Kimame „Deutche Bahn“´iga mööda Rheini äärset raudteed Kölnist Frankfurdi poole. Imelik mõelda, et alles eile hommikul istusime Külvi hubases kodus laua ümber ja sõime viimased eesti kana munad pikaks ajaks. Pooleteist ööpäevaga oleme teinud nii palju.
1. Ryan Air – meie esimene lend (Tallinn-Frankfurt Hahn) selle firma Boeinguga möödus valutult, kuid pisut nalja ikka sai. Lennu värav paiknes päris päris lennujaama viimases otsas (õnneks Tallinna lennujaam on pisike ja meil oli korralik ajavaru) ja oli imetillukeses koridoris. Kahju oli nendest reisijatest, kes olid endale lisasumma eest nö eesõigusega pardale mineku broneerinud, sest unustati mikrofonidest teadustada, et nende kord peale minna on ning neil tuli oma eelisõigus läbi koridoris seisva rahvamassi välja võidelda. Meil õnneks mingeid õigusi polnud, kuid peale saime ilusti ja kohad akna alla. Pulli sai reisi lõpus kui kapten valjuhääldist ennast kõvasti õnnitles õigeaegse kohale jõudmise pärast ja kiitis kui 90% täpsed Ryan Airi lennud on, millele peale aplausi järgnes umbes seesugune teade:
„Palun jääge oma kohtadele, kuna lennukisse on sisenemas politsei“. 10 minutit ootasime seda politseid siis seisvas lennukis, kuna üks Eesti noor kantpea keeldus arvet sularahas maksmas peale seda kui tema pangakaart läbi ei läinud.
2. Maandusime vales lennujaamas!
Tegelikult küll mitte, kuid enne kohale jõudmist ei olnud me endale teadvustanud, et maandume Frankfurt Hahni, mis on pisitilluke lennujaam kuskil pärapõrgus. Nii et muidugist olid meil valed bussiajad internetist vaadatud ja rongid sellesse jaama ei sõida. Ühed Eesti noored me kõrval olid suisa hämmelduses, sest nemad oli plaaninud taksoga kohe linna sõita, mis sellest kohast on ikka väga kulukas. Meie aga sisustasime siis paar tundi, mis Kölni bussini aega oli lõunasöögi, tukastamise ja monopoliga.
3. Köln/Cologne – lihtsalt üks järjekordne suurlinn?!
Ega ikka ei ole küll! On suur vahe, kas olla suvalises suures linnas omapäi või koos kohalike sõpradega (eriti kui on vähe aega seda avastada). Tillman ja Isabel (meie sõbrad Uus-Meremaalt) ootavad meid nagu kokku lepitud Kölni bussijaamas. Meie pakid rändavad Isabeli pisikese punase Fiati pagasnikusse ja algab linnatuur. Vaatame üle Kölni kuulsa 500 aastaga valminud katedraali, mida pildistab sadakond aasialast ja muid eri rahvusest turisti (võtame nende taha järjekorda). Katedraali esine plats, nagu ka tänavad, on laupäevaõhtuselt rahvast pungil. Ühest pisikesest poest omastab Tillman mõne euro eest 4 pudelit kölschi - kohaliku pruulikoja toodang, mida lihtsalt tuleb Kölnis viibides maitsta. Tavapäraselt serveeritakse seda õlut omapärases 0,2 liitrises peenes ja kõrges klaasis, kuid poest saab ikka tavapärases 0,5-ses klaaspudelis (millega siin võib mööda linna kõndida). Jalutame mööda Rheini jõe äärset promenaadi, mööda šokolaadivabrikust, kuni rikkurite rajoonini. Kaks korda jään just mina, kes ma kõige vähem saksa keelt jagan, ette sakslastele, kes soovivad oma gruppi jõe taustal pildistada. Ühes kohas trügime läbi rahvamassi, kes on kogunenud õhtuks jõe peale tiirutama mineva „peolaeva“ järjekorda.
Õhtust sööme mõnusas kohalikus restoranis ja loomulikult proovime kohalikku toitu. Maitseme traditsioonilist suupistet, võileiba toore hakkliha ja sibulaga. Tim küll algub viskab nalja stiilis, et oleks ehk pidanud laua tualetile lähemale võtma, kuid selgub, et hakkliha on üsna soolakas (nagu oleks tehtud pooltoorest peekonist) ja kokku maitseb see suupiste väga hea. Veel proovime suupistet „pool kana“, mis tegelikult on hoopis kohaliku pagari küpsetatud sai mingisuguse omapärase juustuga. Tim valib põhiroaks „currywurst“, vorst karrikastmes, mis serveeritakse koos kartuliga. Mina proovin esimest korda elus „black puddingut“, pidi olema väga traditsiooniline toit selles piirkonnas. Meie mõistes on tegemist verivorstilaadse tootega, ainult ilma soolika ja tangudeta – seest on pehme ja hirmutavalt punane, pealt mõnusalt krõbe, serveeritakse koos kartulipudru, kuivatatud sibulaga ja värske sooja õunamoosiga ning maitseb ülihea. Kelner toob aga muudkui kölschi juurde ja Tillmani sõnul on see veel päris korralik kelner, kuna ta enne lauale asetamist ikka küsib, et kas võib uue klaasi sinna panna. Tavaliselt pidi tühja või kohati ka pooltühja klaasi vahetus ja uue portsu toomine käima nii sujuvalt, et kaob järg, mitu tükki sul neid juba on, kuni sulle arve esitatakse. Siis pead hästi peale passima, et kui uut ei soovi, tuleb käsi vana klaasi peale asetada. Sõbrad on nii lahked, et tasuvad meie õhtusöögiarve!
Kölni katedraal
Rheini promenaadil kölschi, seltskonda ja õhku nautimas
Kohaliku toidu ootel
Järgmisena võtame suuna mööda tuledest valgustatud vanalinna munakivisillutisega teid peotänavale, kus on vähem turiste ja rohkem kohalikke elanikke. Palju on üliõpilasi, Kölnis on ju suur ülikool ja kaks väiksemat ning kõik pubid, klubid, kohvikud ja kokteilibaarid (viimasi on enamuses) on rahvast üsna täis. Võtame veel mõned kölschid erinevates kohtades ja naudime multikultuurset linnamelu.
Ööbime me Niederkasselis, Kölnist 20 minuti autosõidu kaugusel paiknevas 40 000 elanikuga linnakeses, Isabeli vanematekodus. Täna, pühapäeval tegime väljasõidu Drachenfelsile ehk Draakonikaljule – ronisime 321 meetri kõrgusele mäele, kust avanes vaade avarale Rheinile ning selle kallastel paiknevatele linnakestele, sh ka Köln. Lõunatasime Bonnis, kust väljuski rong, mis peaks meid viima Wiesbadenisse, Frankfurdi külje all paiknevasse linnakesse, kus ootab meid Ann-Katrin. Kel see teekond plaanis, kindlasti tasub istuda rongi paremale küljele, jõepoolsele küljele, kust avanevad ilusad vaated ümbritsevale maastikule.
Drachenfelsil:
No comments:
Post a Comment