Kõige paremini lõhnav töö..

19.september 2012

Ja kõige paremini lõhnava töökoha auhind läheb – sidruni-mürdi farmile!

Kimasime veel ligi 300km lõuna poole, vihmametsadest rohekas-pruunidesse savannidesse. Meie töökoht asub ca. 20km kaugusel muhedast mereäärsest turismilinnakeset Airlie Beach`st. Nii palju jõudsime näha Airlie`st, et kauneid jahte oli rannaäär täis ning vaatamata hooaja lõpule on linn endiselt rahvast täis. Lähim suurem linn on Bowen, ca 70km kaugusel põhja pool. Veel on lähedal Conway Beach – ca. 13 km kaugusel – väga ilusa rannajoonega väike küla. Ümbruses on mõned rahvuspargid ja kaunid saarekesed. Vabadel päevadel kavatseme piirkonna korralikult läbi uurida.

Farm, kus me töötame, tegeleb sidruni-mürdi puude kasvatamisega (lemon myrtle). Nende väikste puude lehed on segu sidrunist, laimist ja sidruniheinast ning nendest valmistatkse teed, erinevaid raviõlisid, seepe ja muud sellist. Farm ise paikneb väga ilusas kohas küngaste vahel ning kuigi linn on kõigest 15 minutilise autosõidu kaugusel, on see siiski pärapõrgu – ei telefoni- ega internetilevi. Õhk lõhnab siin hästi ja eriti hästi lõhnab meie tööruumis (sidruni järgi), milleks on üsna pisike kõrge laega erinevate masinatega sisustatud tootmisruum. Maast laeni suured uksed on hommikust õhtuni avatud, nii et saab lasta silmadel ümbritseval maastiku puhata. Varjulises tööruumis liigub õhk ning pääseme kõrvetava suvepäikese käest. Meie tööks on tootmishoone majandamine. Sisuliselt tähendab see kogu protsessi juhtimist alates sellest kui põllu pealt lehed meile ruumi tuuakse kuni pakendamise ja veokile laadimiseni välja. Kuna tegemist on väikse perefirmaga, siis mahud on üsna väiksesed – kusagil 2 tonni ringis liigub lehti põllult meieni. Meil on uhke aparaat siin lehtede kuivatuseks, mida peame täitma, seadistama ja jälgima. Teised masinad on pisut tagasihoidlikumad – lehtede okstest eraldaja, lehtede purustaja ja veel mõned. Töö on üsna puhas ja ei ole füüsiliselt raske ja mis põhiline – meil ei ole siin ülemust, kes kogu aeg ütleb, mida ja kuidas teha, vaid peame ise vaatama, et oma töö korralikult tehtud saaksime. Võimalus oma halle ajurakukesi ka pisut treenida – jeeei!

Järgmised päevad elame veel Conway Beachi kämpingus ning naudime luksust, mis käib kaasa suhteliselt suure majutusarvega. Nädalavahetusest alates aga kolime sisse farmi kõrval asuvasse hütti. Nii et edaspidi on internet ja telefon ilmselt kättesaadavad ainult nädalavahetustel kui sõidame Airlie või Conway Beachile.

Meie aussie telefoninumbrid – mina +61427236827, Tim +61427236840. Kõik tähtsad ja vähemtähtsad uudised on oodatud sms-na!

Mõned pildid meie esimesest kohtumisest Volliga (wallaby):

Good things take time, great things happen all at once..

Septembri keskpaik, Cairns, Queensland

Ootamatult, ühe lühikese päeva jooksul, jõudsime kirde-Austraaliasse, Queenslandi, mil hüüdnimeks Päikesepaiste osariik. Cairnsi piirkond on osa „Troopilisest Põhjast“, temperatuur siin hetkel 5-10 kraadi soojem kui Perthis ning ookeanivesi – 20+ kraadi ringis. See juba oleks hea põhjus võtta ette 5000 kilomeetrine lennusõit või mis!?

Meie äkiline lahkumine Perthist ja lend idarannikule algab sellega, et kolmapäeva õhtul tuleb Triinu koju ja leiab postkastist meie pangakaardid – jõudsid lubatust mõni päev varem kohale. Vaevalt on Triinu trenni läinud kui tuba muutub väga vaikseks ja meil Timmuga hakkab mõlemal peas mõte liikuma. Mõtleme mis me mõtleme, äkitselt vaatame üksteisele otsa ja mõlemal on sama idee: „sõidame homme minema!“ Ma arvan, Tim mõtles põhiliselt auto peale, mida meie sõbra Liina (varasemalt tuntud kui Promille, edaspidi Liina) sõbranna parajasti viimaseid päevi Cairnsis müüs. Minu peas keerles põhiliselt soe ookean ja töövõimaluste rohkus idaranniku põhjaosas (korjehooaeg). Ja loomulikult me mõlemad vajame seiklust!

Mõeldud, tehtud. Kiirelt surfame lennufirmad läbi ja selgub, et jägmiseks päevaks piletid täitsa olemas, küll pisut kallimalt kui algul arvasime, kuid õnneks me pankrotis veel ei ole. Järgmine samm – Timm helistab Liinale ja peab auto üle kaupa, muuhulgas jõuab veel lasta meile majutusegi ära broneerida. Ostame piletid ära. Triinu tuleb trennist, anname kurvad uudised edasi. Siis 10 minutit pakkimist ja tuba koristada. Lõpuks teeme veinipakile Triinu-Kadi seltsis põhja peale. Samal ajal saadan facebooki teel paar kirja „eestlastele austraalias“, täitsa juhuslikult näkkab ja leian Triinule uued üürilised. Ja olemegi valmis hüppama..

Reisipäev möödub kiirelt, kuna kusagil keset Austraaliat hüppame ajas 2 tundi edasi. Sidneys on lennuliiklus nii tihe, et meie lennuk ei saa kuidagi maanduda. 20 minutit enne Sidney-Cairnsi lennu väljumist istume alles eelmises lennukis ja ootame vaba väravat. Paar ärevat hetke! Õnneks selgub maabudes, et ärasõidu värav on kohe kõrval ning ka meie järgmine lend hilineb 15 minutit, kuna meeskond alles just samuti maabus teise lennu pealt.

Öises Cairnsi lennujaamas võtab meid vastu kirjus suvekleidis kena päikesepruun Liina. Sõbranna Erle ootab valge Ford Falconiga tee ääres. Selgub, et plikad tahavad hommikul varakult Brisbane`i poole kimama hakata, nii et läheme kohe autoga proovisõidule ja pool tunnikest hiljem ongi kaup koos. Tüdrukutel on kast õlut külmas, mida saab paberimajanduse kõrvale rüübata. Kauba peale saame veel telgi, kotikese tekkide-patjade ja linadega ning Mannele töösaapad.

Meie uus auto, taustal meie maja - kas on seda maja enam üldse vaja?

Cairns on armas linnake mere ääres, ja mis põhiline – siin on mõnusalt kuum! Siit väljuvad laevad lähedal paikneval Suurele Korallrahule (Great Barrier Reef), mis on üks maailma kuulsamaid sukeldumis- ja snorgeldamispaiku. Linnast põhjapool on mitmeid kauneid randu, valime Yorkes Knobbi, mis on turismiinfo mehe sõnul selline väheke metsikum rand. Siin on toredad sildid üleval, mis annavad teada krokodillide ja kõrvetavate millimallikate ohust. Rannas on suur punane lipp, sildiga „Oht!“ Inimesed on siiski vees ja täpsemal uurimisel selgub, et ohtlik on siiski ainult kaljude juures. Krokude kohta saame hiljem teada, et neid leidub peamiselt kohtades, kus jõgi merre suubub. Millimallikate hooaeg ei ole veel alanud. Päevitame, ujume – on täiuslik suveilm!

Yorkes Knobb ja toredad sildid:

Ranna-alast sisemaa poole paikneb „kõrgplatoo“, mäekünkad, ning sealt leiame (Liina juhatusel) armsa hipikülakese Kuranda. Siin on mitmeid huvitavaid aborigeenide algupärase kunsti- ja käsitöö poode ning mõni galerii. Suundume matkarajale, mis viib läbi vihmametsa, lootuses silmata mõnd känguru, krokodilli, madu. Ühes kohas põõsas äkitselt sahiseb, samal ajal kui ma võtan sisse löögivalmis positsiooni, karjatab Tim: „Kana!“ Põõsas kraabib jalaga maad üks Austraalia kalkunisorte kohaliku nimega „wawun“.

"Kana!"

Vihmametsas:

Barron Falls:

Vaade platoolt mere poole:

Vahepeal saame kõne ka töökohast, mis ootab meid oktoobri lõpus siinsamas idarannikul. Treeningu aeg määratakse septembri lõppu. Kuna oktoobrini on veel palju aega, siis vaatame jooksvalt ka teisi töökuulutusi, juhuks kui miskit sobivat peaks olema. Saadame oma CV-d sidruni mürdi farmi, kuhu vajatakse kahte inimest tootmishoonet majandama.

Pühapäeva hommikul asume teele mööda suhkruroo- ja banaaniistandustega ääristatud rannikut lõuna poole. Teeme pikniku Mission Beachil – kuurort 14km pikkuse kauni liivaranna ääres. Näeme üht „cassowary`t“, kohalikku emusuurust ja -sarnast lennuvõimetut lindu üle tee silkamas. Jeei! Kahjuks on ta fotoka jaoks liiga kiire..

Banaaniistandus:

Mission Beach - 14 km luksuslikku randa:

Üks põnev koht, kuhu jõuame sisse põigata, on Tyto märgala Inghami linna lähedal. See on hulk madalaid järvekesi ja soiseid alasid, kust võib leida üle saja erineva linnuliigi. Lisaks on välja sildid krokodilli rünnakute kohta, mis soovitavad tugevalt olla ettevaatlik ning veest kaugemal. Kahjuks matkarada läheb kohe järve kõrvalt, nii et meil eriti valida pole. Väga mõnus rahulik on siin, linde on igalpool ja õhk on linnulaulu täis. Krokodille me ei kohta, kuid näeme paari känguru pisemat suguvenda „wallaby`d“ - hüppavad sama graatiliselt kui kängurud. Sellega loeme päeva kordaläinuks, kuid saame veel ühe hea uudise – meid on tööle võetud sidruni-mürdi farmi kuivatus- ja pakendusprotsessiga majandama! Sulpsan rahulolevalt kämpingu jahedasse basseini..

Tyto:

It is not about what there is to be discovered, but about discovering things first-hand, by yourself..

Septembri algus, Perth, Lääne-Austraalia

Perth, ainus suurim linn läänerannikul, katab maa-ala 80 km põhjast lõunasse ning 40 km läänest itta. Linna projekteerimisel pandi paika, et sellest peab kujunema aedlinn, kus elumajad paiknevad tänavast eemal aia sees, ning see plaan on ka õnnestunud – igas suunas üsna kaugele veninud linna asustab 1,74 miljonit elanikku (võrdluseks – Londonis üle kolme korra väiksem maa-ala ning 8 miljonit elanikku, Berliinis 8 korda väiksem ala ning 3,4 miljonit elanikku jne). Sõit rongi või bussiga meie esimesest elukohast Midlandist mere äärde võtab vabalt ligi kaks tundi. Õnneks on rongiliiklus üsna tihe ja viib erinevatesse linnaosadesse, kuigi aeg-ajalt tuleb ette, et kogu süsteem kiilub kokku ja kõik rongid üle linna seisavad – viimane juhtub just meie Perthis oleku ajal majanaabrite Šaša ja Pašaga (Ei ole nali! Toredad vene poisid Tallinna lähedalt, õiged nimed Aleksei ja Pavel).

Esimesed kolonistid pidid siin jagu saama metsikust džunglist, ainult selleks, et peale lõputut tööd ja vaeva avastada, et valdavalt liivane pinnas ei ole just eriti viljakas. Mürgised elukad, võitlused aborigeenidega, hea magevee puudus ja ränk töö olid lääneranniku rändurite igapäevaelu osaks. Sellest ka hüüdnimi linnale - „Metsiku Lääne“ keskus.

Nüüdne Perth võtab meid vastu kõigi kaasaegsete mugavustega, ei tundu põrmugi ohtlik (kuigi algul ikka vilavad meie silmad ringi, et märgata võimalikke madusid, mürgiseid ämblikke toalagedes või voodi all jne). Endisaegset metsikut linna meenutab siin vaid üksik mahatallutud aborigeenide allakäinud järeltulija rongis või tänaval, endiselt kehvamaitseline kraanivesi, üksikud kaasaegsete ehitiste vahele eksinud vanad hooned ja ongi esmapilgul kõik. Meile tundub Perth kohe üsna mõnusalt kodune, ilmselt peamiselt tänu sellele, et Triinu tuleb meile õhtul hilja lahkelt lennujaama vastu, söödab meil kõhudki täis ning annab arukaid näpunäiteid sisseseadmise kohta. Järgmisel hommikul, kui me Triinu majas meile eraldatud toas ärkame, tuleb päike peale nädalast kevadvihma välja ning teine majanaaber Kadi näitab meile linna. Päris mugav või mis?!

Asjaajamised ei võta kaua. Esmalt teeme endale telefoninumbrid – neid on vaja selleks, et pangaarvet avada. Viimase teeme Commonwealthis, sõbrad on soovitanud, et see on üks levinumaid ning saame hea paketi ka. Ja õhtul saame veel internetis oma „sotsiaalnumbri“ (tax file number) avalduse ära teha. Sellega on paberimajandus korras ja võime linna nautida.

Üsna väike mõnede pilvelõhkujate ja kõrgemate hoonetega ärikeskus paikneb Swani jõe ääres. Saame ilusa vaate kesklinnale kõrval paiknevalt mäekõrgendikult, kuhu rajatud üks suurimaid rohealasid linnas – King`s Park. Igal tänavanurgal tundub paiknevat mõni tänavamuusik, aasiapärasest trummitagujast, üksik hipist kitarritinistaja, kaasaskantava võimendiga minibänd (kaabud ja päiksekad), vana akordionimängija, kelle pillist kostab viis „Ei me ette tea“..

Kesklinn Kuninga pargist:

Järgnen giid Kadile Kuninga pargis:

Inimesi näeb siin küll igasuguseid, ja sealhulgas ikka väga kummalisi. Juhtume peale kui üks austraallane kesklinnas kahele aasia turistile käratab: Meie siin joome õlut ja sööme liha ja räägime ikka INGLISE keeles!
Õhtul rongi sisenedes tulevad sealt välja kaks blondide parukatega ja tugevavalt meigitult„neiut“, minikleit on täpselt nii pikk, et triibulise aluspesu alumine äär kergelt välgatab.
Päeval tuleb rongi üks kitarriga vanamees koos teismelise näoga naisega, musitab seal naist, pigistab lõua pealt tema vinne ja tinistab vahepeal kitarri. Seejärel paneb ta tüdrukule pakist kommi suhu ja pakub naeratades meile ka.
Üks noormees lihtsalt magab hambad laiali umbes 40 minutit vältava rongisõidu jooksul ja jääb meist edasi magama.
Pimedas äärelinnas tulevad rongi terve kamp trikiratastega kirjunahalisi lärmakaid poisse. Neile järgnevad rongijaama 3 turvat, kes kaasa sõidavad, kuni poisid väljuvad.
Ühel hommikusel rongil on noor neiu, vist otse peolt tulnud, ja täitsa hägune. Räägib telefoniga, loobib telefoni, teeb meiki, laulab valju häälega. Jälle minikleit ja istub sellele vaatamata jalad laiali.
Nägu näed, sõitsime päris palju rongiga, ja need on vaid mõned näited siin kirjust linnarahvast.

Ühel päeval käime koos oma prantsuse sõbranna Srijaga, kes parajasti ka just Perthis töötab, ära Scarlborough rannas. See on üks kenamaid randu siinkandis ja väga pop ka seetõttu, et siin on lisaks ägedatele laineid lõikavatele surfajatele, olemas kõik muu vajalik – kohvikud, pubid jne. Tim, see hull, kargab kevadisse külma ookeani sellise energiga, et tekitab mitu uut lainet ja pigem nagu ootaks kui kardaks kohtumist valgehaiga. Meie teised (Srija ja tema hostelikaaslased) naudime lihtsalt päikest ja merehõngu.

Koos Timmuga võtame ette kahetunnise rongisõidu Perthi teise otsa, mereäärsesse Fremantle`sse – armsasse pisut hipilikumasse linnaossa. Siin on suur jahisadam, kus rikkad ja ilusad oma puhkepäevi alustavad. Sadamat eraldab merest muul, mida mööda on mõnus jalutada. Pisut eemal on ilus liivane rannariba, kus inimesed tuulisele ilmale vaatamata juba ujuvad. Kaid ja rännaäär on täis erinevaid restorane ja kohvikuid. Siin näeme ka esimest tõestust austraallaste ilutulestiku-armastuse vastu – merendusmuuseumist väljudes leiame end keset päeva mürtsude ja paukude seest ja täpsemal vaatlemisel avastame, et taevas on täis rakette :) Puhkame jalga kohalikus õllepruulimiskojas (ka Lonely Planetis kiidetud Little Creatures) maitseme värsket õlut ja siidrit – suurepärane!

Päevane ilutulestik Merendusmuuseumi ees:

Fremantle`i muulil:

Maitseme kohalikku värskelt pruulitud õllet:

Minu uus lemmik siider - värskendav, ei magus, ei hapu

Aeg läheb ruttu kui on huvitav ja hea olla. Meil on ääretult mugav selles väikses majas, mille alumisel korrusel on elutuba-köök, ülemisel Triinu tuba, meie tuba ning Paša-Saša tuba ning õue peal bassein ja mullivannid. Ainus ebamugavus on see, et igale poole tuleb maru kaua rongiga sõita – pole just paha, kuna aega meil ju on. Ja järsku ongi käes kolmapäeva õhtupoolik. Umbes kell viis õhtul jõuame linna pealt koju ja meil ei ole veel õrna aimugi, et järgmiseks õhtuks oleme jõudnud idarannikule ca. 5000 km kaugusele!!

A - Perth 13. september kell 12.15, B - Cairns 13. september 22.35

Lummav õhtupoolik Singapuris..

Qatar Airways Frankfurdist Singapuri on graafikus. Qataris Dohas on meil lühike ümberistumine transiittsoonis, kuid see on Qataril väga sujuvalt  ära korraldatud. Hommikuks jõuame Singapuri, kohalik aeg siin 13.40. Singapuril on karm igasuguse kraami sissetoomise kord, näiteks nätsu ja tubakat ei või üldse tuua, alkoholi osas võib valida kas tuua 1 pudel veini või 1 L kangemat. Igasuguste rohtude kohta peab olema luba, mida mul ei ole, kuid õnneks ei kontrollita. Narkootikumide  üleveo kohta on kirjutatud - surm Singapuri seaduste järgi.

Ilmateade ennustas meile koledat tormi, kuid kohale jõudes on taevas lihtsalt kerge pilvekiht, ja tormilõhnagi pole. Lennujaamast saab rongiga odavalt kesklinna (2 kohalikku dollarit) + 1 dollar deposiit pileti eest, mille saab pärast sõitu tagasi. Meie hotell on Bugise piirkonnas, rongipeatusest 600m kaugusel. Oleme kergelt öeldes tsipa kurnatud lennureisist (oli ju vaja öösel igasugu filme lennukis vaadata), kuid väike värskendus dušši all ja jahe jook külmikust ning longimegi juba hiinalinna poole.

Bugis on üsna hea piirkond, hiinalinna on siit vast paar kilomeetrit jalutada, jõe äärde ja kaidele vähemgi. Tänavad on puhtad ja korras, tavapärast aasia lõhna kohtab harva. Jalutuskäik on igati nauditav, imetleme omaparase arhitektuuriga sildu, hooneid, ehitisi. Palju on rohelisi alasid ja parke - nii suurest linnast ei ootakski. Hiinalinnas leiame odavaid toidukohti. 15 kohaliku dollari eest saame kõhud täis ja Tim saab isegi õlle võtta (kuigi alkohol on üldiselt siin jube kallis).

Noa laev pidama jäänud pilvelõhkujatele:

Huvitavate aedterrassidega hoone kesklinnas:

Hiinalinnas

Hämarduvas linnas jalutame edasi jõe poole ning linn läheb järjest süttivates tuledes üha võluvamaks. Saabub selline sume suveõhtu kerge sooja tuulekesega merelt. Jõeaarsed tänavad, söögikohad, pargid ja promenaadid on rahvast täis. Hästi palju on mõnusaid jõevaatega jalutus-istumiskohti, terrasse ja vaateplatvorme. Suursuguse Fullertoni hotelli kõrval käib parajasti rohkete osavõtjatega tänavaaeroobika. Päris palju märkame siin ka jooksjaid. Ühes maaaluses teeületustunnelis on suurem saal, mille eri nurkades on end sisse seadnud noored tantsijad, igal grupil on oma tantsustiil. Istume tükk aega jõe ääres, mööda sõidavad elava muusikaga turistipaadid, mängitakse sellist harfisarnast pilli, mis üle vee muinasjutuliselt kõlab. Tim uhab muudkui pilte teha kesklinna tuledest valgustatud pilvelõhkujatest teiselpool vett. Jalutame mööda promenaadi kuni kuulsa Singapuri vaaterattani.

Käime ära ka Marina Bay Sands`s - see on uhke kompleks, mis sisaldab kaubamaja, lillekujulist teadus ja kunstimuuseumi, erinevaid näitus ja konverentsisaale jms. Üks uhkematest hoonetest on laevakujuline ehitis, mis kõrgub ülejaanud linna kohal kolmel tornil. Tagasiteel võlub meid Marina Bay Sandsist kajav orkestrimuusika, mida saadab tulede-ja valgusšõu. Istume lummatult, õigemini mina istun lummatult, samal ajal kui Tim muudkui vaimustusega kaamerat klõpsutab ja pildiseeriat võlub..

Põgusalt Wiesbadenist..

Wiesbaden, väike 280 000 elanikuga linnake, on osa Frankfurdi metropolist. Wiesbaden on Frankfurdi keskusest märgatavalt vanem, üks Euroopa vanimaid spa-linnu. Siin paiknes ligi 30 kuumaveeallikat, mille raviva toimega rikkad külalised raha sisse vedama hakkasid. Sellest ajast on säilinud ka linna nikerduste, sammaste ja rõduderohke arhitektuuriga hoonestik.

Ann-Katrini ajutine kodu, 1-toaline korter, mille ta lahkelt meie käsutusse annab (Ann ise kolib õe juurde!), paikneb Wiesbadeni keskusest ja raudteejaamast kõigest 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel, üle saja aasta vanuses hoones.

Pooleteist päevaga jõuame päris palju näha. Esimene õhtu jalutame mööda vanalinna kivisillutisega tänavaid ja maitseme kohalikku õlut ja just sellele piirkonnale omast õunaveini, mida juuakse kas „süß“ või „sauer“ ehk limonaadi või veega lahjendatult, või siis ka puhtalt (väga hapu!). Teisel päeval käime Nerotalil (mägi) jalutamas ja päikest nautimas(26 kraadi sooja), Rheini ääres jäätist söömas, linna peal erinevaid ägedaid hooneid vaatamas. Õhtusöögi valmistame Anni õe Hanna juures, kohalikus stiilis kartul, ürdikaste, muna. Enne ärasõitu kohtame lennujaamas veel üht tuttavat Uus-Meremaalt, Beni, kes just on sealtpoolt saabunud ja veedab paar päeva Frankfurdis.

Nerotali otsa ronib vana-aegne rong

Vaade linnale ja punasele turukirikule Nerotalilt

Nerotali areena ja paviljon

Kuumaveeallikas, lubatud juua liiter vett päevas, kuid maitseb nagu piss

Suurim kasiino kuhu pääseb ainult õhtuülikonnas

Üks paljudest parkidest

Paar vahvatest skulptuuridest

Punane kirik

Jäätisega Rhinuferil

Ann-Katrini kodumaja

Tänavatel

Ära saatmine lennujaamas, Ann-Katrin ja Ben