Talvised päevad..

Tundub uskumatu, et juba 5 kuud olen viibinud maakera vastaspoolel, ja sellest peaaegu kaks kuud juba talvitunud Blenheimis. Aeg läheb seda rutemini, mida kauem paigal oled..

Tööst on kadunud esialgne põnevus, ja aeg-ajalt on tunne, et ei taha enam ühtegi viinamarjataime elu sees näha. Õnneks leidsin ühe superhea rokiraadio, mille saatel mööduvad päevad lõbusamalt. Ja ilmad on see talv väga head olnud – jahedate öökülmajärgsete hommikutega küll, kuid pilvitute päiksepaisteliste päevadega. Ning vahepeal saame töösse natuke vaheldust, sõites ATV-ga ning tehes loendust. Reedel lõpetasime tööpäeva tunni varem ning sõitsime oma meeskonnaga istanduse järve äärde. Meie prantslastest sõbrad Julie ja Chris olid viimast päeva tööl ning tegid sel puhul välja. Jõime ühe šampuse ja sõime kooki peale ning tegime hunniku pilte.

Eelmine nädalavahetus oli Emilie sünnipäev, kes on mu lemmiktüdruk siin hostelis. Peale selle, et ta on väga äge, saab temaga ka jalutamas käia. Aitasime Emiliel teha terve lauatäie erinevaid snäkse, sealhulgas ka tema kodumaakonnast Bretagne`st pärit võileivad. See võttis aega päris pool laupäeva õhtut, aga toitu jagus ka rohkem kui tunniks ajaks. Lisaks õnnestus Emiliel leida Prantsusmaalt pärit naps hankida – selline aniisimaitseline jook, mida juuakse lahjendatuna veega ja peotäie jääkuubikutega. Benjamin küpsetas tohutu suure koogi, mis oli kindlasti väga maitsev, kuid hiljem sellest rääkides ütlesid peaaegu kõik, et nad kas ei mäleta, kas said seda kooki maitsta või siis ei mäleta, mis maitsega kook oli. Argentiinlased küpsetasid terve laupäeva pitsa komponente ja õhtul tegid selle barbeque grilli peal valmis – väga huvitav mõte ja tulemus oli imehea. Sain Emilielt kaks matsuvat musi põse peale abistamise eest köögis, mis olid nii korralikud, et mu põseluud ragisesid. Pole vist vaja öeldagi, et pidu kestis hommikuni.

Ettevalmistus sünnipäevaks:

Marianne ja sünnipäevalaps Emilie Helene Annie:

Peolaud ja külalised:

Sel laupäeval ärkasime enne kuut, mis on veel natuke varem kui tööpäeviti. Pakkisime asjad Srija Hondasse ja enne kukke ja koitu kimasime juba lõunasuunas – Kaikoura ja Mt. Lyfordi poole. Plaan oli nimelt selline, et proovida ära mäesuusatamine/lumelauatamine Uus-Meremaal. Tahtsime asja korralikult teha, seepärast ei valinud kõige lähemat suuskeskust, vaid pisut suurema meist 3 tunnise sõidu kaugusel. Muideks, see on seesama mägi, kus paar nädalat tagasi inimesed lumevangis olid, kuna juurdepääsutee oli lumelaviinide all. Suusakeskuse automaatvastaja teatas meile rõõmsalt, et kõik toimib, nõlvad on avatud ja öösel on sadanud värsket lund. Olime eelmisel päeval varustanud ennast lumekettidega autorataste tarvis. Kõik läks üsna libedalt, kella poole kümne paiku olime juba peaaegu mäel. Tim kui ainuke noormees autos sai väikse pusimise peale ketid alla pandud ja venisime oma pisikese Hondaga suurte maastikuautode järel mööda järsku mägiteed üles suusakeskusesse. Üllatus-üllatus tabas meid aga kohale jõudes, sest mida ei olnud selles toredas keskuses, nimelt lund. Ülemised nõlvad olid täiesti puhtad kaljud-kivid, allpool oli pisut lund ning paar väiksemat nõlva olid avatud, kuid üldiselt midagi Kütiorust paremat me kohale jõudes küll ei näinud. No olgu – vaade oli ehk pisut ägedam, kuid otsustasime üksmeelselt, et 130 dollari eest ei ole sel mäel meile midagi pakkuda. Lumekettide laenutaja oli varustanud meid kelguga, nii et alustasime liulaskmisega. Edasi läks juba tuju päris lõbusaks, nii et tegime kõike muud, mida mäe peal veel teha saab, muuhulgas lumesõda, lumeingleid, liulaskmist, palju naljakaid pilte eri poosis igas suunas, imetlesime vaadet, võtsime napsu Jägermeistrit.

Mäel (Mt. Lyford):

Lõpuks kui tüdisime lumest ja külmast tuulest, sõitsime tagasi Kaikourasse, peesitasime rannas, vaatasime hülgeid, ronisime vaatetorni, jalutasime linna peal ja sõime Tai restoranis lõunat, kusjuures igaüks tellis eri toitu ja siis kõik maitsesid üksteise omasid. Lõpuks tegime veel väikese jalutuskäigu mere äärest mööda pisikest oja ülesvoolu ca. 15 minutit kose juurde, kus pisikesed hülgepojad talviti peesitamas käinud. Jõudsime just sellisel ajal, kus kaks hülgepoega kose all vees hullasid, samal ajal kui kolmas laisalt kivi peal põõnutas. Ja enne tagasisõitu peatusime korra ilusas rannas ning vaatasime, kuidas päike mägede taha kaob. Kujunes väga tore päev, mis jätkus Lucase sünnipäevaga hostelis. Pole vist vaja öeldagi, et pidu kestis hommikuni (kuigi mitte minu jaoks, sest ma olin suurest suusamäel käimisest läbi kui vana käbi).

Teel mägedest mere äärde:

Kaikoura ja hülged:

Appi, lumiiiiii...

Riigilt, mis tuleb toime maavärinate ja tormidega, ei oleks osanud oodatagi sellist paanikat, mis eile tekkis, kui 60-70 aasta järel sadas maha 20-30cm lund kogu Lõuna-saare lõunaosas.. teed suleti, koolid ei töötanud, isegi mitu ülikooli jättis loengud ära, haiglates katkestati operatsioonid (?), ja loomulikult oli suletud ka Queenstowni ja Christchurchi lennuväljad.. Päris naljakas kohe.. Ühes väikses suusakeskuses oli ca. 200 inimest vangis üleöö oma autodes, kuna suusakeskusesse viiv tee oli lume all ning mägedest tulevad lumelaviinid ei võimaldanud teed koristada ega ohutuks muuta. Siin ei ole vist üldse lumesahkasid, rääkimata talvekummidest, nii et liiklus enamikul suurtel maanteedel lõuna pool oli täiesti halvatud. Ja külmunud tiigist kuskil pargis tehti päris suur uudis. Päris naljakas kohe.

Meil siin lund ei ole, kuid mägedes olid näha lumepilved ja tuul, mis sealtpoolt läbi istanduse tormas, oli jäine, nii et ma ei suutnud täna absoluutselt tööd nautida. See oli mu Uus-Meremaa kõige pikem tööpäev vist, ja kui peale tööd Juliega puhkeruumis kokku saime, siis meil oli mõlemal nii tülpinud ja külmunud nägu ees, et hakkasime üksteist nähes täiest kõrist naerma ja ei saanud mitu minutit pidama. Naer oli terviseks, ja peale tulikuuma dušši, Jägermeistriga teed ja tulise chillikastmega kana-juurvilja rooga, tundsin end jälle iseendana..

Nädavahetusel sain pisut puhata. Mõned toredad inimesed lahkusid hostelist ja Uus-Meremaalt, kes Aasia poole, kes Euroopasse ja nende ära saatmisega oli tükk tegemist. Reede õhtul käisime tüdrukutega ja paari ladina-ameeriklasega „salsa“ peol. Mitu reedet oleme juba mõelnud minna, aga kuna see pidu kestab ainult 21-23ni, siis oleme alati hilja peale jäänud ja ei ole jõudnud. Seekord ei oodanud enam kuni kõik tullatahtjad valmis saavad ning ainult tõsised salsatajad olid kaasas. Ehk siis tegelikult mina ja kolm vahvat prantsuse tüdrukut Emilie, Srija ja Anne ning tšiili poisid Mario, Benjamin ja lokk (tegelik nimi liiga keeruline). Emilie õpetas meile mõned sammud ja poisid võtsid südameasjaks meile salsa selgeks õpetada. Ainult et nad ise ei olnud ka selles eriti osavad, nii et väga lõbus oli küll, aga eriti salsalik vist mitte. Lõpus kaks viisakat ülikondades vana ja koledat kiivi vanameest tulid meile appi, ja tantsitasid meid natuke ringi, samal ajal kui nende imeilusad naised puhkasid. Siis saime natuke seda traditsioonilist salsat ka. Väga äge oli.

Laupäeval saatsime ära meie tänavamuusiku Phili, kes ikka meie ukse taga kitarri mängida armastas. Timmuga said nad ikka päris suurteks sõpradeks, koos nad arendasid koridori põrandal chillimise ja veinijoomise traditsiooni (ma ka nati aeg-ajalt aitasin kaasa), mängisid kalapüüdmist mere ääres (kala ei saanud), ja tantsisid klubis. Tim ei ole veel siiani Phili lahkumisest üle saanud, hihii. Phil jättis meile ka oma õnge ja hunniku kämpimise varustust, millest kõige parem on suur matkapliit.

Pühapäeval saatsime ära Pablo (minu kannatlik „trugo“ kaardimängu õpetaja) ja Rauli (muidu tore tšiilipoiss), kes lähevad mööda Aasiat rändama...