Esimesed päevad Lõunasaarel.

Eile hommikul ületasime Cooki väina Interislanderi praamiga. Tavalise 3 tunnise sõidu asemel sõitsime 4 tundi, kuna väinas möllas torm ja tugev tuul. Sellegipoolest oli see äge sõit. Muuseas, seda marsruuti loetakse üheks ohtlikumaks (vanasti, sest kariderohke) ja maalilisemaks maailmas. Torm kõigutas laeva mõnusalt kui olime avamerel. Viimane kolmandik sõidust (ca. 30km) läheb hästi kitsasse väina, kus kahel pool kaljud. Vaatasimegi mere pealt, et otse laeva ees on puha kaljud, ja seda väina sisse pööramise avaust oli alles päris viimasel hetkel näha. Üsna põnev. Ja väga kaunis.

Wellington merelt:

Karid:

Laeva nina ja selle ees kaljud:

Kitsas kuninganna Charlotti väin:

Lõunasaare sadamalinn Picton:

Sadamalinn Picton asub täiesti selle kitsa väina lõpus ja sealt alustasime oma teed Motuekasse. Valisime looduskauni mereäärse tee, mis siksakitas mööda kaljuservasid kuristiku kohal.

Sõime lõunat ühes kõrges vaatekohas mäe otsas. Peatusime tee peal palju kordi, et ilusatesse paikadesse sisse pöörata ja natuke ringi jalutada.

Õhtuks jõudsime väsinult ja õnnelikult Motuekasse kohale. Motuekas on väike 7000 elanikuga linn mägede ja ookeani vahel saare kirderannikul. Siin on väga ilus, kuigi rand ei pidanud linnas kena olema, sest vesi on kaugel ja madal. Kuid mäed on lähedal ja see on põhiline. Meil on esimest korda tuba oma duširuumi ja WC-ga ja väga armas ja puhas ka. Lisaks on siin radiaator külmemateks päevadeks. Koha nimi on "laughing kiwi" ehk naerev kiivi (viimane tähendab nii lindu, puuvilja kui kohalikku elanikku). See on väike hostel, kus kõik töötavad, nii et ärkasin täna hommikul tööleminejate jalaastumiste peale koridoris. Tim muidugi magab sügavalt. Täna hakkame tööd otsima, mis tõotab raske olla. Eile saime siin ühe tšehi paariga tuttavaks, kes annavad meile ühe kontaktnumbri. Hastingsist on ka siin üks poiss juba ees, prantsuse poiss Sebastien. Saime temaga eile peale kohale jõudmist kokku ja ta arvas, et tööd pole raske leida. Andis meile ühe kontakti ja nõu, kust veel tööd minna küsima.

Vabadel päevadel saab siin minna Abel Tasmani rahvusparki matkama, see on siit 25 minuti sõidu kaugusel. Kui netist googledad, siis näed, et see on fantastiline koht.

Hiljem sama päeva õhtul..

Oleme jälle tööinimesed, juhuu! Hommikupoolikul käisime linnas paaris kohas tööd küsimas, kuid vabu kohti ei olnud. Seejärel otsustasime sõita linnast välja sinnapoole, kus öeldi olevat põhilised kiiviistandused. Linnast päris välja me ei jõudnudki, sest nägime teel silti „Walnut Farm“ – vajame töötajaid. Timm pani kiirelt tagurpidikäigu sisse ja parkis meie Väikse Valge aia äärde. Ülemus Doug oli kohal ja võttis meid jutule. Tänu Timmi pikkusele, mistõttu ta kiivisid korjama ei sobi, saime tööd siseruumides (tõotab olla parem kuna ei ole nii ilmastikust sõltuv töö). Esmaspäevast alates oleme siis tööl Maree ja Doug Satherley juures nende väikses orgaanilises ettevõttes, mina kiivisid pakkimas ja Timm kaste kinni kleepimas ja hunnikusse panemas. Tööd on umbes mai lõpuni, nii 3-4 nädalat. Ma arvan, et meil oli täiega õnne, sest kui peale lõunasööki tagasi läksime pabereid täitma, siis oli juba „vajame töötajaid“ silt maha võetud. Ja kui uurisime, kas meie sõbrale äkki korjamistööd on, siis öeldi, et kõik kohad täis. Nii et sattusime siis täpselt õigel ajal õiget teed pidi sõitma. Ülemused tunduvad ka ääretult toredad, nende poeg sõidab praegu Euroopas ringi ja töötab seal ning kutsub neid sinna külla..

Tööasjad korda aetud, sõitsime linnast välja. Teel nägi Timm väikest õlletehast ja muidugi tuli teha peatus, et selle nelja erinevat sorti õlut maitsta ja midagi ka õhtusöögi kõrvale kaasa osta.

Edasi sõitsime Motueka linna lähedal paikneva Takaka Hilli (mägi) matkarajale. Mägi paikneb karstialal ning mitmekülgse maastikuga rajal alates algupärastest pöögipuumetsadest kuni okastaimestikuga karjamaadeni nägime üle kümnekonna neeldumisaugu. Päris mäe tipus oli väike TV mast ning võis näha kahele poole mäeahelikku nii Motueka suunas Tasmani mere poole kui põhjapoole Golden Bay-ni välja. Selle mäe all,umbes-täpselt tipu kohal on ühed suuremad karstikoopad Uus-Meremaal – Ngarua koopad, kus filmiti samuti Sõrmuste Isanda osa klippe.

Peale mõnusat matka tegime endale maitsva õhtusöögi ja hakkame nüüd töösaamist tähistama. Ja homsest on meil 4 päeva tööleminekuni, nii et hakkame tutvuma matkaradadega ühes piirkonna kolmest rahvuspargist. Tundub ilus algus Lõunasaarel..

25.aprill. Anzac Day ehk Veteranide päev. Wellington ja selle ümbrus.

Pealinn oma ca. 400 000 elanikuga paikneb Põhjasaare lõunakaldal ja sellega piirnevatel mägedel. Erinevad lahesopistused, künkad ja kaljud on selle linna rajamise küll keeruliseks teinud, kuid tulemus on põnev ja omanäoline. Meie ööbimiskoht paikneb Wellingtoni eeslinnas kusagil mägede vahel ja kesklinna sõidame siit hommikul umbes 15 minutit (ca. 15 km). Algul mõtlesime küll bussiga minna, kuid tihe vihmasadu ja kõrge bussipileti hind muutsid plaane. Hommikupooliku veedame rahvusmuuseumis Te Papa, kuhu sissepääs kõigile tasuta. See on tohutu suur omapärase arhitektuuriga hoone, mis täidetud erinevate Uus-Meremaa teemaliste väljapanekute ja näitustega, alustades saarte tekkeloost nii teaduslikult kui maoori legendides, kuni kohaliku kuulsa fotograafi näituseni välja. Tutvume vulkaanilise tegevusega, käime läbi erinevate maastikuelementidega aia, poeme koopasse, vaatleme erinevaid Uus-Meremaal esinevaid linde-loomi-puid (saan lõpuks teada, millised on need siin väga levinud rimu ja rata puud), tutvume maoorikultuurielementidega jne. Väga kirev-kirju ja erinevatest teematubadest koosnev teaduspargi-muuseumi segu, kuhu kindlasti tasub sisse astuda.

Te Papa muuseum - huvitava kujuga hoone pildi keskel mere ääres:

Kuna mõned kohad, kuhu tahtsime sisse astuda, on pühade tõttu suletud, siis sõidame kesklinnas paiknevale Victoria mäele, kust avaneb vaade küngastel, orgudes ja lahesoppides paiknevatele linnaosadele. Kahjuks on ilm pilvine (kuid enam ei saja nagu hommikul õnneks), nii et Lõuna-saart meil näha ei õnnestu.

Vaated linnale Victoria mäelt:

Käime poest läbi ja ostame pikniku kraami ning suundume linnast välja. Tahame üle vaadata Rivendelli ehk „Sõrmuste isanda“ haldjatemaa võttepaiga, mis paikneb linnast ca. poole tunnise sõidu kaugusel (mööda mnt 2) Kaitoke rahvuspargis. Meil ei tule kahetseda – koht on fantastiline! Puutumatu loodusega rahvuspargi serval kärestikulise jõe ääres teeme mõnetunnise jalutuskäigu. Peame väikse pikniku haldjate aasal hiiglase võileibadega.

Ma ei saa aru, kus kõik Wellingtonlased on – kui ma seal elaks, siis veedaks küll vabu päevi just siin – mägede vahel kosemühinas. Filmitegijatel ei olnud just palju fantaasiat vaja, et sellest kohast haldjatemaa võluda..

Pilte Rivendellist, Kaitoke rahvuspark:

24. aprill. National Parkist Wellingtoni.

Ärkame hommikul oma mõnusalt soojas toas. See on üle pika aja meil majutus, kus on olemas ka radiaator ning me kasutame seda täiega. Vaatan aknast välja – päike särab kauguses paistvatele mäetippudele. Tundub selline päev, kus midagi ei saa untsu minna.. On munadepühad ja meie toiduvarud on kokku kuivanud (poed puha kinni kõik) ning Timm lepib teega, mina võtan paar ampsu eilseid makarone hakklihaga kohvi kõrvale. Lisaks on meil Rotten Apple`ist veel terve hunnik korralikke mahlaseid õunu. Esmalt sõidame Whanganuisse (ca. 125 km edela poole). Tee siksakitab mööda mäenõlvasid, läbi orgude ja üle küngaste ning ükskõik kuhu vaatad – igal pool on nii-nii ilus.. Endiselt on veel väga roheline, ainult ühed pikad lehtpuud ilmestavad pilti oma kollakaks tõmbunud lehtedega ja meenutavad, et sügis on käes. Peatume maaliliste vaadete imetlemiseks ja koskede pildistamiseks (ei tea mitu koske on vaja, enne kui nendest ära tüdime)..

Lõuna paiku jõuame Whanganuisse, mis on pisike 40 000 elanikuga linn Uus-Meremaa kõige pikema samanimelise laevatatava jõe suudmes. Esmalt veendume, et ka siin ei ole ühtegi toidupoodi pühade tõttu avatud. Seejärel sööme kuuma peekoni-kreveti-fetajuustu pizza ja suundume linna peale. Ronime üles Durie Hillile, mille otsa on ehitatud 30m meetrine torn ning imetleme vaadet jõele, linnale, õrnalt kaugusest paistvatele Lõunasaare mägede piirjoontele ning vastassuunas Tongariro rahvuspargi mäestikule.

Paari tunnine jalasirutus tehtud, sõidame edasi Wellingtoni poole. Siit läheb tee laugemaks ja natuke enne Wellingtoni jõuab üsna Tasmani mere äärde välja. Pöörame ühest tee otsast sisse Kapiti rannikule. Jälle Eesti-mõistes vägevad imelised lained ja kauguses paistab Kapiti saar, mis on looduskaitseala ja kuhu pääseb ainult eriloaga.

Vahetult enne Wellingtoni saabuvad mitu päeva tagasi ilmaennustusega lubatud vihmapilved nii et pealinna äärelinna Lower Huttis paiknevasse Holiday Campi jõuame juba tihedas sajus. Valmistame piiratud toiduvarudest mõnusa õhtusöögi ja hakkame uurima, mida homme pealinnas põnevat teha annab.

Sõrmuste isanda radadel! 23. aprill

Hommikul äratus kell 7. Plaanisime küll pisut hiljem, aga esiteks liiguvad koridoris varased matkaleminejad ja teiseks – eks vist väike ärevus on ka juba sees, pole ju ammu mägedes käinud ja ei jõua ära oodata! Vaatamata üsna süngetele ilmaennustustele on taevas näha siniseid laike ja pilvekiht üsna õhuke. Sõidame hosteli bussiga ühele Uus-Meremaa hinnatumatest matkaradadest, mille eile välja valisime. Seda kutsutakse „Tongarino Alpine Crossing“ ehk „alpide ületamine“ ja läbib mitmeid „Sõrmuste isanda“ võttepaiku näiteks läheb mööda Mt. Doomist ehk Ngauruhoe vulkaani (2287m merepinnast) jalamist. Lisaks läheb lähedalt mööda ka Ruapehu vulkaanist, mis näitas aktiivsuse märke paar nädalat tagasi, kuid on nüüdseks maha jahtunud. Ruapehu on talviti suusakuurort, kuhu meiegi tööle proovisime saada, kuid kahjuks ei õnnestunud, nüüd vähemalt vaatame koha üle. Matk on kokku 19 km ja peaks infovoldiku andmetel olema läbitav 7-8 tunniga. Rada algab 1100m pealt ja on alguses päris korralik jalutusrada läbi samblikulise ja madala põõsastikuga kaetud ning väikeste ojadega maastiku, mis on vägagi eripärane ning seetõttu ka kaitse all.

Mt. Doom

Järgneb raske tõus ja enne kui arugi saame on kell juba pool üksteist ja seisamegi vulkaani jalamil. Silt näitab, et vulkaani tippu ja tagasi on võimalik ronida 3 tunniga. Kuna see jääb meie 8 tunniselt rajalt kõrvale(lõpuni 5,5 tundi) ning sinna ei vii mingi rada, siis teeme kiire arvutuse – viimase bussi väljumiseni 16.30 jääb meil ajaliselt 2,5 tundi puudu. Imetleme vulkaani tippu, mis just sellel hetkel pilvedest ilmub ja ennast meile näitab. „Ei jõua kuidagi“, ütleb Timm ja vaatab üles. „Ega vist, ainult joostes“, tõden ka mina ja heidan igatseva pilgu kraatri tipu poole. Tõuseme kivilt, kus istusime ja asume üksmeelselt rajalt välja vulkaani tipu poole. Ega ju iga päev ei teki võimalust kraatrisse piiluda! Rada on suure tõusuga ja raske on veerevas tuha-mulla-liiva segus kindlat toetuspinda leida. Aeg-ajalt on pisut kivisem ja saame kiiremini edasi. Enamus ajast siiski samm edasi, ja libisemine pool sammu tagasi. Mida ülespoole, seda järsemaks nõlv läheb (tõus kokku kõrguses umbes 600m).

„Peame tempot tõstma, muidu ei jõua,“ ütleb Timm tõsisel ilmel kui ma talle ühe pildistamise koha peal järgi jõuan. Millega ta muidugi mõtleb, et mina pean tempot tõstma, sest tema lippab oma pikkadel koibadel nagu väle põder edasi. Vaatan kella, pärin ühelt vastutulijalt infot ja hoian kangekaelselt oma valitud tempot, sest muidu võib juhtuda, et üles jõuan, aga alla enam ei tule. Tippu pole näha, kuid arvan, et kuskil 2/3 maad on läbitud, kui tõuseb tugev tuul, mis tahab võtta viimasegi tasakaalunatukese. Siiski-siiski, tund ja nelikümmend viis minutit hiljem oleme üleval kraatri serval. Tim jõudis vist 5 minutit varem. Oleme täiesti pilves. Mõlemale poole umbes 50-100 meetrit on näha kraatri kõverduvat serva ja allapoole võib piiluda kuristikku. Pilved varjavad meie eest kraatri põhja, kus ühe matkaja sõnul peaks olema järv.

Teeme kiire näksimise pausi, sest õhk on nii külm, tundub nagu miinuskraadid. Suur tuul tahab meid õhku viia ja ega meil ju aega ka raisata pole. Allapoole läheb kergemalt. Astud sammu ja libised pool veel peale. Poole tunni pärast olemegi juba all oma põhirajal tagasi. Rada läheb läbi „Sõrmuste isandast“ tuttava maastiku, mis on praktiliselt taimestikuta tasane kõnnumaa mägede vahel ja siis jälle üles ja alla mööda mägede harjasid. Pilved liiguvad üle meie, kohati selgineb ja näeme ilusaid vaateid. Smaragdi järvede ääres teeme lõunapausi. Ilmaga on meil suhteliselt vedanud, sest pilved liiguvad kiirelt, kaitstes meid kuuma päikese eest, samas võimaldavad meile vahepeal selginemist ja kauneid vaateid mägedele. Ühes kohas saame küll peaaegu tuule alla, rõõmustan maa külgetõmbejõu ja oma raske koti üle, muidu tõuseksin lendu vist.

Smaragdi järved:

Kõnnumaa:

Vulkaan "Mt.Doom"

Sinine järv:

Tuuline tõus:

Taimestik:

Maast immitsevad mädamunalõhnalised väävliaurud:

Minu vari imetleb huvitavat värvi kaljusid:

Raja lõpp läheb muudkui allamäge läbi pool-troopilise metsa armsate väikeste jõekeste ja ojadega. Jõuame parklasse napilt 10 minutit enne bussi väljumist. Rõõmustame ja õnnitleme üksteist oma tarkuse eest, sest kui oleksime jätnud vulkaani otsa ronimata, siis ootaksime juba kaks tundi bussi.

Ja nüüd olemegi tagasi hostelis, kõhud täis ja kohe-kohe saame „hot-tubi“. Ma ei tea, mis see on, kuid tõlkes tähendab kuumaveevanni ja see on siin külastajatele tasuta, nii et võtame külma õlle kaasa ja läheme oma väsinud lihaseid lõdvestama.