Esimesed päevad Lõunasaarel.

Eile hommikul ületasime Cooki väina Interislanderi praamiga. Tavalise 3 tunnise sõidu asemel sõitsime 4 tundi, kuna väinas möllas torm ja tugev tuul. Sellegipoolest oli see äge sõit. Muuseas, seda marsruuti loetakse üheks ohtlikumaks (vanasti, sest kariderohke) ja maalilisemaks maailmas. Torm kõigutas laeva mõnusalt kui olime avamerel. Viimane kolmandik sõidust (ca. 30km) läheb hästi kitsasse väina, kus kahel pool kaljud. Vaatasimegi mere pealt, et otse laeva ees on puha kaljud, ja seda väina sisse pööramise avaust oli alles päris viimasel hetkel näha. Üsna põnev. Ja väga kaunis.

Wellington merelt:

Karid:

Laeva nina ja selle ees kaljud:

Kitsas kuninganna Charlotti väin:

Lõunasaare sadamalinn Picton:

Sadamalinn Picton asub täiesti selle kitsa väina lõpus ja sealt alustasime oma teed Motuekasse. Valisime looduskauni mereäärse tee, mis siksakitas mööda kaljuservasid kuristiku kohal.

Sõime lõunat ühes kõrges vaatekohas mäe otsas. Peatusime tee peal palju kordi, et ilusatesse paikadesse sisse pöörata ja natuke ringi jalutada.

Õhtuks jõudsime väsinult ja õnnelikult Motuekasse kohale. Motuekas on väike 7000 elanikuga linn mägede ja ookeani vahel saare kirderannikul. Siin on väga ilus, kuigi rand ei pidanud linnas kena olema, sest vesi on kaugel ja madal. Kuid mäed on lähedal ja see on põhiline. Meil on esimest korda tuba oma duširuumi ja WC-ga ja väga armas ja puhas ka. Lisaks on siin radiaator külmemateks päevadeks. Koha nimi on "laughing kiwi" ehk naerev kiivi (viimane tähendab nii lindu, puuvilja kui kohalikku elanikku). See on väike hostel, kus kõik töötavad, nii et ärkasin täna hommikul tööleminejate jalaastumiste peale koridoris. Tim muidugi magab sügavalt. Täna hakkame tööd otsima, mis tõotab raske olla. Eile saime siin ühe tšehi paariga tuttavaks, kes annavad meile ühe kontaktnumbri. Hastingsist on ka siin üks poiss juba ees, prantsuse poiss Sebastien. Saime temaga eile peale kohale jõudmist kokku ja ta arvas, et tööd pole raske leida. Andis meile ühe kontakti ja nõu, kust veel tööd minna küsima.

Vabadel päevadel saab siin minna Abel Tasmani rahvusparki matkama, see on siit 25 minuti sõidu kaugusel. Kui netist googledad, siis näed, et see on fantastiline koht.

Hiljem sama päeva õhtul..

Oleme jälle tööinimesed, juhuu! Hommikupoolikul käisime linnas paaris kohas tööd küsimas, kuid vabu kohti ei olnud. Seejärel otsustasime sõita linnast välja sinnapoole, kus öeldi olevat põhilised kiiviistandused. Linnast päris välja me ei jõudnudki, sest nägime teel silti „Walnut Farm“ – vajame töötajaid. Timm pani kiirelt tagurpidikäigu sisse ja parkis meie Väikse Valge aia äärde. Ülemus Doug oli kohal ja võttis meid jutule. Tänu Timmi pikkusele, mistõttu ta kiivisid korjama ei sobi, saime tööd siseruumides (tõotab olla parem kuna ei ole nii ilmastikust sõltuv töö). Esmaspäevast alates oleme siis tööl Maree ja Doug Satherley juures nende väikses orgaanilises ettevõttes, mina kiivisid pakkimas ja Timm kaste kinni kleepimas ja hunnikusse panemas. Tööd on umbes mai lõpuni, nii 3-4 nädalat. Ma arvan, et meil oli täiega õnne, sest kui peale lõunasööki tagasi läksime pabereid täitma, siis oli juba „vajame töötajaid“ silt maha võetud. Ja kui uurisime, kas meie sõbrale äkki korjamistööd on, siis öeldi, et kõik kohad täis. Nii et sattusime siis täpselt õigel ajal õiget teed pidi sõitma. Ülemused tunduvad ka ääretult toredad, nende poeg sõidab praegu Euroopas ringi ja töötab seal ning kutsub neid sinna külla..

Tööasjad korda aetud, sõitsime linnast välja. Teel nägi Timm väikest õlletehast ja muidugi tuli teha peatus, et selle nelja erinevat sorti õlut maitsta ja midagi ka õhtusöögi kõrvale kaasa osta.

Edasi sõitsime Motueka linna lähedal paikneva Takaka Hilli (mägi) matkarajale. Mägi paikneb karstialal ning mitmekülgse maastikuga rajal alates algupärastest pöögipuumetsadest kuni okastaimestikuga karjamaadeni nägime üle kümnekonna neeldumisaugu. Päris mäe tipus oli väike TV mast ning võis näha kahele poole mäeahelikku nii Motueka suunas Tasmani mere poole kui põhjapoole Golden Bay-ni välja. Selle mäe all,umbes-täpselt tipu kohal on ühed suuremad karstikoopad Uus-Meremaal – Ngarua koopad, kus filmiti samuti Sõrmuste Isanda osa klippe.

Peale mõnusat matka tegime endale maitsva õhtusöögi ja hakkame nüüd töösaamist tähistama. Ja homsest on meil 4 päeva tööleminekuni, nii et hakkame tutvuma matkaradadega ühes piirkonna kolmest rahvuspargist. Tundub ilus algus Lõunasaarel..