Peatusime korra mereäärses puhkealas. Siin on palju selliseid tasuta (või odavaid) puhkealasid, kus ei ole suuri mugavusi, kuid meile piisas WC-st, kraaniveest, telkimiskohast ja merevaatest õhtusöögiajal. Ujuma minekust loobusime, sest olime alles piirkonnas, kus umbes märtsi-aprillini elutsevad väga mürgised meduusid. Nüüdseks oleme jõunud meduuside levialast lõuna poole.
Hervey Bays, Queenslandis, saime ennast merevees korralikult kasta, kuid kihutasime suuremate lainete otsingul kohe edasi.
Rainbow Beachilt, mille lähedal hetkel oleme, lõuna poole umbes paari tuhande kilomeetri ulatuses on väidetavalt Austraalia kaunimad liivarannad ja parimad surfilained. Rainbow Beach, tõlkes Vikerkaare Rand, on oma nime saanud kõrgete erivärviliste liivakaljude järgi – eriti ilusad päikesetõusul ja -loojangul. Käisime kaks päeva järjest seal hullamas elu kõrgemates lainetes, mis tahtsid juba põlvekõrguses vees jalad alt viia. Esialgu möllasimegi Timiga teiste laste kõrval, sest ei saanud nendest rulluvatest lainetest kohe päris hästi sotti. Hiljem julgesime pisut kaugemale ka ikka minna ja saime paar korda päris pika sõidu laineharjal. Esimene päev võttis nii läbi, et koju jõudes jäin keset päeva lihtsalt pooleteiseks tunniks magama. Teatavasti juhtub seda tavaliselt minuga ainult siis kui olen kõrges palavikus! Rainbow Beach ise on armas pisike linnake Suure Liivase Rahvuspargi külje all (tohutu maa-ala, mis koosneb mere poolt kokku kantud liivamägedest). Ronisime linna lähedal paikneva 200-meetrise liivakuhjatise otsa ja suusatasime läbi liiva alla rannajärsakuni, kust avaneb ilus vaade Vikerkaare kaljudele ning lõpmatusse kulgevale liivarannale. Siit järsakutelt hüppavad iga päev õhku liuglangevarjurid ja kaunistavad taevakaare erivärviliste varjudega. Miks randa mööda rannaliiva uhavad turistide džiibid, jääb mulle arusaamatuks.
Rainbow Beach`i liivamägedel:
Külastasime ka Tin Can Bay nimelist linnakest, mis on kuulus oma delfiinide poolest, kes tulevad randa ennast turistidele näitama. Linn ise oli väga armas, kuid delfiini patsutamine osutus täielikuks turistilõksuks, millesse sel esmaspäeva varahommikul olid astunud veel umbes sadakond inimest. Seisime siis rahvamassis ja imetlesime koos teiste lollidega ühte delfiini, kes julges randa tulla ja sai selle eest mõned kalad hommikusöögiks. Tegemist ei olnud ookeanidelfiiniga, kes ilmselt igaühele kohe silme ette tuleb, vaid ühe teise liigi esindajaga (otsetõlkes küürdelfiin). Nii et saime pisut tarkust selle liigi kohta koguda ja vähemasti ei aja teda tulevikus ujudes haiga segamini.. hahaa.
Ööbimispaigaks oli meil nende viimaste päevade ehk jõulude vältel pisike laager rannikust paarikümne kilomeetri kaugusel sisemaal, küngaste ja metsade vahelisel tasandikul. Laager kuulub tegelikult Austraalia Vietnami sõja veteranidele ja umbes 95% laagrilistest on lõbusad sõbralikud vanainimesed, kes igal õhtul istuvad lõkke ümber ja räägivad korda-mööda oma lugusid. Need on sellised inimesed, kes naeravad meelsasti iseenda üle ja teiste naljade üle, isegi kui viimased ei ole eriti naljakad, lihtsalt sellepärast, et neile meeldib näha asjades huumorit. Sellised inimesed, kes kohe pakuvad sulle oma üle jäänud sibulaid või kapis kasutult seisvaid gaasipurke. Sellised inimesed, kes teevad komplimente ja norivad Timmu kallal, et tema ei olegi veel täna komplimente teinud. Ja loomulikult on väga uudishimulikud ning pärivad palju ja klatšivad palju.
Laager:
Meid võeti siin superhästi vastu. Kohe esimene õhtu kutsuti meid seltskonda lõkke äärde ja pakuti õlut ja veini. Saime rahuldada oma uudishimu Austraalia elu erinevate aspektide kohta ja pisut reklaamida Eestit. 24.nda detsembri õhtul tegime kuuse all omaenda jõuluõhtut. Minul oli jõulukingitus, väike videokaamera juba käes,aga Tim sai päkapikult väikse paki kahe reisiraamatuga. Ta nimelt avastas 3-kuulise farmitöö ajal, et talle päris meeldib lugeda reisikirjeldusi. (Ja mina avastasin filmitegemise rõõmud Timmu telefoniga, sellest ka uus kaamera.)
Austraalias on komme süüa pidulikku jõuluõhtusööki 25.ndal detsembril. Ja meidki kutsuti õhtusöögist osa võtma. Valmistasime selleks puhuks hunniku kartulisalatit, kuna meie söögitegemisvõimalused on piiratud kaasaskantava pliidi poolt. Laagri jõulutulede ja kunstkuusega kaunistatud varjualuse all sätiti lauad ringikujuliselt ja kaunistati. Igaüks tõi midagi söögiks, nii et laud oli koormatud erinevate valdavalt kohalike toitudega. Igal laual oli paar kingipakki, mis tegid lahti tõmmates suure paugu. Minu omast ilmus peale pauku lisaks printsessikroonile veel 64cm pikkune mõõdulint. Ja peale sööki tuli jõuluvana suure kellahelistamise ja „ho-ho-ho“ saatel. Jõuluvana oli naljanina ja viskas selliseid kildusid, et kõht oli krampis. Ja ega peoseltskond palju alla ei jäänud. Sai palju nalja, sest saadud kingituse võis ühe korra kellegi teise kingi vastu välja vahetada ning ühe rahakassa pärast käis päris suur lööming. Mina sain jõuluvanalt musi eest šokolaadiliköörid ja habemeajamisvahu, mille ma kiirelt karbi kommide vastu välja vahetasin. Tim ei pidanud oma kingi eest musigi andma, rääkimata salmi lugemisest. Selline lahke jõulumees oli. Ja väga lõbus õhtupoolik.
Meie mõnusatele jõuludele lisasid vürtsi kängurud. Me ei ole varem näinud päris kängurusid, ainult nende väikseid sugulasi (wallaby), aga siin laagrit ümbritseval niidul käivad igal hommikul ja õhtul söömas kängurud. Saime nende tegevust jälgida. Eriti hea oli minu uue kaameraga neid 40x lähemale zuumida, ja filmida kuidas nende suu liigub, nad üksteist silitavad ja hüppavad.
Mina kaameraga kängurude jahil:
Nii et kokkuvõttes – ei oleks osanud paremaid jõule soovidagi siin Austraalias. Täna jätame koduseks saanud laagripaiga selja taha ning suundume mööda rannikut lõuna poole, üha suuremate lainete otsingul.
No comments:
Post a Comment