Aprilli algus

Ühel kargel aprillihommikul ärkame ja avastame, et öösel on mägedes lund sadanud – valged mütsid katavad kaugusse kaduva linnatänava taustal paistvate mägede tippusid. Õues on siiski küllaltki soe (12kraadi) ning linnas on puud ikka ilusti rohelised ja lehes. Kohalike sõnul on nii varane lumi vägagi ebaharilik, kuid peab tõdema – samal ajal kui täitub meie esimene kuu Uus-Meremaal, hakkab sügis vaikselt talveks muutuma.. Talv pidi siin Põhjasaarel siiski umbes selline olemagi, et mägedes on lumi, aga allpool on siiski öösel 10 kraadi ringis ning päeval halva ilmaga 15, päiksepaistel 20 kraadi. Lõunasaarel on seevastu kõvasti jahedam – siin hakkab õunakorjamise hooaeg juba lõppema, samal ajal kui lõunas see alles algab. Need kaks asja – suuremad töövõimalused lõunas ning ühe kuu läbisaamine meie 12 kuulisest puhkusest – panevad meid mõtlema, et peaks lõuna poole edasi liikuma. Olemegi juba liiga kauaks ühte kohta paika jäänud..

Vahepeal oleme siin teinud veel tööd veinitehases CJ Pask. Ühel päeval käisime kõrvitsaid korjamas. See oli päris karm töö. Põhimõtteliselt esimesed kaks tundi oli päris lõbus põllul mütata ja kõrvitsatega jalgpalli mängida. Töö nimelt seisnes selles, et osa töötajaid läks ees ja lõikas kõrvitsavarsi läbi, ja meie läksime järgi ning lõime kõrvitsad jalaga ühele joonele piki põldu. Paari tunni pärast tuli aga päike välja, läks täiega kuumaks ja jalad hakkasid väsima. Õhtuks roomasime kõik mööda põldu ja pildusime kõrvitsaid võimalikult vähe liigutusi tehes, et energiat säästa.. Päris läbi võttis. Suurele õhtusöögile vaatamata, oli see 8-tunnine treening ikka päris tugev, ja kaotasin viimased ülearused kilod :)

Eile oli meil hostelis suur stiilipidu. Juba hommikul hakkasid ettevalmistused – elutuba kaunistati värviliste lintide ja õhupallidega ja kõik nurgad olid täis inimesi, kes üritasid pappkastidest, kiletükkidest ja prügikottidest vähese värvi, hõbepaberi ja liimi abiga kostüüme meisterdada. Kõiki haaras selline vahva elevus siin.. Stiilikas oli teemal veealune maailm ja õhtuks hõljus hostelis ringi igasuguseid mereelukaid alates kaladest ja millimallikatest kuni allveelaevadeni välja. Pidu lõppes vist alles hommikul, kuigi osa rahvast istub praegugi rõdul päikse käes, nende pidu tundub veel edasi käivat.

Eile oli veel sellepoolest tore laupäev, et meil tekkis ootamatult esimene päikesepaisteline vaba päev. Ärkasime küll kindlas veendumuses, et läheme tööle, kuid võta näpust – kui buss õigel ajal maja ette ei sõitnud, tegin kõne ülemusele ja ta ütles, et kohtume esmaspäeval.. Otsustasime linnast välja sõita lähedalasuvasse Napieri linna, mis paikneb ookeani ääres ja on põhimõtteliselt selline ilus turismilinn. Läksime kolmekesi – mina, Tim ja meie töökaaslane inglise poiss Charlie. Parkisime auto ookeani äärde ja jooksime mööda musta liivaga kaetud randa veepiirile. Parajasti olid just vägevad mehekõrgused lained randa paiskumas ja minu jaoks esimene kord päris ookeani ääres olla. Vaimustus oli nii suur, et kargasime kohe jalgupidi vette, ja üheksas tõusulaine ujutas meid pepudeni märjaks. Tim tegeles just parajasti lainete fotografeerimisega ja suutis napilt päästa oma plätud minema ujumast. Pärast Charliel tuli meelde meile öelda, et praegu ju tõusuaeg..

Püksid märjaks tehtud ja lainetest isu täis vaadatud, asusime teele linna kohal kõrguva Blufi mäe otsa. Eks me polnud ju ammu saanud Timmuga kuskile ronida. Ilus vaade oli ookeanile ja kaugusesse kaduvatele rannakaljudele. Tagasiteel tahtsid poisid minna vaatama vana vanglat mäe sees ja ma siis läksin ka kaasa. Muidugi nad võtsid kohe endale kummituste tuuri. Kuna mulle kummitused nii väga ei meeldi, siis valisin ajaloolise tuuri. Päris põnev oli. Muuhulgas sain teada, et 1860.ndatel saabunud immigrante oli selles vanglas kinni hoitud kuni nende paberimajandus korda sai. Pärast kõledate vanglamüüride vahel jalutamist, otsustasime teha tiiru päiksepaistelise linna peal ja mööda randa. Käisime söömas india restoranis, võtsin vürtsika toidu, mulle on need aasia toidud nii meeldima hakanud. Pärast tahtsime sõita veel ühe maalilise kõrgete valgete rannakaljudega poolsaare tippu, mil nimeks Inimröövi Neem. Kuid autotee lõppes ühel hetkel lihtsalt otsa ning silt teatas meile, et mööda kõrgete kaljude äärset rannariba saab poolsaare tippu jalutada ainult mõõna ajal ning et edasi-tagasimatkaks tuleks varuda vähemalt 5 tundi. Kuna selleks ajaks oli juba pealelõuna, ja rand üleujutatud, siis otsustasime jalutuskäigu mõnel teisel päeval ette võtta.

Jõudsime hostelisse tagasi just parajaks ajaks, et õhtustest peoettevalmistustest osa võtta..

Õhtul sain veel sõnumi Lõunasaarele sõitnud tuttavalt Sebastienilt, et ta on väga ilusas kohas mere ääres ja korjab õunu ning teenib hästi ja et tema arust on töötajaid juurde vaja. Vaatab, kas varsti asume ka ehk siis sinnapoole teele..

Timi poolt veel märkus – oleme üle elanud juba kaks maavärinat. Tänane oli 5,6 palline, ja oli tunda neile, kes maa peal olid. Meie istusime autos, ega pannud kahjuks maa värisemist tähelegi..