22.aprill. Hüvasti roheliste küngaste ja viinamarjade Hawke`s Bay!

Täna hommikul pakkisime asjad oma Gagarini nimelises väikses toas Rotten Apple`i hostelis, mis oli meie koduks umbes kuu aega. Meie Väike Valge sai asju ja meid ääreni täis (kust need asjad küll kogunenud on – ei tea). Jätsime sõpradega hüvasti ja võtsime suuna läände Taupo järve ja Tongariro rahvuspargi poole. Plaan on paar päeva Lihavõttepühade ajal puhata ja seejärel lõuna poole sõita.

Teisipäeval käisime viimast päeva tööl – jälle kõrvitsad. Imelikul kombel ei tundunud see töö enam sugugi raske ja lõpuks pidime tunnistama, et kõrvitsatöö on nii mõnegi asja poolest tegelikult viinamarjadest etem (ei mõju seljale, tööaeg möödub kiiremini ). Kolmapäev-neljapäev valmistusime lahkumiseks. Käisime ümbruskonnas ringi sõitmas. Vaatasime üle piirkonna kõrgeima mäe Te Mata, mille 399 meetrisest tipust avaneb ilus vaade Hastingsi linna ruudukujulistele kvartalitele ja teisele poole kuni ookeanini välja. Muideks, linn osutus märksa suuremaks kui esmapilgul tundus – see mahutab ligi 60 000 elanikku.

Vaated Te Mata tipust ja selle ümbrusest:

Siis sõitsime vaatama ühte koske, jalutusrada mööda jõe äärt kose juurde oli kaunis, kosk ise ka päris kenake ja tekitas mõnusat rahustavat mürinat. Kuid me rikkusime asja enda jaoks natuke ära, turnides üles kose peale ning avastades, et inimkäed on tammi jõele ette ehitanud – ei olegi päris looduslik kosk.

Seejärel saabus mu päeva üks tipphetkesid – nimelt Tim lasi mul lõpuks vasakpoolses liikluses sõita ja isegi mägedes, suisa kuni ookeanini välja. Vasaku käega käiguvahetus oli pisut kohmakas, kuid õnneks on sidur-pidur-gaas oma õigete kohtade peal. Vihma ei sadanud ja tulesid ei pidanud eriti vilgutama, nii et läks õnneks, sest need kangid on ka omavahel vahetuses ja eesti vasakpoolne suunatuli on lisaks siin veel parempoolne. Saad hakkama küll, ütles Tim mulle kui ookeani äärde jõudsime, aga miskipärast võttis võtmed enda kätte ja enam rohkem mind rooli ei lasknud. Olime Ookeani rannal (Ocean Beach) ja nagu nimigi ütleb – täitsa ookeani ääres. Kauguses olid näha mõned surfarid, kuid ilm tuuline ja külm, lisaks hakkas meie saabudes tibutama, nii et ujujaid-suplejaid ei paistnud. Mina aga – pole kunagi päris ookeanis ujumas käinud, nii et ma ei saanud ju muud moodi, kui pidin ikka korra sisse minema. Vesi oli külm-külm, ja lained olid suured, nii et kui lõpuks veest välja tulin, siis käis pea lainetel hüplemisest ringi ja õhk tundus nii maru soe.

Eile õhtul oli meil väike istumine hosteli sõpradega, Timm valmistas viimaseks õhtuks soolalõhet ja minul oli pudel kohalikku veini. Mitu nädalat juba, õigemini Hastingsisse saabumisest alates olen tahtnud edasi liikuda, aga nüüd oli ikkagi kuidagi natuke kahju lahkuda, sest koht ja inimesed said selle lühikese ajaga armsaks. .

Täna sõitsime läbi Taupo järve piirkonna, mis on suurim mageveejärv Uus-Meremaal ja tuntud igasuguste veemeelelahutuslõbude poolest.

Käisime piilumas ja jalgupidi kõndimas kohalikus kuumaveeallikas. Vesi oli umbes 38-40 kraadi, ja tõmbas jalad punaseks. Kummaline oli seista kose all ojas ja jalad nagu kuumaveevannis. Kohalike hulgas väga populaarne koht.

Veeaur kuumaveeallika kohal:

Õhtuks jõudsime Tongariro rahvusparki ja võtsime endale kaheks päevaks toa väikses motellis Tongariro rahvuspargi serval. Homme mägedesse!