Fjordland ja hirvefarm.. ..while nature could be wild and beautiful, it is always the master.. (Will Steger) ehk loodusjõududest jõud üle ei käi..

Woofingu alguses..

Kevad on veninud ebaharilikult pikaks ja ilmad ei lähe kuidagi paremaks. Peale Catlinsi rannikult lahkumist tegime põgusat sissepõike lõunapoolseimasse linna Invercargilli, kust võtsime suuna Fjordlandi, lootusega kõvasti matkata. Saabusime eile (18. Oktoober) uude woofingu kohta Fjordlandis Te Anau lähedal, mis paikneb U-M kõige vähem asustatud ja metsikumas piirkonnas, matkajate paradiisi servas . Kuna siin rohkem woofingu kohti ei ole, siis oleme võimaluse üle siin nädal aega veeta tänu võlgu Kate`le – meie eelmise woofingu perenaisele, kes meile woofingu lehel väga hea iseloomustuse andis. Ja teiseks oma kangekaelsusele ja visadusele - kui meie kirjadele ei vastatud, siis me helistasime (loe: Marianne helistas) ja meil õnnestus perenaist veenda meiega pühapäeval kohtuma, misjärel Tim veenis peremeest, et ta on hea abimees lihtsalt oma imehea inglise keele oskuse ja asjaliku jutuga (perenaine oli telefonis ära räägitud). Leppisime kokku, et teisipäeval tuleme tagasi ja saabusimegi eile suure tormi ja aastaajale ebahariliku külmaga siia uude sooja kohta varjule.

Seekord on tegemist hirvefarmiga, mis hõlmab 362 aakrit maad (tohutu suur, ca. 250 ha peaks olema). Seda peavad abielupaar kahekesi. Kuna nende maja on ääretult pisike, siis on neil õue peale ehitatud pisike majake „wooferite“ ehk meiesuguste abiliste jaoks. Majake asub künka otsas ja siit on imeilus vaade rahvuspargi mäetippudele, mis peale eilset sadu on kaetud värske valge lumega. Lisaks hirvedele (ca. 450, sest 150 müüdi just ära) on siin lambad ja talled (loendamatu arv), lehmad (mõned), alpakad (mõned), kanad (10), koerad (9, osa karja-, osa jahikoerad), 2 ääretult ilusat noort hobust, miniatuurhobune, 3 vasikat, 1 kirju karvane siga (lemmikloom!) ja üks kodustatud hirv, keda võib sügada ainult pea pealt.. mnjah..

Meie hütt ja pererahva maja:

Eile oli nn „tutvumisõhtu“. Täna tegime hommikupoolikul pisut tööd. Tim valas koos peremehega kuuri vundamenti, mina tegin perenaisega hommikutoimetusi, millest kujunes paaritunnine farmitutvustusringkäik, sest küsisin palju küsimusi ja perenaine ei olnud vastustega kitsi. Siis söötsin ära 3 vasikat, kes on 4 päevased ja päris pisikesed, aga väga ulakad (müksivad). Ja seejärel korjasime perenaisega paar tundi põllu peal kive.

Timm tööülesannete kallal, kõrval peremees Grant:

Kas pole ilus koht puuraiumiseks?

Farmi lambakarjamaa:

Miniatuurhobune?!?

Lemmikloomast siga?!?! Guinny nimeline

5päevane Jill ja 1päevane Jucy:

Kuna täna saabus jälle suvi, siis peale lõunasööki käisime Timiga väikesel matkal piki Sõrmuste Isandast tuntud kõrge pankrannikuga Anduini jõge (osa Kepler’i rajast). Läbisime soise ala, kus parajasti pesitsesid scoup’id (kohalik pardiliik) oma poegadega.Partide häälitsused kajasid ümbritsevatelt lumiste tippudega mägedelt vastu, päike paistis ja hea oli olla. Lõpuks jõudsime välja imeilusa Manapouri järve liivarannale. Selline hakkab ilmselt see nädal meil olema – hommikupoole natuke tööd ja siis kui ilm vähegi lubab – kuskile matkama. Ja loodetavasti selleks ajaks kui me siin woofingu lõpetame, on lumelaviini oht möödas ja saame teha paar pikemat matka piirkonnas.

Anduin:

Scoup`id (pardid) märgalal:

Raja lõpp Manapouri järve ääres:

Peale woofingut...
Nüüd on siis järjekordne nädal möödas ning eile lahkusime hirvefarmist. Oli väga põnev nädal. Perenäine Christine oli küll väga kange naine, kelle jalas olid majas püksid, kuid osutus ka väga hoolitsevaks ja omamoodi huvitavaks inimeseks. Tema hobi on matkamine ning ta on käinud ka kõige metsikumates kohtades Uus-Meremaal ja nooremana Aafrikas ringi rännanud. Lisaks põhjalikele selgitustele, kuidas farmi pidada, saime temalt palju kasulikke juhtnööre kõige kaunimate matkaradade kohta. Peremees Grant rääkis oma jahimehe lugusid ning oli tasakaaluks rangele naisele väga muhe mees. Ning koos jälgisime teleekraanilt, kuidas U-M ragbimeeskond All Blacks võitis 1 punktiga Prantsusmaad ning sai peale 20 aastast pausi maailmameistriks! Oo, ja saime valmistada ja maitsta kohalikku magustoitu venepärase nimega Pavlova..

Tööd olid minu jaoks väga lihtsad – toitsin kanu, hobust ja vasikaid, õmblesin natuke, panin pesu kuivama, tegin ühe korra õhtusöögi, korjasin kive ja käbisid, kaevasin 3 ruutmeetrit maad ja veel nipet-näpet, et perenaine saaks pisut vaba aega oma kontoritööd teha. Ühel päeval käisin koos perenaisega lambaid karjatamas, mis oli päris huvitav elamus. Meie – Christine, Georgia ja mina istusime ATV seljas ning suunasime lambaid ühelt poolt, ülejäänud töö tegi ära hästi välja õpetatud koer Holly, 15 minutit ja lambad olidki ära söödud rohuga karjamaalt aetud värskele heinamaale. Timm valas ära kuuri vundamendi ja võttis koos Grantiga maha 3 suurt puud, mis ähvardasid esimese tormiga maja peale kukkuda. Meie viimasel päeval tuligi tohutu suur torm, nii et päris õigel ajal sai see töö tehtud. Ilmad olidki imelikud – ühel päeval sadas mägedes lund, järgmine päev oli üle 20 kraadi sooja.

Ühel päeval olime täiesti vabad, sest perekond (oi unustasin mainida, et peres oli 5 aastane plikatirts Georgia) läks linnas toimuvale oksjonile ja kalastusvõistlusele. Käisime ka korra linna peal, kohalikku käsitöö ja kodutoodangu turgu vaatamas. Pärast peesitasime järve ääres, võtsime päikest ning käisime Te Anau järves ujumas. Õhtu lõpetasime kohalikus kinos vaadates kohaliku helikopteripiloodi poolt tehtud filmi „Ata Whenua“, mis maoori keeles tähendab varjudemaad. Film näitab kõige fantastilisemaid kaadreid Fjordlandi ligipääsematutest müstilistest paikadest filmituna helikopterist. Helitaust koosneb erinevatest kaadritega sobivatest loodushäältest alates loomadest-lindudest kuni tuule ja kosemürinani välja ning algupäraste maoori pillidega saadetud paladest. Saime suure elamuse. Filmi treiler: http://www.youtube.com/watch?v=ldAYgs4UF6w&feature=related

Te Anau järve ääres:

Vesilennuk teel Fjordlandi Te Anau kohal:

Kopter meie peade kohal tavapärasel turismitiirul:

Kevadine ujumine Te Anaus:

Ühe kauni päeva veetsime 45-minutilise maalilise autosõidutee kaugusel paiknevate Mavora järvede ääres, kus on filmitud päris mitmeid Sõrmuste Isanda kaadreid.

Mavora järved:

Jõudsime ära käia ka Milford Soundis, mis on üks paremini ligipääsetavaid fjorde ning oma kõrgete, kohati peaaegu püstloodis kallastega hingematvalt kaunis. Ronisime Key Summit’le, et nautida vaadet Milford Soundi ümbritsevatele lumistele mäetippudele. Jõudsime üles just õigel ajal, et näha ära erinevad siinse alpimaastiku elemendid ning vaade, enne kui pilved tohutu kiirusega merelt peale tulid. Umbes poole tunniga mattus kogu ümbrus tiheda pilvevaiba sisse – seda oli põnev jälgida. Peale lõunat matkasime vihmas üles Marian’i järve äärde, mis oli paksus valges udulooris.

Milford Soundi käänulisel mägiteel:

Vaade Miford Soundile ning Mitre Peak`le:

Kruiisilaev teel fjordi vihmast paisunud kose all:

Key Summit:

Meie viimasel woofingu päeval saabus metsik torm ning mägedes sadas jälle lund. Meie pererahva sõnul on see kevad harukordselt pikale veninud. Ning kuigi oleme juba 3 nädala jagu siin lõunas aega veetnud, et ilmaolud paraneks ja saaks teha mõned raskemad matkad lisaks kergetele, siis ei taha see kuidagi õnnestuda. Kõige ägedamad rajad on endiselt suure lumelaviini ohu ja üleujutavate jõgede tõttu suletud.. Nii me olemegi 25 oktoobril jõudnud Queenstowni ja läheme magama ilma, et oleks õrna aimugi, mis homme peale hakkame..

„Invent Your life. Do what You want to do. Be happy.“ (Jean-Luis Etienne)

Järgmised nädalad mööduvad kiirelt üha lõuna poole siksakitades. Lewis Passist suundume Hanmer Springsi, kus veedame ühe päeva päikest nautides, oma pesu pestes ning käime uuesti ära ka termaalvetega spaas. Seejärel suundume maavärinate pealinna Christchurchi (kahjuks ühtegi järelvõnget ei tunne, kuigi kõik räägivad, et neid tunneb kogu aeg). Sealt edasi eksleme tavaturisti teelt eemale jäävatel radadel, leiame kaks armsat kalastusjärve –Clearwater ja Heron ning matkame ringi nende ümbruses. Maastik on siin hoopis erinev seninähtust – Timm väidab, et üks kaunemaid paiku, mis meie teele on siiani U-M jäänud. Kuna oleme üsna kõrgel mägede vahel (ca. 1000m merepinnast), siis on ümbrus väga lage, ümberringi on miilide viisi madala rohuga kaetud künkaid, orgudes voolavad ojakesed moodustavad suuremaid jõgesid, mis omakorda voolavad järvedesse ning maastikupilti ilmestavad mõned kõrgemad lumised tipud ning järvede ääres kasvavad okaspuud.

Clearwateri ja Heroni ümbrus:

Tagasiteel rannikule teeme tiiru Mt. Someri juures, kus tuul tahab meid peaaegu mäeküljelt minema pühkida. Keset mägesid ühel järsul nõlvakul leiame bussipeatuse. Peatume ja ööbime kõige kaunimates paikades, ja juba on mõnel päeval soe ja suvine – nii et saan esimese päevituse ühel järvekaldal peesitades.

Mt.Someri ümbruse radadel:

Rannikult kimame aga ruttu jälle sisemaa poole – Uus-Meremaa kõrgeima tipu Mt. Cooki/Aoraki piirkonda. Siin paiknevad ühed U-M suurimad hüdroelektrijärved Tekapo ja Pukaki, mis on vees hõljuva lihvitud kivipuru tõttu päikese käes väga põnevat heledat rohekas-sinist värvi. Viimane nädal on siin olnud ääretult kehv ilm, kuid kui jõuame kohale, siis ilm imekombel selgineb, nii et saame nautida maalilisi vaateid järvedele, mägedele, liustikule. Aoraki oma tippu meile siiski ei näita, vaid jääb pilvedesse. Vastavalt maooride legendile on püha Aoraki nagu kuningas teiste mägede seas, kättesaamatu ja saladuslikult pilveloori varjus, austades vaid väheseid enda näitamisega.. Siiski, Aoraki vennad- õed annavad ennast näole ning kuigi meil on taevas hall, need pilvede vahelt piiluvad tipud kümblevad päikesevalguses – väga ilus pilt.. Esimest korda elus kuulen sellel jalutuskäigul lumelaviinide madalat võimsat mürinat, mis kostub kusagilt pilvepiiri kohalt.

Tekapo järv (esiplaanil observatooriumi hooned):

Lake Tekapo ajaloolise kiriku imeilus vaade altari eest:

Mt Cooki juures:

Muelleri liustiku juures – Timm kuulatab lumelaviini mürinat:

Lõpuks jõuame Dunedini linna – teine suurim linn Lõunasaarel, umbes Tartu suurune (110 000 elanikku) ning juhtumisi ka tudengilinn. See on esimene linn siin, mis ei ole üdini uus – oma Victoria-aegses stiilis massiivsete hoonetega on see ääretult armas ja kodune. Lisaks paikneb see mere ääres mäekallakul ning minu toa aknast avaneb öisele tuledes linnale kena vaade. Kahjuks on ilmad läinud seda külmemaks, mida lõunapoole jõuame – pole muidugi ime, kuid imestame siiski.. Naudime paar päeva Dunedini linnamelu, mõeldes, et mis edasi. Tahaks nagu Fjordlandi minna, kuid seal on erakorraliselt pikaleveninud talve tõttu alles äärmuslikud olud ning rajad, kuhu tahame matkama minna, enamuses suletud. Käime ära Dunedini külje all paikneval poolsaarel, kus paikneb pingviinide vaatlemiseks mõeldud peidukas. Läheme paar tundi enne päikseloojangut, mis on kohalike sõnul parim aeg pingusid näha. Hiirvaikselt passime pisikeses hütis ja vaatame merele, oodates, et isased pingviinid merel söömisest ära väsiks ja tuleksid liivaluidete vahel peidus pesitsevate emaste juurde, kuid läheb pimedaks ja ühtegi pingviini ei tule. Niipalju on sellest käigust siiski kasu, et näeme elusuuruses ära merilõvid. Jälgin pikalt ühte perekonda rannal – emme magab kahe pojaga liivas ja just ärkavad üles, musutavad ja müksivad üksteist nagu inimesed. Seejärel tuleb ülevalt luite otsast isane pere juurde, pojad jooksevad talle vastu ja koos minnakse tagasi ema juurde. Ja siis tehakse üks suur grupikallistus. Lihtsalt hämmastav. Üks vanaisa-lõvi otsustab end merre kosutama minna, aga kuna tal kilosid oma 400 ja vanust ka mitte vähe, siis peab ta iga 10 sammu järel peatuma ja hinge tõmbama – nii me temaga tutvust teemegi.

Teel Dunedini – dinosauruse munad? (Boulder Rocks):

Dunedini raudteejaam:

Maoori rändaja Lõuna-Otago muuseumis:

Maoori waka (kanuu):

Sandfly bay perekond:

Meie uus 400-kilone sõber:

Dunedilie ja selle ümbrusele tiir peale tehtud, otsustame, et natuke tsiviliseeritud elu tuleb vahepeal kasuks. Võtame suuna Lõuna-Otagosse, Baltklutha lähedale, kus meid ootab teine woofingu koht. Tunneme ennast koduselt niipea kui mööda pikka sissesõidualleed jõuame künkal paikneva ajaloolise kivimaja juurde ja perenaine Kate meid rõõmsalt tervitama-kallistama tuleb. Oleme piirkonnas, kuhu 19. sajandil emigreerus enim inimesi Šotimaalt ja Iirimaalt. Kate ongi iiri juurtega ning Hamish šoti juurtega. Maja, milles nad elavad, ehitas 19. Sajandi lõpul üks Hamishi esivanematest, kes loomakarja pidamisega rikkaks sai. Maavaldust on hiljem küll sugulaste vahel jagatud, nii et maja juurde enam palju maad ei kuulu (500 000 dollari väärtuses on veel alles). Sellegipoolest on neil metsikult suur elamine siin, millega nad abi vajavad, sest lapsed on juba suured ja elavad eraldi. Hiljem aga järeldame, et oluline põhjus, miks nad woofereid vastu võtavad, on soov kohtuda ja suhelda erinevate inimestega. Kate ja Hamish on üle viiekümnesed, krapsakad ja lõbusad. Kate on lüpsija, Hamish on farmer. Neil on talvekuudel mitu kuud vaba aega, mille nad kõik kulutavad ringi reisimise peale, ning neil on oma reisidest palju huvitavaid lugusid rääkida.

Maja on nagu muuseum, sest see on täidetud asjadega eelmisest sajandist. Siin on palju tube, pikad koridorid, palju uksi, nii et alguses on mul orienteerumisega raskusi. Meile antakse vist küll kõige uhkem tuba, kust on vaade alla orgu järvele ja järve keskel paiknevale saarele, millel on auto, parkimiskell ja telefoniautomaat (vanad uunikumid).

Nädal möödub kiiresti. Jõuame ära värvida linade-ruumi, kaevata ühe veetoru maa sisse ning teha natuke talvepuid. Hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid venivad alati jutustades pikaks, eriti kuna pakutakse nii häid roogasid. Õhtusöögi kõrvale pakutakse õlut ja ise tehtud ploomilikööri. Kate ja Hamish on suured ragbifännid, nii et nad seletavad meile reegleid ning nendega koos vaatame oma esimesed mängud otsast lõpuni. Puhanult asume nädala pärast jälle teele.

Maja ise:

Vaade järvele meie toa aknast:

Tim tööhoos:

Koeraga jalutamas:

Kate ja Hamish köögilaua taga:

13 oktoobril asume jälle teele kõige lõunapoolsemaid teid mööda Fjordlandi poole. Seda piirkonda Lõuna-Otagos kutsutaks Catlins – kõrge pankrannikuga ja ilusate randadega ääristatud, on see üks kohalike lemmikpuhkepaiku. Muuhulgas käime ära ka saare kõige lõunapoolsemas punktis, kust on huvitaval kombel Lõunapooluseni ja Ekvaatorini üsna sama pikk maa.

Nugget Pointi majakas:

„Nuggetid“:

Lubatud pilt õele „Manne lähivaates“, taustal Catlinsi kõrge pankrannik:

Catlins`i rannik ja tuulestviidud puud (Jack`s Blowhole’i teel):

Üks meie fantastilisi ööbimiskohti hommikuvalguses:

Üks kaunitest koskedest:

Uus-Meremaa lõunapoolsemas punktis: