Fitzroy ja El Chalten

Enne..

Meie teine suurem sihtpunkt oli Los Glaciares'e rahvuspark, mida loetakse üheks Argentiina parimaks metsikumaks mägialaks. Siin asub üks maailma suurimaid liustikke väljaspool polaarpiirkondi Hielo Sur, mis mängib suurt rolli siinsete tingimuste kujundamises. Oma kõrgete kaljutornidest tippudega, on see ala ka maailma mägironijate meelispaiku, pakub pinget ka tippklassi tegijatele. Meie tahtsime teha siin pisikese matka, et nautida kaunist maastikku ning puhata mõned päevad El Chaltenis ning tunnetada selle koha hipilikku atmosfääri.

Peale...

Päikseloojangu järgselt kergelt veel õhetava taeva taustal kerkib ümbritsevalt madalikult järsku meie teele Fitzroy ahelik. Peale päev otsa üksikut teeriba, kulgemas läbi tühermaa, üksikute kollakate heinamätastega kaetud künkliku kivikõrbe, tundub see järsk muudatus maastikus hetkeks miraažina. Pilgutan silmi. Kõrged paljad graniitrahnud, vähese sambla ja kidurate puudega künkad ja valendavate liustike ning lumeräbalatega mäetipud - need on ikka veel silmapiiril. Imeilus. Pool tunnikest hiljem jõuame pisikesse El Chalteni linna kohe aheliku all, mis on baaslaagriks siinsetele matkajatele. Isegi tihenevas pimeduses ma veendun kohe, et see on siiani kõige mõnusam asula kuhu oleme sattunud. Linna kahte peatänavat valgustavad neid ääristavate restoran-baar-kohvikute, supermarket-suveniiri-matkapoodide ning majutusasutuste tuled. Palju on pisikeste laternatega valgustatud palkhooneid, mis tekitavad hubase jõululiku atmosfääri. Õhtune õhk on soe ja tuulevaikne nagu suvel, kuigi oleme ehk vaid linnulennul paarsada kilomeetrit põhjapool oma eelmisest matkarajast. Selles lõõgastunud miljööga linnas veedame oma päevad ja ööd enne ja pärast matka:

- matkatoidukraami hankides (eri poodidest, kuna iga pisike multifunktsionaalne pood-suveniiriäri-kohvik on oma piiratud sortimendiga),

- korralikku vitaamiini- ja proteiinirohket toitu süües (hea on parilla - grilli kohad, aga ka ise valmistatud kanasupp köögiviljadega, kohalik microbrewery õlu saab ka ära maitstud),

- panaderiate värskeid pirukaid, saiakesi ja kohvi proovides,

- praktiseerides hispaania keelt (kohalikud ei räägi eriti ingliset, kuigi häda korral võib abi saada kaasreisijatelt), Timmil on vist keelte peale annet,

- ja ööd kämpingus kuulame kohalikku "pavarottit", vähemalt ise tundub see vanem sonimütsiga talumees end peale mõnda kangemat jooki pidavat väga heaks pilli- ja laulumeheks, kuigi kõik tema lood kõlavad ühte moodi (kitarril piiratud arv akorde), lisaks ei pea ta viisi ning paneb ooperivormis hääle kajama üle kitarrimängu ning poole küla. Mnjah.

- imestades, miks Fitzroy nimi tõlkes tähendab "suitsev mägi", miks kämpingu onu soovitab meil telgid aia ühte nurka panna ning üks kohalik hoiatab: very wind. Meil on kõik päevad tuuletud, pilvitu sinise taevaga, mille taustal ahelik ilusti välja joonistub. Alles lahkumise hommikul tõuseb jalustrabav tuul ning Fitzroy tipu ümber hõljub seda varjav pilv.

Matkaring Fitzroys võtab meil aega 4 päeva, ja teeme seda ülilõõgastunult ja rahulikult seekord. Matkapäevadesse mahub palju päikesepaistet ja soojust, kohisevaid jääkülmasid mägiojasid, liustikujärvi jäätükkidega, karastav suplus ühes soojemas metsajärves, tutvus ühe toreda kohalikuga, mõnusad kämpingukohad, ilusad vaated. Ühel hommikul ärkame pimedas, et imetleda, kuidas päikesetõus värvib punaseks Fitzroy ja selle kõrval paiknevate mägede kaljused tipud. Istume pehmel samblal, lonksame termosest sooja teed ning oleme korraga minevik-olevik-tulevik kui järjekordne hommik koidab..

Pilte:

Meie esimene matk, 8 päeva Torres del Paine rahvuspargis (pildid postituse lõpus)

Järgnevalt ei ole tarka juttu piirkonna kohta, mida igaüks võib ise netist googeldada, vaid telefonil toksitud lühikirjeldus meie matkast. Torres del Paine - üks Tšiili lõunapoolsemaid, kaunemaid loodusparke, mida külastab aastas ilmselt enim turiste. Enamus neist siiski vaid osa pargist ehk neid kergesti ligipääsetavaid kauneid vaatekohti liustikule jne

Meie otsustasime läbi käia kogu kupatuse ehk ka need vähemkäidavad rajad.
Esimene päev viib buss meid Puerto Natalesest rahvuspargi serva Laguna Amargasse (edasi-tagasi lahtise kuupäevaga pilet 15000 CLP inimene). Kohe kohale jõudes on meil kõigil tunne, et "äge, tasus ikka tulla siia Lõuna-Ameerikasse (kohale jõudmine võttis 5 päeva aega!). Kaunis loodus ümberringi ning lisaks pool päeva vaated lumistele mäetippudele, mis on nii nii lähedal. Matkame mööda üsna lauget rada kohe mägede vahel, kokku 17 km. Teeme palju pause, sest kotid on 9 päeva toitu täis (ligi 20kg). Lisaks on ilm päikseline ja ilus ning mõnus on ennast mõne kena oja juures või karikakraväljal pikali visata. Õhtuks oleme ilusatest vaadetest ja värskest õhust nii joobes, et Tomm ütleb kõige blondima lause, mida kunagi tema suust kuulnud olen. Nimelt kämpas avastame sooja veega duššid, mille peale Tom: naljakas, et nad sellisesse kohta gaasiliini on vedanud. Rahulik õhtupoolik, makaronid singi-vorsti-juustuga ning magustoiduks kuivatatud puuvilju ja küpsiseid. Päeva parim kaasavõetud asi - päikesekreem (uv on siin väga tugev).

Teine päev. Hommikusöök müsli ja tuunikala ja midagi head. Ilus ilm püsib, kuigi pilves, kuid soe ja vihmatu. Kokku matkame 19km. Hommikul on tõus üle sadula tugevas tuules ja laskumine ilusasse järvega orgu. Maastik muutub pidevalt, väga vaheldusrikas. Aina saadavad meid majesteetlikud mäed. Õhtul kämpas tuleb päike välja, peesitame ja mõnuleme. Jalutame musta liivaga järve äärde, viskame lutsu ja hangime metsakuivast endale järgmiseks päevaks matkakepid. Õhtusöök jälle pasta, kuna arvame, et see on kõige raskem kanda. Esimesed lihas- ja kotikandmise pinged kehas, esimesed villid (villiplaastriga kontrolli alla). Päeva parim kaasa võetud asi - õhuke suur sall, mida saab kasutada kaela, näo, pea või kõigi kolme korraga kaitsmiseks tuule eest, päikese vastu, või öösel lisatekina.

Kolmas päev. Teeme kerge matkapäeva, kuna järgmisel päeval on ees matka raskeim osa, kokku matkame 12 km ringis, täpselt ei õnnestu mõõta, kuna gps streigib. Hommikul raske järsk tõus järve kohale (ilma kottideta oleks ilmselt lennanud üles). Esimeste päevade avar mägede vaatega heinamaa asemel veedame kolmanda päeva tihedas lenga metsas ( kohalik pöök). Peale lõunat matkame veel ülespoole ning jõuame välja järveni, millesse voolab sisse liustik. Järvevees hulbivad jäätükid. Kämpsi jõuame vara, nii et jõuame kaks korda süüa keeta (Siin pargis on telkimine lubatud ainult selleks ette nähtud kohtaes). Teeme ümbruses väikse uurimis- ja pildiringi. Õhtu läheb nii jahedaks, et hingeauru on näha, nii et poeme varakult põhku. Parim asi kaasa veetud - järve äärest hangitud kuiv ja kerge ja tugev matkakepp.

Neljas päev. Ärkame kell 7, meie kohta vara. Ees on matka raskeim lõik. Langeb õrnu lumehelbeid ning taevas on tume ja tormine. Laager tundub olevat öösel evakueeritud, sest peale meie 3e ei ole kedagi liikumas. Hakkame ruttu toimetama, et sooja saada. Kokku minna jälle ca 12 km, kuid vaja ületada mäeahelik sadulakohast ning laskuda naaberorgu. Tõusu linnulennul ca. 800m, laskumist samapalju. Esimene lõik tõusust on mõnusalt metsa varjus, rada on väga sopane ja hüpleme mööda kive ja kände ülespoole. Matkakepp vajubb pidevalt 50 cm mutta. Paari tunni pärast jõuame moreeniväljale ja kaitsvate puude varjust väljas võtab meid vastu tugev tuul, mis puhanguti tahab jalad alt viia. Lumesadu on tihenenud. Rassime ja rassime, lõpuks ületame sadula ja meile avaneb vaade tohutu suurele Grey liustikule – võimas (meie elude siiani suurim nähtud liustik). Laskume, laskume. Jõuame kämpasse liustikuga piirnevas metsas plaanitust varem, lööme telgid ûles ja puhkame. Mul jääb aega isegi raamatut lugeda. Lihasvalud ja kangus on kadumas - keha on muutunud sitkemaks ja tugevamaks. MÕnus. Päeva parim kaasas olnud ese - memme musi ehk emme poolt kaasa antud Toblerone, mis raskel tõusul energiat annab.

Viies päev. Valmistusime eelmisel õhtul külmaks ööks, sest Grey liustik kumab siin laagris puude vahelt. Õhtul läks nii külmaks, et nägime oma hingeauru. Kuid pisut peale hämardumist tuli üle mäe soe tuul ning ärkame soojas telgis üsna puhanutena. Hommikul tibab pisut kui alustame laskumist orgu, lõunasöögi teeme päikesepaistel. Ilm mutub siin ikka kiiresti, pika varrukaga soe hingav pluus on seljas, aga käepärast on tuulekindel dressikas ja vihmajope ning kaks mütsi - üks soe, teine päikselätu. Teeme pika päeva, umbes 21km, maastik üsna raske. Õhtuks jõuame kauni järve äärde, ilusale aasale vaatega kihvtidele kaljudele. Tuul on räige ja lõhub öösel Tommi telgipulga (parandame ära). Sel päeval on mul hea meel kaasa võetud päikeseprillide üle, kuna pool päevast matkame paralleelselt liustikuga ning siinne uv teeb silmad hellaks.

Kuues päev. Matkame 20 km. Super ilusad vaated igas suunas. Palju koski ja ojasid ( tervel matkal olen tänu sellele saanud kanda ainult poole liitri jagu vett korraga kaasas). Pilt on 1000 sõna nii et pikalt ei kirjuta, eriti kuna istume just täissöönu ja rammestatuna kihvti mägijõe äärsetel kividel ja jälgime kõrvalasuvat mäge, millelt on täna mitu laviini alla tulnud (ohutus kauguses, aga maa väriseb kohati ning mürin on tugev).

Seitsmes päev. Matkame 19km.Terve päev võitleme tuulega, millesugust me varem pole kohanud – peksab korraga vähemalt kolmelt küljelt, aga mitte ühtlaselt, vaid puhangutega, nii et me meenutame kõndides tugevalt joobes inimesi. Rada kulgeb pool päevast mööda järve- ja jõeäärseid kaljusid, millest saab kinni haarata, kui mõni tugev tuulepuhang üritab meid järve paisata. Leiame varjulise koha lõunapausiks enne kui assume ületama tohutut heinamaad, millel rohi tuules lainetab. Pea kohal on meil selge taevas, aga paari kilomeetri kaugusel liigub meiega paralleelselt pilv, millest tugeva tuulega meieni vihma pritsib!! Mitte piisavalt, et märjaks teha siiski. Õhtuks oleme väga väsinud! Õnneks on telkimiskoht imetillukeses nõos ning kuna oleme esimesed kohalejõudjad, siis valime endale kõige paremad augud telkide jaoks. Tuulevarjulises augus on mõnus päikest võtta, kuni õhtusöögini. Hävitame viimase salaami kartulipudru kõrvale. Toidust tuli täpselt välja, ei olnudki vaja varusuppide kallale minna. Öösel satume hiirerünnaku ohvriks – kõigil kuuel telkkonnal on miskit näritud. Tommi saab telgi põhja tikutopsi suuruse augu, meil läheb pisut paremini, ainult poti kummist sangast on tükid puudu. Üks prantslane räägib meile, et paar päeva tagasi puges rebane tema telki ja viis ära tema toidukoti!

Kaheksas päev. Kerge viimane päev, ainult 8km heinamaist astumist ja jõuame lõunase bussi peale tagasi Puerto Natalesesse. Õhtu on piduline, uhke sooja dušši ning veel uhkemate grillitud kana-kala praadide ja kohalike õllega.Kokkuvõtteks – kuigi palju kurdetakse neti foorumitest, et TdP on üle haibitud ja liiga turistirohke, ning meil oli pikk arutelu, kas üldse sinna minna (ei armasta turistirohkust), siis ära käinuna jäime esimese matkaga väga rahule. Enamus päevi olid väga inimestevaesed (kogu põhjapoolne osa rajast) ning kuna kõik matkavad ühes suunas, siis vastu ei tule eriti kedagi. Alumises osas (kaks päeva) hakkasin küll tülpima sõnadest “Hola” ja “gracias”, kuid vahelduv maastik, imekaunid vaated, mitmekülgne matkarada ning mõnus mõnus loodus tegid selle sada korda tasa!