühendatud veekogumisetünnid, kontorihoone, itaallaste elukohaks olev 3-toaline maja, meie karavan ja meie abihoone, milles on köök, 2 WC-d, dušširuum ja avar terrass.

Juurdepääs:

Tootmishooned:

Meie tagaaed:

Oranži-valgekirju koletis ehk meie armas kodu-karavan:

Kontor ja itaallaste maja:

Köök ja muu:

Karavan on päris suur ja mahutab tohutut voodit, lugematul arvul kappe, kahte sohvat. Olemas on nii elekter kui konditsioneer. Viimane on väga vajalik kuumadel pühapäevadel ja mõnedel kuumematel õhtutel, kuigi üldiselt kipub temperatuur õhtuhämaruses langema normaalse 20 kraadi ringi, nii et magada saab väga hästi. Samas on aasta kuumim aeg alles ees ja peaks saabuma kusagil detsembris-jaanuaris. Selleks ajaks loodetavasti oleme juba teel jahedama lõuna poole. Köögis on meil olemas kõik vajalik – suurpuhastuse käigus leidsin hunniku potte-panne, kolm tassi, paar klaasi, mõned taldrikud, kolm lusikat ja ühe noa. Palju polegi ju kahele inimesele vaja. Juurde oleme ostnud kaasaskantava gaasipliidi, mis on väga tõhus ja maksis kõigest 13 dollarit. Seda saame pärast oma reisidel kasutada. Vinnie`sest, mis on kohalik kasutatud asjade pood, leidsime mõned täiesti korralikud kahvlid. Eile ostsime ka uue panni (10 dollarit!), mida meil nagunii hiljem ringi reisides vaja läheb, kuna siinne pann on maru väike ja meie armastame süüa teha korraga mitmeks päevaks ja ikka korraliku portsu. Padjad-teki-linad omastasime koos autoga, juurde ostsime ainult tekilina, samuti Vinnie`sest, kolme dollari eest. Ja kõige tähtsam – kaasaskantavad kõlarid, mis võimaldavad meil köögis või terrassil mp3-mängijast oma muusikat kuulata. Päris luksuslik on see elu meil nüüd siin – kõik vajalik on olemas.

See nädalavahetus on meil üle pika aja esimene, mille veedame siin maakohas. Eile, laupäeval, lõpetasime töö nii kiirelt kui võimalik (kell 14). Lõin ennast üles, mis siin maa mõistes tähendab korralikku dušši, roosat suvepluusi selga ja kõrvarõngaid, ning sõitsime 25km kaugusele Airlie Beachile. See väike hubane linnake on väga populaarne rändajate hulgas. Minu maitse jaoks on see ehk pisut liiga rahvast täis, kuid peale nädalast maaelu – täpselt see mis vaja. Siin on mõnus rannapromenaad ja ujumislaguun, restoranid, poekesed ja kõik muu vajalik. Käime ära pesumajas ja šoppame terveks nädalaks vajaliku toidu – tohutu suur kärutäis toitu ja jooki – mõelda, et nädala pärast on see kõik meil keres! Õnneks enamik siiski Timmu omas :) Täna ehk sõidame ujuma, aga üldiselt tuleb rahulik puhkepäev. Oleme eluga rahul ja Pireti-Varese lahkumiskingitus – suveniirpudelike eesti vaarikalikööri kurbadeks päevadeks – jääb kaunistama meie karavani kapipealset..

Airlie Beachi laguun:

Internetis käimise nurgake:

Airlie Beach:

Ka masinad vajavad paitamist..

04. oktoober 2012, hommikune kohvipaus

Ma olen jõudnud arusaamisele, et kui tahan järgmise kolme kuu jooksul blogisse märku anda, et olen endiselt elus, siis pean trükkimiseks kasutama hakkama oma kohvi- ja lõunapause. Nii ma siis istungi oma köögi terrassil sel kesknädala-neljapäeva (kuna töötame ka laupäeval) hommikupoolikul ja võtan arvuti ette, samal ajal kui Timm tegeleb oma lemmiktegevusega – planeerimine-kavandamine-majandamine ehk valvab tootmise järele. Hommikud ongi meil üldiselt kõige rahulikumad ja saab teha pikemad pausid, kuigi päevi üldistada on üsnagi võimatu – siiani on pea iga päev erinev ja uusi väljakutseid täis. Aga kaugemal paistab valgus läbi udu – peab ju ometi kuskil olema piir erinevatel masinaosadel, mis lühikese aja jooksul katki saavad minna ja lollustel, mida põllutöölised meie elu keerulisemaks tegemiseks välja suudavad mõelda. Esimesed kaks nädalat oleme siin masinaid ühest ja teisest otsast paitanud, et asjad sujuvalt jooksma hakkaks. Timmi konkreetsus, mis aegajalt võõramale inimesele ehmatav võib tunduda, läheb siin tööliste-omanikuga suheldes täpselt õigesse auku. Ma arvan, et oleme päris hea meeskond. Seda vähemalt seni, kuni me üksteist ära ei söö.. :) Saame siin oma koos olemise taluvuspiire päris hästi testida. Olen alati imetlenud Maarikat ja Fredi, kes 24h koos on – nii tööl kui kodus – ja imestanud, et kuidas nad küll suudavad. Ja siin me nüüd oleme siis – ühes väikses hoones koos ja õhtupoolikulgi valdavalt kahekesi. Aeg-ajalt saab kõrvalmajas elavate itaallastega seltsida, kuid kuna meil on tööpäevad nii pikad, siis sedagi mitte just väga tihedalt. Eks näis siis kuidas me vastu peame. Siiani tundub kõik väga hea, aga alles kaks ja pool nädalat on möödas.

Firma omanik läks meie teisel töönädalal pooleteiseks nädalaks puhkusele ja jättis meid siia omapead toimetama, mis on ühest küljest päris mõnus, kuid samas on vastutusekoorem jälle suurem, kuna pole kelleltki nõu küsida kui uusi olukordi tekib. Seega saame oma loomingulist poolt arendada erinevate otsuste tegemisel. Vähemasti oleme kahekesi, nii et õhtupoolikud kipuvad minema ikka tootmisküsimuste üle arutamisele. Mitte et need õhtud just pikad oleks, sest tööpäevad kipuvad ikka 19-20 paiku lõppema. Viimased päevad oleme juba saanud ka 18 paiku koju nagu alguses lubatud.

Huvitavad faktid sellest nädalast:
Itaallased, kes meil põllul töötavad ja naabriks on püüdsid kinni püütoni. Plaan oli neil selline, et kuna maja on maru must ja kassisuurused rotid igal pool, siis madu peaks teoreetiliselt rotid nahka panema. Eksperimendi tulemus – majja lahti lastud püüton pani plehku, rotid toimetavad omavoliliselt edasi ja maja endiselt koristamata.

Timm õpetas mind traktoriga sõitma! Sõitmine ongi põhiliselt ainus, mida ma selle aukartustäratava masinaga teen, kõik keerulisemad manöövrid nagu koormate laadimine ja käppade vahetamine, jätan ikka Timmile. Ah, ja siis muidugi ma oskan kasutada kahte kangi, millega saab kahveltõstukit keerata-pöörata ja tõsta – seda läheb vaja õhtuti kottide kuivati ette tõstmiseks. Äkki uuel nädalal saan mõne uue kangi kasutamise selgeks – neid on sellel masinal üle kümne!

06.oktoober hommikupoolikul..

Nii palju siis pauside kasutamisest – neljapäeva ülejäänud pausid ja terve reede jäigi täitsa vahele, ja ongi laupäev käes. Meie töönädala viimane päev – jeei! Täna on tööd pisut lühemalt. Põllul lõpetatakse töö kaks tundi varem ehk 12.30 ja meie peaks seega saama oma asjad tehtud nii pool kolm-kolm.

Kolmveerand kuus, kui ärkasime, oli kogu org mattunud tihedasse valgesse uttu, mis on tavaliselt hea enne kuumaks ja päikesepaisteliseks päevaks. Tavalisel tööpäeval ehk selle üle nii väga ei rõõmustaks, kuna meie varjualunegi muutub keskpäeval kolmeks-neljaks tunniks talumatult palavaks (ja loomulikult on konditsioneer katki!). Aga täna sõidame me oma teiseks nädalavahetuseks luksuslikku villasse lõõgastuma!

Farmi omanik nimelt sõitis puhkama ning andis meile oma Shute Harboris asuva külalistemaja võtmed! Itaallased, kes enne meid samal ametikohal töötasid, küll seda luksust nautida ei saanud. Omaniku maja asub kõrge kalda peal ookeani ääres, kõigist tubade akendest on fantastiline vaade merele ja saarekestele. Maja on kaheosaline – üks on omaniku enda oma, teine nii öelda kahe magamistoaga külalistemaja. Kahte poolt ühendavad ühised puitterrasid ja trepikesed. Õuel paikneb bassein, kus sulistades võib ookeanil kimavaid turismipaatidele ja jahte jälgida. Täitsa kuninga tunne tekib!
Õue nurgast läheb trepike alla ookeani äärde, kus kasvavad küll mõned mangroovid, kuid krokodille siin ei ela, nii et saab soolases vees ennast kasta kui bassein ära tüütab. Eelmisel nädalavahetusel tuli armas sõber Uus-Meremaalt, prantsuse neiu Emilie meile külla. Ta on Austraalias juba üle poole aasta ringi rännanud ning tal oli palju huvitavaid lugusid meiega jagada. Nii et veetsime kolmekesi mõnusad poolteist päeva luksuses, terrassil lõõgastudes, päikest võttes, basseinis ja meres sulistades, mereõhku hingates, lainete loksumist kuulates.. Täielik füüsiline ja vaimne puhkus..