Pea alaspidi: August 2013

Täna vist lahkume Sydneyst. "Vist" kirjutan sellepärast, et lähitundidel selgub, kas saame osta selle auto, mida tahame. Nädal aega on olnud üsna sisutihedad. Kuna meil eelmisest korrast kõik paberimajandus korras, pangakaardid, telefoninumbrid ja internetiasjad olemas, siis saime kohale jõudes ennast rahulikult välja puhata. Viimased päevad oleme konnanud mööda Sydneyt ringi, autot otsides, erinevad plaanid peas, ning kõiki oma sadu tegutsemisvariante kaaludes. Nüüd siis tundub nii, et ostame täna auto ning sõidame 500 km põhja poole, kus meid ootab töö avokaadode pakkimismajas. Maapiirkonna töödega on praegu üsna põud ning selle töö valisime, kuna palk on ok, tööd jätkub vajadusel 3 kuuks ning koht ise on super - kohe ookeani ääres. Kavatseme ikka jätkuvalt teistel tööpakkumistel ka silma peal hoida, aga alustuseks sobib see meile küll väga hästi. VÄhemalt nii me arvame praegu.

Sydneys elasime viimased päevad imeilusas kohas, kesklinna ja sadama lähedal 8 korruse korteris eestlaste juures. Meie toast ning elutoast on imekena vaade Harbour Bridge`le, sadamale ning magistraalile. Ma pole suurem asi suurlinna fänn, aga kui juba suurlinnas elada, siis sellise vaatega korteris täitsa võiks :)

Jah, oleme kohal! Ainult päev lendamist Etihadi mugavas lennukis ja kolm korda rohkem lennukitoitu kui vaja oleks, ja maandumegi päikesepaistelises Sydneys. Esialgu pole veel midagi kirjutada, sest esimesel päeval läheme peale lõunasööki magama ja põõname mõlemad 15 tundi järjest kuni järgmise hommikuni. Ja see on enamjagu mitte lennusõidu, vaid Berliini väsimus, mida me välja puhkame.

Nädal Berliinis, mida teatavasti on kutsutud ka Lääne-Euroopa odavamaiks pealinnaks, oli väga intensiivne ja pisut ebareaalne.
Esiteks need peod. Esimese õhtu kutsetega rannapidu jõeäärses baaaris, kohalikele meediategelaste promopidu - kõik baarides leiduv jook ja snäkid tasuta! Meile muidugi jägermeister ja oo kui palju nalja Marci ja tema sõpradega. Siis võimas ligi 60 000 külastajaga Die Toten Hoseni kontsert Berliini Tempelhofi lennujaamas - väga hea muusika ja uhke šõu. Ning lõpuks Marci isa Peter Rommeli filmi Feuchtgebiete esilinastus, punane vaip ja vastuvõtt Potzdami väljaku kinos ning sellele järgnev pidu lähedases klubis.

Teiseks kõik meie Uus-Meremaa saksa sõbrad, kes erinevatest saksamaa osadest kokku tulid - Lisa ja Maiki 6 tunnise sõidu kauguselt Oldenburgist, Rosanna 7 tundi Münchenist, Isabel ja Tillmann 6 tundi Kölnist, Reuben Stuttgartist. Nendega koos avastasime Berliini, käisime läbi vanad head turisti meelispaigad keskuses, pidasime piknikku Marci tagaaias - mõnekilomeetrise läbimõõduga Charlottenburgi lossi pargis, käisime järve ääres ujumas, veetsime paar õhtut erinevaid Kreutzbergi ja Charlottenburgi baare ja pubisid külastades, avastasime huvitavaid kohvikuid ja pargikesi, maitsesie kohalike noorte seas populaarset toitu alustades gnocchi`dest ja "maultaschenitest" ning bratwurstist ning lõpetades Haagen Dazsi jäätisega. Ja kuigi pooled ööd varastasime tegevuseks, nädal sai otsa nagu niuhti.

Mõned pildid
Pidu ja baarid

Berliini turistid

Die Toten Hoseni kontsert

Viisakalt riides enne filmi esilinastust

Sünnipäevalaps Marc

Punasel vaibal (mis oli roosa ja katkes korraks purskkaevu kohal, nii et kõik pidime (ka kuulsused) oma jalanõud ära koorima ja sealt läbi minema, et press saaks pilte teha)