Ka masinad vajavad paitamist..

04. oktoober 2012, hommikune kohvipaus

Ma olen jõudnud arusaamisele, et kui tahan järgmise kolme kuu jooksul blogisse märku anda, et olen endiselt elus, siis pean trükkimiseks kasutama hakkama oma kohvi- ja lõunapause. Nii ma siis istungi oma köögi terrassil sel kesknädala-neljapäeva (kuna töötame ka laupäeval) hommikupoolikul ja võtan arvuti ette, samal ajal kui Timm tegeleb oma lemmiktegevusega – planeerimine-kavandamine-majandamine ehk valvab tootmise järele. Hommikud ongi meil üldiselt kõige rahulikumad ja saab teha pikemad pausid, kuigi päevi üldistada on üsnagi võimatu – siiani on pea iga päev erinev ja uusi väljakutseid täis. Aga kaugemal paistab valgus läbi udu – peab ju ometi kuskil olema piir erinevatel masinaosadel, mis lühikese aja jooksul katki saavad minna ja lollustel, mida põllutöölised meie elu keerulisemaks tegemiseks välja suudavad mõelda. Esimesed kaks nädalat oleme siin masinaid ühest ja teisest otsast paitanud, et asjad sujuvalt jooksma hakkaks. Timmi konkreetsus, mis aegajalt võõramale inimesele ehmatav võib tunduda, läheb siin tööliste-omanikuga suheldes täpselt õigesse auku. Ma arvan, et oleme päris hea meeskond. Seda vähemalt seni, kuni me üksteist ära ei söö.. :) Saame siin oma koos olemise taluvuspiire päris hästi testida. Olen alati imetlenud Maarikat ja Fredi, kes 24h koos on – nii tööl kui kodus – ja imestanud, et kuidas nad küll suudavad. Ja siin me nüüd oleme siis – ühes väikses hoones koos ja õhtupoolikulgi valdavalt kahekesi. Aeg-ajalt saab kõrvalmajas elavate itaallastega seltsida, kuid kuna meil on tööpäevad nii pikad, siis sedagi mitte just väga tihedalt. Eks näis siis kuidas me vastu peame. Siiani tundub kõik väga hea, aga alles kaks ja pool nädalat on möödas.

Firma omanik läks meie teisel töönädalal pooleteiseks nädalaks puhkusele ja jättis meid siia omapead toimetama, mis on ühest küljest päris mõnus, kuid samas on vastutusekoorem jälle suurem, kuna pole kelleltki nõu küsida kui uusi olukordi tekib. Seega saame oma loomingulist poolt arendada erinevate otsuste tegemisel. Vähemasti oleme kahekesi, nii et õhtupoolikud kipuvad minema ikka tootmisküsimuste üle arutamisele. Mitte et need õhtud just pikad oleks, sest tööpäevad kipuvad ikka 19-20 paiku lõppema. Viimased päevad oleme juba saanud ka 18 paiku koju nagu alguses lubatud.

Huvitavad faktid sellest nädalast:
Itaallased, kes meil põllul töötavad ja naabriks on püüdsid kinni püütoni. Plaan oli neil selline, et kuna maja on maru must ja kassisuurused rotid igal pool, siis madu peaks teoreetiliselt rotid nahka panema. Eksperimendi tulemus – majja lahti lastud püüton pani plehku, rotid toimetavad omavoliliselt edasi ja maja endiselt koristamata.

Timm õpetas mind traktoriga sõitma! Sõitmine ongi põhiliselt ainus, mida ma selle aukartustäratava masinaga teen, kõik keerulisemad manöövrid nagu koormate laadimine ja käppade vahetamine, jätan ikka Timmile. Ah, ja siis muidugi ma oskan kasutada kahte kangi, millega saab kahveltõstukit keerata-pöörata ja tõsta – seda läheb vaja õhtuti kottide kuivati ette tõstmiseks. Äkki uuel nädalal saan mõne uue kangi kasutamise selgeks – neid on sellel masinal üle kümne!

06.oktoober hommikupoolikul..

Nii palju siis pauside kasutamisest – neljapäeva ülejäänud pausid ja terve reede jäigi täitsa vahele, ja ongi laupäev käes. Meie töönädala viimane päev – jeei! Täna on tööd pisut lühemalt. Põllul lõpetatakse töö kaks tundi varem ehk 12.30 ja meie peaks seega saama oma asjad tehtud nii pool kolm-kolm.

Kolmveerand kuus, kui ärkasime, oli kogu org mattunud tihedasse valgesse uttu, mis on tavaliselt hea enne kuumaks ja päikesepaisteliseks päevaks. Tavalisel tööpäeval ehk selle üle nii väga ei rõõmustaks, kuna meie varjualunegi muutub keskpäeval kolmeks-neljaks tunniks talumatult palavaks (ja loomulikult on konditsioneer katki!). Aga täna sõidame me oma teiseks nädalavahetuseks luksuslikku villasse lõõgastuma!

Farmi omanik nimelt sõitis puhkama ning andis meile oma Shute Harboris asuva külalistemaja võtmed! Itaallased, kes enne meid samal ametikohal töötasid, küll seda luksust nautida ei saanud. Omaniku maja asub kõrge kalda peal ookeani ääres, kõigist tubade akendest on fantastiline vaade merele ja saarekestele. Maja on kaheosaline – üks on omaniku enda oma, teine nii öelda kahe magamistoaga külalistemaja. Kahte poolt ühendavad ühised puitterrasid ja trepikesed. Õuel paikneb bassein, kus sulistades võib ookeanil kimavaid turismipaatidele ja jahte jälgida. Täitsa kuninga tunne tekib!
Õue nurgast läheb trepike alla ookeani äärde, kus kasvavad küll mõned mangroovid, kuid krokodille siin ei ela, nii et saab soolases vees ennast kasta kui bassein ära tüütab. Eelmisel nädalavahetusel tuli armas sõber Uus-Meremaalt, prantsuse neiu Emilie meile külla. Ta on Austraalias juba üle poole aasta ringi rännanud ning tal oli palju huvitavaid lugusid meiega jagada. Nii et veetsime kolmekesi mõnusad poolteist päeva luksuses, terrassil lõõgastudes, päikest võttes, basseinis ja meres sulistades, mereõhku hingates, lainete loksumist kuulates.. Täielik füüsiline ja vaimne puhkus..