Oleme ennast siin mõnusalt sisse seadnud. Sisse kolimise esimesel päeval kui Timm ametit õppis, tegin mina siin suurpuhastuse ja lõin kõik läikima, eemaldades kõik jäljed elusloodusest. Aga ega elusloodus siis kohe kuskile kaduda ei taha. Nii kui kuskil mõni pisike toidutükike, mandariinikooreke või toidupakend vedelema jääb, nii on kohe jälle sipelgad platsis. Hoidku selle eest, et terake suhkrut kuskile pudeneb – see toob kohe kaasa terve armee imeväikseid millimeetri pikkusi musti elukaid. Armeest saab küll kergesti ühe lapitõmbega jagu, kuid puhtuse hoidmine on meil siiski number 1. Häirivatest elukatest on meil siin veel parmud – eesti parmude värvilised hiiglastest sugulased. Naksamise tugevuselt jäävad nad küll õnneks oma väikestele eesti sugulastele pisut alla. Sellega seoses pean ära mainima, et Timm – osav asjade korraldaja, on veennud meie farmi omanikku, et meid tuleb parmurünnakute vastu töö juures kaitsta. Nii et järgmisel nädalal tulevad töömehed ja paigaldavad tootmisruumi suurte garaažiuste ette võrgud. Kas keegi on varem kuulnud, et sellist asja tehakse?? Järgmiseks äkki põllutöölistele laia äärega päiksevarjud, mille külge võrgud on kinnitatud? Igatahes – 5+ Timmule :)
Muudest elukatest – meil on siin väga suur konnade populatsioon. Mõned on isa rusika suurused ja limased kõige koledamat rohelist värvi. Teised on väiksed ja pruunid ja üsna armsad – vähemasti konnade kohta. Ja igasuguseid rohekas-pruunikirjuid on ka veel. Näha õnnestub neid valdavalt pimedas – kui taskulambiga läbi õue karavanist kööki või tualetti minna, siis nad kivistuvad paigale ja peab hoolega jalge ette vaatama, et mõnda ära ei lömasta. Üks pisike pruun konn armastas elada minu WC-s (just nimelt – meil on Timmuga eraldi kempsud). Ühel päeval ehmatas ta mind kui tulin rahulikult kraanikausi juurde ja hakkasin peeglisse vaadates kraani keerama. Õnneks ei olnud vist peeglist midagi imetleda, nii et viimasel hektel silmanurgast nägin - üks konn on end täpselt sinna sisse seadnud, kuhupoole mu käsi parajasti ulatuma hakkas. Teine päev passis ta lihtsalt mu WC-paberi rulli otsas ja vahtis mulle ülbelt otsa. Mõned korrad oli ta viisakalt nurgas laes. Ja ühe korra – sulitas mõnusalt WC-potis. Sain päris korralikult naerda selle konna tempude üle.
Loodus kihab siin elust. Sellist asja nagu vaikus ei ole siin ei päeval ega öösel. Huvitavaid linnuhääli, konnade krooksumist, ritsikate laulu ja muid esialgu tuvastamatuid hääli on õhk täis. Ühed eriti kilava häälega linnud armastavad kraagelda meie karavani ümber just hommikul päikesetõusu ajal, nii et äratuskella praktiliselt polegi vaja. Täna – pühapäeva hommikul, huvitaval kombel lasid nad meil magada – oli nii vaikne. Karavani seina sees elab meil ka keegi – kas geko või rott, aegajalt krabistab seal, aga näole ei ole veel andnud.
Ühe korra on meil õnnestunud ka ussi näha – Timm muidugi loodab, et see oli mõne mürgise soo esindaja. Püüame mõni päev netis surfata ja teada saada. Pealt tumeroheline, alt valge umbes meetripikkune ja sõrmejämedune oli sisse seadnud ennast köögiakna taga – osaliselt põõsaokstel, osaliselt akna servas ja hõõrus oma pead vastu klaasi. Terve õhtu ja päeva oli seal ühes kohas paigal, siis tüdines tähelepanust ära.
Lühidalt meie elukohast ja elutingimustest.
Meie farm paikneb tasandikul, mida ümbritsevad üksikud metsaga kaetud künkad. Juurdpääs on korralik, vähemalt kuival perioodil. Vihmasel perioodil ujutab farmi maade taga olev oja üle (ei ole krokodille!) ning truup, mille kaudu me praegu siia sõidame, on tihti vee all. Sillal on mõõdupostid ka, kust võib näha, kui sügav vesi on. Briani, farmi omaniku, sõnul ei juhtu veeuputust päris igal aastal, kuid paari aasta tagant tuleb ette, et kusagil veebruarikuus peab farm töö paariks nädalaks katkestama, kuna autod ei pääse enam üle. Farmi koosseisus on meie tootmishoone ja garaaž, suured omavahel ühendatud veekogumisetünnid, kontorihoone, itaallaste elukohaks olev 3-toaline maja, meie karavan ja meie abihoone, milles on köök, 2 WC-d, dušširuum ja avar terrass.
Juurdepääs:
Tootmishooned:
Meie tagaaed:
Oranži-valgekirju koletis ehk meie armas kodu-karavan:
Kontor ja itaallaste maja:
Köök ja muu:
Karavan on päris suur ja mahutab tohutut voodit, lugematul arvul kappe, kahte sohvat. Olemas on nii elekter kui konditsioneer. Viimane on väga vajalik kuumadel pühapäevadel ja mõnedel kuumematel õhtutel, kuigi üldiselt kipub temperatuur õhtuhämaruses langema normaalse 20 kraadi ringi, nii et magada saab väga hästi. Samas on aasta kuumim aeg alles ees ja peaks saabuma kusagil detsembris-jaanuaris. Selleks ajaks loodetavasti oleme juba teel jahedama lõuna poole. Köögis on meil olemas kõik vajalik – suurpuhastuse käigus leidsin hunniku potte-panne, kolm tassi, paar klaasi, mõned taldrikud, kolm lusikat ja ühe noa. Palju polegi ju kahele inimesele vaja. Juurde oleme ostnud kaasaskantava gaasipliidi, mis on väga tõhus ja maksis kõigest 13 dollarit. Seda saame pärast oma reisidel kasutada. Vinnie`sest, mis on kohalik kasutatud asjade pood, leidsime mõned täiesti korralikud kahvlid. Eile ostsime ka uue panni (10 dollarit!), mida meil nagunii hiljem ringi reisides vaja läheb, kuna siinne pann on maru väike ja meie armastame süüa teha korraga mitmeks päevaks ja ikka korraliku portsu. Padjad-teki-linad omastasime koos autoga, juurde ostsime ainult tekilina, samuti Vinnie`sest, kolme dollari eest. Ja kõige tähtsam – kaasaskantavad kõlarid, mis võimaldavad meil köögis või terrassil mp3-mängijast oma muusikat kuulata. Päris luksuslik on see elu meil nüüd siin – kõik vajalik on olemas.
See nädalavahetus on meil üle pika aja esimene, mille veedame siin maakohas. Eile, laupäeval, lõpetasime töö nii kiirelt kui võimalik (kell 14). Lõin ennast üles, mis siin maa mõistes tähendab korralikku dušši, roosat suvepluusi selga ja kõrvarõngaid, ning sõitsime 25km kaugusele Airlie Beachile. See väike hubane linnake on väga populaarne rändajate hulgas. Minu maitse jaoks on see ehk pisut liiga rahvast täis, kuid peale nädalast maaelu – täpselt see mis vaja. Siin on mõnus rannapromenaad ja ujumislaguun, restoranid, poekesed ja kõik muu vajalik. Käime ära pesumajas ja šoppame terveks nädalaks vajaliku toidu – tohutu suur kärutäis toitu ja jooki – mõelda, et nädala pärast on see kõik meil keres! Õnneks enamik siiski Timmu omas :) Täna ehk sõidame ujuma, aga üldiselt tuleb rahulik puhkepäev. Oleme eluga rahul ja Pireti-Varese lahkumiskingitus – suveniirpudelike eesti vaarikalikööri kurbadeks päevadeks – jääb kaunistama meie karavani kapipealset..
Airlie Beachi laguun:
Internetis käimise nurgake:
Airlie Beach:
No comments:
Post a Comment