Jõulud Vietnami sõja veteranide, kängurude ja lume.. vabandust.. liivamägedega..

Oleme jälle teel! Vähem kui nädalaga sõitsime ca. 900 km lõuna poole suhkruroopõldude vahelt läbi karjakasvatuspiirkonna merelähedaste okaspuumetsade vahele.

Peatusime korra mereäärses puhkealas. Siin on palju selliseid tasuta (või odavaid) puhkealasid, kus ei ole suuri mugavusi, kuid meile piisas WC-st, kraaniveest, telkimiskohast ja merevaatest õhtusöögiajal. Ujuma minekust loobusime, sest olime alles piirkonnas, kus umbes märtsi-aprillini elutsevad väga mürgised meduusid. Nüüdseks oleme jõunud meduuside levialast lõuna poole.
Hervey Bays, Queenslandis, saime ennast merevees korralikult kasta, kuid kihutasime suuremate lainete otsingul kohe edasi.

Rainbow Beachilt, mille lähedal hetkel oleme, lõuna poole umbes paari tuhande kilomeetri ulatuses on väidetavalt Austraalia kaunimad liivarannad ja parimad surfilained. Rainbow Beach, tõlkes Vikerkaare Rand, on oma nime saanud kõrgete erivärviliste liivakaljude järgi – eriti ilusad päikesetõusul ja -loojangul. Käisime kaks päeva järjest seal hullamas elu kõrgemates lainetes, mis tahtsid juba põlvekõrguses vees jalad alt viia. Esialgu möllasimegi Timiga teiste laste kõrval, sest ei saanud nendest rulluvatest lainetest kohe päris hästi sotti. Hiljem julgesime pisut kaugemale ka ikka minna ja saime paar korda päris pika sõidu laineharjal. Esimene päev võttis nii läbi, et koju jõudes jäin keset päeva lihtsalt pooleteiseks tunniks magama. Teatavasti juhtub seda tavaliselt minuga ainult siis kui olen kõrges palavikus! Rainbow Beach ise on armas pisike linnake Suure Liivase Rahvuspargi külje all (tohutu maa-ala, mis koosneb mere poolt kokku kantud liivamägedest). Ronisime linna lähedal paikneva 200-meetrise liivakuhjatise otsa ja suusatasime läbi liiva alla rannajärsakuni, kust avaneb ilus vaade Vikerkaare kaljudele ning lõpmatusse kulgevale liivarannale. Siit järsakutelt hüppavad iga päev õhku liuglangevarjurid ja kaunistavad taevakaare erivärviliste varjudega. Miks randa mööda rannaliiva uhavad turistide džiibid, jääb mulle arusaamatuks.

Rainbow Beach`i liivamägedel:

Külastasime ka Tin Can Bay nimelist linnakest, mis on kuulus oma delfiinide poolest, kes tulevad randa ennast turistidele näitama. Linn ise oli väga armas, kuid delfiini patsutamine osutus täielikuks turistilõksuks, millesse sel esmaspäeva varahommikul olid astunud veel umbes sadakond inimest. Seisime siis rahvamassis ja imetlesime koos teiste lollidega ühte delfiini, kes julges randa tulla ja sai selle eest mõned kalad hommikusöögiks. Tegemist ei olnud ookeanidelfiiniga, kes ilmselt igaühele kohe silme ette tuleb, vaid ühe teise liigi esindajaga (otsetõlkes küürdelfiin). Nii et saime pisut tarkust selle liigi kohta koguda ja vähemasti ei aja teda tulevikus ujudes haiga segamini.. hahaa.

Ööbimispaigaks oli meil nende viimaste päevade ehk jõulude vältel pisike laager rannikust paarikümne kilomeetri kaugusel sisemaal, küngaste ja metsade vahelisel tasandikul. Laager kuulub tegelikult Austraalia Vietnami sõja veteranidele ja umbes 95% laagrilistest on lõbusad sõbralikud vanainimesed, kes igal õhtul istuvad lõkke ümber ja räägivad korda-mööda oma lugusid. Need on sellised inimesed, kes naeravad meelsasti iseenda üle ja teiste naljade üle, isegi kui viimased ei ole eriti naljakad, lihtsalt sellepärast, et neile meeldib näha asjades huumorit. Sellised inimesed, kes kohe pakuvad sulle oma üle jäänud sibulaid või kapis kasutult seisvaid gaasipurke. Sellised inimesed, kes teevad komplimente ja norivad Timmu kallal, et tema ei olegi veel täna komplimente teinud. Ja loomulikult on väga uudishimulikud ning pärivad palju ja klatšivad palju.

Laager:

Meid võeti siin superhästi vastu. Kohe esimene õhtu kutsuti meid seltskonda lõkke äärde ja pakuti õlut ja veini. Saime rahuldada oma uudishimu Austraalia elu erinevate aspektide kohta ja pisut reklaamida Eestit. 24.nda detsembri õhtul tegime kuuse all omaenda jõuluõhtut. Minul oli jõulukingitus, väike videokaamera juba käes,aga Tim sai päkapikult väikse paki kahe reisiraamatuga. Ta nimelt avastas 3-kuulise farmitöö ajal, et talle päris meeldib lugeda reisikirjeldusi. (Ja mina avastasin filmitegemise rõõmud Timmu telefoniga, sellest ka uus kaamera.)

Austraalias on komme süüa pidulikku jõuluõhtusööki 25.ndal detsembril. Ja meidki kutsuti õhtusöögist osa võtma. Valmistasime selleks puhuks hunniku kartulisalatit, kuna meie söögitegemisvõimalused on piiratud kaasaskantava pliidi poolt. Laagri jõulutulede ja kunstkuusega kaunistatud varjualuse all sätiti lauad ringikujuliselt ja kaunistati. Igaüks tõi midagi söögiks, nii et laud oli koormatud erinevate valdavalt kohalike toitudega. Igal laual oli paar kingipakki, mis tegid lahti tõmmates suure paugu. Minu omast ilmus peale pauku lisaks printsessikroonile veel 64cm pikkune mõõdulint. Ja peale sööki tuli jõuluvana suure kellahelistamise ja „ho-ho-ho“ saatel. Jõuluvana oli naljanina ja viskas selliseid kildusid, et kõht oli krampis. Ja ega peoseltskond palju alla ei jäänud. Sai palju nalja, sest saadud kingituse võis ühe korra kellegi teise kingi vastu välja vahetada ning ühe rahakassa pärast käis päris suur lööming. Mina sain jõuluvanalt musi eest šokolaadiliköörid ja habemeajamisvahu, mille ma kiirelt karbi kommide vastu välja vahetasin. Tim ei pidanud oma kingi eest musigi andma, rääkimata salmi lugemisest. Selline lahke jõulumees oli. Ja väga lõbus õhtupoolik.

Meie mõnusatele jõuludele lisasid vürtsi kängurud. Me ei ole varem näinud päris kängurusid, ainult nende väikseid sugulasi (wallaby), aga siin laagrit ümbritseval niidul käivad igal hommikul ja õhtul söömas kängurud. Saime nende tegevust jälgida. Eriti hea oli minu uue kaameraga neid 40x lähemale zuumida, ja filmida kuidas nende suu liigub, nad üksteist silitavad ja hüppavad.

Mina kaameraga kängurude jahil:

Nii et kokkuvõttes – ei oleks osanud paremaid jõule soovidagi siin Austraalias. Täna jätame koduseks saanud laagripaiga selja taha ning suundume mööda rannikut lõuna poole, üha suuremate lainete otsingul.

Viimast korda Airlie Beach`lt..

See on minu viimane postitus blogisse siit maanurgast, sest veel ainult esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev on jäänud töötada ning siis ootavad meid Austraalia tundmatud teed, kaunid paigad, põnevad elamused ja puhkus..

Kolm kuud sidruni-mürdi farmis on möödunud kibekiirelt. Iga päev on meid üha lähemale viinud siinse kuuma suve tipule. Meie köögi kõrval looklev jõgi ei voola juba päris mitu nädalat. Rohi meie õuel on täitsa pruun ja isegi sidruni-mürdi taimed igatsevad korralikku vihma, mida siin, „Päikesepaiste osariigis“ on oodata alles veebruaris (kuigi siis tuleb ikka nii, et kõik ujutab üle). Suhkruroopõllud, mis meie siia poole teel olles parajasti vanast kraamist puhtaks põletati, haljendavad tubli kastmise tulemusel meetri pikkuste taimedega. Airlie Beach kihab välis- ja kodumaistest turistidest. Päeval ja öösel võib näha inimesi seljakottidega ja kohvritega ringi jalutamas, või tegemas oma koti najal uinakut bussijaamas, rannas või pargipinkidel. Puhkajaid-lõbutsejaid on täis nii rand, korallidele sõitvad paadid kui ka kõik kaks linnakese pubi-klubi.

Peeglist vaatab mulle vastu pisut väsinud näoga erksate suurte silmadega naine, kelle stiilne soeng on igat pidi välja kasvanud, kuigi nüsisin seda paar nädalat tagasi väikse eduga oma maniküürikääridega. Õnneks ei saa kogu mu väsinud olekut 60-tunniste töönädalate arvele kirjutada, kuigi viimastel on ka oma osa. Eile, laupäeva õhtul, peale 63-tunnist töönädalat, 8 tunnist tööpäeva ning sellele järgnenud paaritunnist uinakut konditsioneeriga karavanis, käisime meiegi oma väikse farmitöötajate seltskonnaga viimast korda linna peal. Jalutasime soojas Austraalia suveõhtus mööda randa, kuulasime välibaaris elavat muusikat, lõime pisut klaase kokku, jälgisime inimesi (keda siin farmis olles ei näe), ja jutustasime. Pärast, kui poisid suundusid klubisse märja T-särgi šõud vaatama ja tüdrukuid otsima, tulime meie koju, lõime veel klaase kokku ja jutustasime poole ööni (jah, peale kolme kuud farmis praktiliselt kahekesi me saame ikka veel päris hästi läbi, hahaa). Täna sõidavad ära lõuna poole itaallased Paolo ja Gabriele ja meie järgneme üsna pea. Belgia poisid Jan ja Sem võtavad üle meie töö tootmishoones. Katarina jääb ainsa tüdrukuna põllu peale tööle. Ja loomulikult korealased Jae Jong`d (neid on meil kaks) ja Jacob ei lähe kusagile enne kui neil taskud ääreni täis on – ja võibolla siis ka mitte.

Meie esimene töökoht on olnud väga rahulduspakkuv. Ma leian, et meil oli pisut õnne (lisaks pealehakkamisele), et leidsime sellise farmitöö, mis oli ka kogemusena kasulik ja lisaks ka huvitav. Enamus teise aasta viisa jahil olevaid „seljakottijaid“ peavad leppima tööga põllul või siis pakkimismajas, millest üks on päris raske siin kuumas kliimas ja teine metsikult igav. Lisaks oli meil siin tore seltskond ja kasuks tuli ka hea klapp farmi omanikuga, kes meile oma mereäärset paradiisimaja nädalaks laenas, usaldas meie tööd ja arvamust, viis kogu meie kamba saabuvate jõulude puhul mereäärsesse restorani, kus ma jõin oma elu kõige kallima kokteili ning omanik ise pani kokteilide ja snäkkide peale hakkama ca. 10 000 eesti krooni (vabandust, ei ole euro ajal Eestis olnud). Uuel aastal, 2-9 jaanuarini, kavatseme nädalaks peatuda siit 1500 km lõuna pool paiknevas Byron Bay surfilinnakeses, kus meie farmi omanikul on renditud maja ning kuna teda seal nädalakeseks ei ole, siis ta annab selle üsnagi soodsalt meie käsutusse.

Viimased kolm tööpäeva saavad siin oleme üsna lihtsad. Omanikud ise on ära ning kinkisid meile Timmuga lebotamise päevad. Töötame tootmishoones koos uute poistega, kes peaks kõik töö ära tegema, samal ajal kui meie neil silma peal hoiame. Tegelikult ei oleks see sugugi vajalik, kuna nad on kordamööda juba kaks nädalat harjutamas käinud, aga mis meil saab paari lihtsa tööpäeva vastu olla. Kavatseme korra ära käia ka põllu peal ja vaadata, mida seal tehakse. Ehk isegi töötada vahelduseks paar tundi kuuma päikese käes.

Järele mõeldes, siinne farmielu on päris huvitavaks kujunenud. Tasub vaid uksest välja astuda, et kogeda midagi uut, mis kodus Eestis oleks võimatu.
Hetkel tuleb kohe meelde kahe-meetri pikkune mürgise pruunmao nahk, mille Tim ühel hommikul tootmishoone kõrvalt leidis.
Või siis hetk, kui istusime õhtupoolikul oma köögi terrassil ja kuulsime kummalist kohinat, justkui oleks tuulevaikses õhtus järsku keeristorm meie poole teel. Sedamööda kuidas paari minuti jooksul kohin muutus üha valjemaks, hakkasime tundma kerget põlemise lõhna. Järgmisena märkasime jõge piiravate puude taga kiirelt lähenevat tulemüüri. Jõudsin vaevalt läbi kaaluda oma põgenemise võimalused, kui tuli järsku sama kiirelt kustus nagu see alanud oli. Tegemist oli väga hoolikalt kontrollitud tulekahjuga, millega naaber oma vana suhkruroopõllu puhtaks tegi.
Või veel hetk, kui läksime oma laupäevaõhtusele linnatuurile ja pimedas rannas paljaste ülakehadega mehed kahest otsast põlevate tokkidega tulešõud tegid.

Olen õnnelik (kui välja arvate suur igatsus armsate inimeste järgi) ja ootan kärsitult reede hommikupoolikut, kui kolime kogu oma vähese kraami valgesse Ford Falconisse ja meie koduks saavad paariks nädalaks tundmatud teed ja paigad..

Farmiseltskond peenes kohas: