Thursday 10 January 2013

Imeline/kõige ebameeldivam surfi- ja peolinnake Byron Bay.

Kummaline, kuidas kõige suurema puhkuse ajal, on kõige raskem leida aega kirjutamiseks :) Nüüd on nädal Byron Bays möödas, ja olen jälle teel lõuna poole, kui ühel varasel hommikupoolikul kämpinguköögis oma arvutile voolu taha saan ja kirjutama asun.

Enne Byron Baysse jõudmist kuulsime linnakese kohta täiesti vastandlikke lugusid. Üks autopoe müüja küsis meilt möödaminnes, et kas Byron Baysse ka läheme ja kuuldes, et plaanime nädala seal veeta, ütles, et see on parim koht, parima rannaga – ta kasvas seal üles. Meie itaallastest sõbrad kiitsid samuti linnakese peoelu ja surfilained. Meie eksboss, kes meile Byron Bays maja rentis, kiitis ilusat randa ja kohvikute ning poodide küllust. Kuid nii mõneltki poolt saime soovitusi linnast eemale hoida, kuna pidi olema ülerahvastatud ja lärmakas, täis hulle noori inimesi. Rainbow Beachi kämpingu omanik rääkis, et linnas on tõsine narkootikumiprobleem – mõlemad kaks korda kui tal linna asja oli, sattus süstijate peale ööklubi tualetis.

Meie Byron Bay osutus ideaalse puhkuse paigaks. Ilmselt mängis suurt rolli see, et me ei pidanud koos teiste turistidega telkimis- ja parkimiskoha eest võitlema. Avar majake, mida oma eksbossilt nädalaks rentisime, paiknes 200m imeilusast rannast ning ca kilomeetri kaugusel kesklinna pidudest-poodidest. Käisime selle nädala majutuse eest küll välja poole rohkem raha kui eelmise 12 puhkusepäeva eest (400/210), kuid 400 eest oleksime saanud Byron Bays ainult telgikoha (või sedagi mitte, kuna kõrghooajal on kõik täis). Meie majake sisaldas kahte maja – meie elasime ühe magamistoa, elutoa-köögi ja vannitoaga põhimajas. Itaalia sõbrad paigutusid aiamajja, mida ühendas põhimajaga puidust terrass, kus hommikuti-õhtuti mõnus einetada ja koos istuda.

Meie päevad koosnesid põhiliselt rannaelust, lõõgastumisest terrassidel, maitsvate õhtusöökide tegemisest ja mõned korrad linna peal ning ööeluga tutvumas käigust. Kuna imeilus puhta veega liivarand oli 2 minuti tee kaugusel, siis saime käia seal täpselt tunde järgi. Kes ära väsis, läks vahepeal päikesevarju ja jahedasse konditsioneeriga majja puhkama.

Esimene päev vaatasime, kuidas rannas algajad surfajad suure grupiga treenivad. Otsustasime, et see ei ole eriti lõbus, seepärast võtsime 12 tunnise internetikoolituse algajatele, mis koosnes 12-st 5-minutilisest klipist. Väga asjalik koolitus oli, tegi puust ja punaseks kõik põhiasjad, alustades lainete liikumisest ja ohutusest, õigest tehnikast ja varustusest kuni algajate põhiliste vigadeni välja.
Koolitus läbitud, suundusime laenutusse ning saime 60 dollari eest 3 päevaks enda käsutusse algajatele sobiva surfilaua. Mainin siinkohal, et õige laua valik on ääretult oluline. Meie sõbrad itaallased olid ostnud endale proffide surfilaua – ilusa väikse ja õigetes kätes kiire asjanduse, kuid aasta jooksul ei olnud nad veel õppinud selle peal püsti saama. Me saime Timiga mõlemad paar pisikest liugu juba esimesel päeval, kuigi enamus aega veetsime sõudes, lainet oodates, lainesse lennates, laine alt läbi käies jne.

Surfamine ei ole lihtne. Ma arvan, et selleks, et ägedalt surfata, peab lainete ja lauaga koos üles kasvama. Me nägime nii suuri lained esimest korda elus, ning alguses võttis aega, et nende liikumisest pisut aimu saada ja ennast rannast kaugemal mugavalt tunda. Nii et kõik selle aja, mis üks harjutas surfamist, teine hulpis lainetes ja jälgis nende liikumist ning hoovusi. Esimese päevaga sain mina oma käed sõudmist õppides päris kangeks. Tim oli pisut mugavam ja marssis enamasti nii sügavale vette kui sai, pööras siis laua ringi ja jäi lainet ootama. Paar korda natuke ikka sõudis ka. Kuna ma olen sellise triki jaoks liiga pisike, siis ma pidin ikka kõvasti rohkem sõudma. Tihtipeale, kui olin juba oma arust väga heas kohas, et lainet püüda, tuli mõni suur laine ja lennutas mind mitu meetrit ranna poole, nii et pidin uuesti sõudma hakkama. Aeg-ajalt lennutas laine mind surfilaualt maha. Tihtipeale tulid teised surfajad mulle täpselt siis kõrvale, kui olin valmis lainesse minema. Või siis ootamatult vaibus laine, millele tahtsin minna ning pidin uuesti pöörama ennast ookeani poole ja sõudma. Ma arvan, et suurema osa ajast veetsin ma kas lainetesse lennates või siis nendega võideldes. Esimese päeva õhtuks olime mõlemad nii läbi, et plaanitud ööelust ei tulnud midagi välja.

Aga surfama õppimine on ääretult lõbus – inimesele kes armastab laineid ja ujumist nagu mina. Ma nautisin kogu protsessi väga. Mõned korrad sattusin olema õigel ajal õiges kohas - tuli paraja suurusega laine, millel ei olnud ühtegi teist surfajat. Ma hakkasin sõudma õigel hetkel, enne kui laine minuni jõudis, ranna poole ja sain piisava kiiruse üles. Ning kui tundsin, et nüüd laine mind kannab, ja laud on õiges asendis mu all, siis sain püsti ning liuglesin lainega ranna poole: See oli vägev! Isegi kui laine oli üsna väike ja sõit päris lühike – kõik see eelnev möllamine tasub selle nimel ära. Teisel päeval saime püsti ja liuelda juba palju rohkem, sest hakkas tekkima tunnetus, kuidas õigesti ja õigel ajal lainet püüda ja oli vähem kokkusattumusi tarvis. Meie itaallastest sõbrad müüsid oma surfilaua meie edu nähes ära ning hankisid algajatele sobivamad pisut suuremad ja stabiilsemad lauad.

Byron Bays, meie majast ca 10 minuti tee kaugusel on üks metsikum rand, kus ei ole nii palju rahvast. Tegelikult ei ole seal üldse peaaegu rahvast ning liivarand ulatub lõpmatusse. See rand on rohkem ookeanile avatud ning lained on seal palju suuremad, kuid rahu armastajale on see sobivam kui linnarand. Kolmandal surfipäeval käisime seal, ning kuigi meil siin nii hästi liuglemine ei õnnestnud, saime imetleda, kuidas osavamad lainetel trikke teevad. Sõpradel itaallastel õnnestus seal koos delfiinidega surfata.

Byron Bays käisime Timmuga esimest korda koos kinos. Naljakas, et neid esimesi peale kaheksat aastat ikka veel jagub, ja sealjuures nii tavapäraste tegevuste näol nagu seda on kinos käik. Vaatasime „Kääbikut“ 3D-s ja oi milline igatsus tuli Uus-Meremaa järele tuttavaid maastikke kinopildis ja mõjuva muusika ning efektide taustal nähes.

Ühel päeval võtsime kõrvetavas päevakuumuses ette kahetunnise jalutuskäigu mööda rannakaljusid, imetlesime linnakest ja rannaelu ülevalt, nägime 4 delfiini all meres ja deltaplaane kaljudelt õhku tõusmas ja õhus tiirutamas. Ühel õhtul ei olnud me rannaelust piisavalt kurnatud ning käisime koos teiste noortega ning itaalia sõpradega ööelu nuusutamas. Rand ning linn oli täis lõbusaid piduriietes inimesi. Rannapubis, kuhu läksime, mängis elav muusika. Oli lõbus õhtupoolik.

Nädal möödus liiga ruttu ning isegi kaks päeva hiljem, kui sulen silmad, tunnen kuidas laine mind loksutab..

Byron Bay linna- ja rannavaade:

Jalutades kaljudel:



Surfame, mina, Tim ja itaalia sõbrad Gabriele ja Paolo:




Ilus metsik rand:

Tuesday 1 January 2013

Õnnelikku uut aastat!

Magasin täna öösel, peale oma elu kõige aktiivsemat 1. jaanuari, 10 tundi ilma külge keeramata. Ärkasin 5.30 ägedate linnuhäälte peale, mis kõlavad nagu kellukeste helin. Kuna ületasime eile piiri Queenslandi ja New South Wales`i osariikide vahel, siis siin on kell juba 6.30. Mitte et see eriti tähtis oleks, kuna elame viimased reisipäevad rohkem päikese, kõhu ja enesetunde järgi.

Peale Standown kämpingust lahkumist sõitsime kuni Noosa Heads`ni rannikul, tegime supluse vägevates lainetes ning suundusime edasi lõuna poole mööda sisemaa haljendavaid künkaid looklevat teed (Yandina, Nambour, Maleny, Landsborough, Beerwah). Arvasime, et see on pisut huvitavam, kui sõita mööda ranniku kiirteed ja meil oli õigus. Tihedalt asustatud rannikuala taga ootavad väiksed mäekülgedele ehitatud külad, avarad kuplilised karjamaad, vulkaanilise päritoluga kummalise kujuga kaljud, metsapargid, ja ujumiseks sobivad järved ning ojad. Mida kaugemale rannikust, seda väiksemaks ja vaiksemaks muutuvad külad ning üha harvemaks muutub asustus. Avarus venib üha suuremaks, karjafarmid ulatuslikumaks ning erinevaid rahvusparke on tee täis tipitud.

Teel külastasime Beerwahi lähedal paiknevat Austraalia loomaaeda - esimene loomaaed, mida ma elus täielikult nautisin. Loomadel on siin väga head tingimused, ei ole puure ja trelle, vaid neile on antud nii palju vabadust kui võimalik. Ainult väga ohtlikud loomad nagu krokodillid ja maod on pisut rohkem piiratud. Poole päeva jooksul nägime ära kõik väga huvitavad kohalikud loomad, keda looduses raske leida on. Saime silitada kängurusid ja koaalasid – neile on ehitatud ala inimestega suhtlemiseks ja puhkeala, kuhu külastajad siseneda ei tohi ja loomad saavad vabalt liikuda nende kahe ala vahel. Ja Tim sai kõik 10 Austraalia kõige mürgisemat madu ära näha, nii et tal ei tarvitse neid enam looduses otsida, hahaa.

Binturong ehk otsetõlkes "karukass":

Naeru lagistav Austraalia jäälind "kookaburra" (tüütus hommikuti metsa all telkides):

Põõnav koaala:

Miks koaalad on nunnud?:

Sotsiaalsed kängud:


Üksteise sabasid taga ajavad Tasmaania kuradid:

Krokodillišõu:

Landsborough lähedases kämpas tutvusime laheda prantsuse paariga – Anna ja Beniga - ning kuna meil oli hea klapp ja sarnased plaanid, siis otsustasime koos edasi sisemaale sõita. Nendega sai palju nalja, kuna nad on superhead äraeksijad ning lisaks tõmbavad kohati ligi tuulist ja vihmast ilma. Sihiks võtsime Bunya mägede rahvuspargi, mis on tuntud võimsate Bunya mändide poolest. Seal käisid aborigeenid iga kolme aasta tagant jalgpalli-suurusi bunya pähkleid korjamas. Meie veetsime seal kaks ööd fantastilise vaatega kämpingus. Päevaseks tegevuseks valisime ühe matkaraja, mis kulges läbi jugadega kaunistatud vihmametsa ja mööda ilusate vaadetega künkaid. Pärast käisime lõõgastumas ja ennast jahutamas kohalikus „veeaugus“. Nii nimetatakse siin ojadele tekkinud looduslikke basseine. Vesi oli soe ja väga puhas ning soovijatel oli võimalik 2-8 meetristelt kaljudelt vette karata. Õhtupoolikud veetsime koos Anna-Beniga lõkke ääres, milles küpsetasime fooliumis maitsvaid kartuleid sibula ja salaamiga ning rüüpasime peale Great Northern`it (õlu) ja Anna poolt lauale pandud valget Goone`i (odav vein).

Meie, taustal Glass House mäed

Aastavahetuseks sõitsime pisut edasi lõunasse Leslie järve äärde Warwicki lähedal. Valisime selle koha põhiliselt lõkke tegemise ja ujumisvõimaluse pärast. Koht oli ilus ja kuigi rahvast oli palju, siis ruumi oli siiski piisavalt. Ujumine ei olnud just kõige meeldivam, kuna austraallased kasutavad järve veespordiks ning see on täis veesuusatajaid, kalameeste paate, skuutreid ja teisi veesõidukeid. Õhtupoolikul tegime uhke lõkke, milles küpsetasime kartuleid ja võimsa loomaliha prae, prantslastele mõnusalt verise ja meile korralikult pruunistatud. Sättisime oma laua ja toolid vaatega järvele. Prantslased segasid Havanna rummist meile Mojitod ja meie segasime neile vastu Jägeri kokteili, mida nad ei olnud kunagi maitsnud. Tihenevas hämaruses süttisid järjest lõkketuled ning õhk täitus erinevate toidulõhnadega naabrite grillidelt. Nautisime oma vaadet, lõkketoitu, kokteile ja toredat seltskonda. Südaöö saabus ootamatult, paari ilutulestikupauguga. Meie pidu lõppes öösel vägeva kärakaga – meie peaaegu kustunud lõke plahvatas, nii et söed lendasid mööda platsi laiali, samuti kivid lõkke ümbert. Korraks oli pimedus täis punaselt helendavaid täpikesi, mis oli hetkeks väga ilus vaadata. Siis saime Annaga jalad alla ja lippasime neid ära talluma. Tegemist oli kohalike teismeliste õnnelikult lõppenud „naljaga“.

Anna ja Ben matkarajal:

Vihmametsas joa all:

Bunya männid:


Eile, 1. jaanuaril, sõitsime läbi väga kauni kuplilise maastiku (Warwickist läbi Killarney, Woodenbongi, Kyogle poole, sissepõige Tooloomi rahvusparki, läbi Tooloomi ja Urbenville). Piirkond meenutas mulle pisut Inglismaad, ainult et hästi avaraks välja venitatud Inglismaad. Ööbimiskoht on meil Border Ranges rahvuspargis, 17km maanteest eemal. Siit on veel ca. 100km sõita edasi rannikule, surfilinnakesse Byron Baysse, kus veedame oma järgmise nädala.