Tuesday 25 October 2011

The best adventures are the one`s that force You to improvise .. (Will Steger)

Nädalad on jälle lennanud mööda. Kuna läpaka aku viskab pillid kotti 10-15 minuti pärast kui teda mitte toita, ja seal kus on vool, on alati mingid muud kiusatused ka, siis on teel olles blogi unarusse jäänud. Kokkuvõtvalt siis vahepealsest – alustan sealt, kus me uute rihmade ja puhastatud radiaatoriga varustatud autos lõuna poole sõidame (oktoobri algus).

Esmalt võtame suuna Nelsoni järvede rahvusparki. Peatume Rotorua järve ääres, mida ümbritsevad lumiste tippudega mäed. Kaunis liivarand on kutsuv, kuid vesi on jääkülm – käsi kergelt pestes on tunne justkui torgiks keegi peenikeste nähtamatute nõeltega. Üsna meie ööbimispaiga lähedal peatub mustade luikede paar, kellest üks tuleb hommikust sööma piisavalt lähedale, et tema askeldusi jälgida ning kaameraga tabada. Hommikul, kui silkan mööda järvekallast kulgevat metsarada, et keha karge veega pesemiseks kergelt soojaks ajada, näen jäneseid, ning kuulen erinevate lindude laulu. Mets kihab siin elust. Õnneks on ööd veel piisavalt jahedad, nii et „backpackeri“ vaenlasi liivakärbseid on küllalt vähe. See on väike õel putukas, kellel küll puudub sääsele omane verekoera nina, kuid kui talle teele ette jääd ja ta hammustab, siis on veri väljas ja sügeleb mitu päeva. Teeme Rotorua järve ääres lühikese soojendusmatka ning sõidame edasi.

Must luik Rotorua järvel:

Hea on niiviisi sõita, kui ei ole vaja ööbimise pärast muretseda, sest ükskõik, mis ilm tuleb, autos on ikka soe ja mugav magada. Peatuda ja ööbida võib igal pool, kus ei ole märki, et see on keelatud. Meil on olemas ka kämpingute kaart, millest osad on tasuta, teised maksavad 6-10 dollarit kahepeale kokku (4-7 eurot). Ja ei ole sugugi nii, et tasuta kämpingud kehvemad on – leiame väga kauneid ja inimtühju laagripaiku (minu lemmikud). Tasulistes on tavaliselt rohkem teenuseid, näiteks olemas lisaks tualetile ka kraanivesi.

Mõned ööbimiskohad teel:





Meie sihtpunkt on Lewis Passi rahvuspark, kus tahame teha matka mägedesse. Turismiinfost küsisime ilma ja öeldi, et pole suurem asi ning tõesti – mida rohkem mägede vahele jõuame, seda hallimaks ja vihmasemaks ümbrus muutub. Pärastlõunal jõuame Lewise jõe äärsesse laagriplatsi otse lumise tipuga mäe jalamil. Vihma kallab nagu oavarrest.
Täidame pealelõuna kardinate õmblemisega. Nimelt Timmile ei meeldi meie bussi vanad räbalad, sest need on liiga heledat värvi. Nii et ostsime poest kaks tumepunast lina ning asume kahekesi asja kallale. Selgub, et Timm on koolis õmblusringis käinud (kindlaim viis tüdrukute tähelepanu saada, ütleb ta), aga midagi on ta seal ikka õppinud ka, sest kui ma lina servadesse voldid sisse surun, tuleb tulemus väga hea. Õhtuks on neli küljekardinat ilusti valmis ja ette pandud, rõõmustame vihmase ilma üle ja oleme enda üle uhked.. Õhtune õhk on jahe. Kuna tibab ka pisut vihma, siis teeme süüa oma bussi üles tõstetud tagaluugi varjus. Hiljem kerime oma voodipeatsi all olevate toolide seljatoed üles, nii et istume nagu ülimugavas tugitoolis jalad välja sirutatud ning vaatleme-otsime taevast tähti. Ja kui uni ikka ei saabu, siis loeme Antartika ekspeditsioonist jutustavat raamatut, mille 4 dollari eest kaltsupoes ostsin. Ehk siis mina loen inglise keeles Timile ette ja tema kuulab ja nõuab muudkui lisa.

Meie uute kardinatega varustatud maja:

Järgmisel hommikul ärkame ning sajab rahet! Taevas on hall ja pilves, nii et lebotame soojade tekkide all vähemalt tund aega, lõpuks otsustame, et täna ei tule matkamisest midagi välja. Kuna me ei ole juba päris ammu korralikult pesta saanud, siis otsustame üles otsida läheduses paiknevad kuumaveeallikad ning ennast seal leotada. Õnnestub! Jõe ääres vaatega ümbritsevatele mägedele leiame 3 pisikest kividega ümbritsetud kuumaveeallikat ning üks neist on piisavalt suur, et saab kaelani vees istuda. Vesi on kuumem kui kehatemperatuur, kuid kuna ilm on jahe ja allikas madal, siis mitte päris nii kuum, et higistama hakkaks – ehk täiuslik! Mõnuleme jõekohina saatel vähemalt tunnikese – ja vaata imet – taevas läheb tasapisi üha sinisemaks ja sinisemaks ja päike tuleb välja!

Kuumaveevann „backpackeri“ moodi:


Otsustame, et matkale minek ikka! Pakime asjad, sööme kiire lõuna, sõidame raja alguspunkti ning pealelõunal asumegi teele. Peame alguses natuke mööda maanteed marssima, seepärast hääletame (Timm vist esimest korda elus). Kahjuks ei ole tal algaja õnne ning kuigi kõik lehvitavad või piipitavad või laiutavad käsi, peale ei võta keegi. Tunnikese pärast keerame metsateele ära – sajab rahet. Kuid nüüd juba enam tagasi pöörata ei saa, sest vaim on matkamiseks liiga valmis. Meie matkarada viib meid mööda Nina jõe orgu üles mägedesse ning teiseltpoolt mägesid mööda Dobtful jõe orgu tagasi alguspunkti. Sammume ajaloolistel kullakaevajate ja enne neid maooridest rändajate radadel, kuna just siin on kõige madalamad sadulad üle Alpide läänerannikule. Loodus on hingematvalt ilus, jõed ja ojad vulisevad-kohisevad. Erinevaid ojasid ja jõekesi on siin piki orgu liikudes vaja ületada palju palju, sest mägedes sulab lumi ning samuti on viimastel päevadel sadanud. Enamikust saab lihtsalt kivilt kivile hüpates üle, vähemasti Tim saab. Mina koorin mõnes kohas saapad jalast, ja paaris kohas viskab Tim mulle mõne väikse palgi või kepi abiks. Kotid on meil üsna kerged, sisaldades vaid magamiskotti, paari varuriidehilpu ja toidukraami paariks päevaks (+gaas, priimus, joogivesi). Telki ei pea kaasa vedama, kuna ööbime onnides. Mägionnid on samuti üsna odavad (mõned tasuta), maksab tavaliselt 6 dollarit inimene ning selle eest saab madratsiga koiku, vee, tualeti ja sooja toa (kui viitsid kütta).

Õhtul magama minnes saame oma 6-kohalise mägedevaatega onni, kus oleme sel ööl ainsad elanikud (sel aastaajal üsna tühjad), üsna soojaks. Õues on endiselt pilvine ning palun vaikselt, et hommikul oleks pilvitu päev, et saaksime mäge ületades ka vaateid nautida. Muidugi – inimene ei oska alati õiget asja soovida, sest hommikuks saabub tõeliselt sinise taevakaarega päev, kuid tuleb see karge külmaga. Ärkame juba kella 4 paiku, et kõik kaasas olevad riided selga pakkida, kuna hambad lõgisevad suus. Isegi Tim, kellel kunagi külm pole, paneb riided selga. Tunnikese lõdisen ma veel edasi (Timm muidugi magab), kuni saabub geniaalne mõttevälgatus ning võtan oma seljakoti magamiskotti sisse kaissu, seejärel uinun mõnusalt. Kui päevavalgus meid lõpuks silmi avama sunnib, ja aknast välja vaatame, siis vaatab meile vastu talv – onni ümbrus on kaetud öösel maha sadanud valge lumekihiga. Kuid taevas on selge ning hommikutoimetusi tehes tuleb päike mäekünka tagant välja ning soojendab meie talvist lagendikku. Kahjuks on vesi kraanis öösel kinni külmunud, nii et vett tuleb lipata tooma paariminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvast ojast.

Mägionni juures õhtul ja allpool hommikune pilt:



Seejärel asume teele läbi talvise võlumetsa üles mäkke. Hommikused ojadeületused on pisut trikikad, kuna kivid, mida mööda üle hüppame on kaetud kerge jääkihiga ja väga libedad. Lõunaks jõuame sadulale, kus on väike varjualune – teeme süüa. Teekond on üsna vaevaline, sest lund on palju rohkem kui ootasime. Tihti vajume põlvist saadik lumme ning siis on tegu et jalg jälle kätte saada. Kohati on natuke kõhe niiviisi astuda, sest kuuleme, kuidas oja kuskil lume all suliseb. Teistes kohtades, kus lumi juba sulanud, on maa märg ning vaja otsida tugevamaid mättaid, et kuiva jalaga edasi pääseda. Kuna sadulale jõuame pisut hiljem kui arvasime, siis otsustame alla minekul liulaskmisega aega kokku hoida. Kahjuks see plaan nii hästi ei õnnestu, natuke libiseme, aga siis mäekalle muutub laugemaks ning päikese käes sulaval lumekihil enam edasi ei libise. Tuleb ikka jalad alla võtta.

Tõusul ja laskumisel sadula läheduses:




Matka tipphetk saabub meile aga alles viimastel tundidel. Viimase päeva plaanisime pika – 8-9 tunnise ehk kasutades ära kogu päevavalgust. Kõik läheb kenasti, kuni jõuame Doubtfuli jõeni. Selgub, et jões on päris palju vett, ning tuleb kahlata ca. 8-9 meetrit jääkülmas vees. Võtame jalad paljaks (pisut rumalad, eks) ja kõige madalamast kohast õnnestub jõgi ületada. Juba esimese kahe sammu järel ei tunne ma oma varbaid, kuid tagasi ka minna ei saa, nii et panen aga edasi – kõige sügavamas kohas on vesi pisut üle põlve, kuid vool tugev – oleks pisut sügavam, siis tiriks küll kaasa. Õnnelikult üle, ajame ruttu riided selga tagasi, et mitte külmetuda. Õnnitleme üksteist saavutuse puhul, sest nüüd edasi on ainult 3,5 tundi vantsimist, kuni peaksime raja lõppu jõudma just enne päikeseloojangut.

Hämmastav päikseline metsaalune:

Nii lihtsalt see aga siiski ei lähe. Sest kui jõuame kohta, kus maanteest lahutab meid veel üks tormlev mägijõgi, siis on selge, et sellest me üle ei saa. Meil on valida kas minna ülesvoolu, kus see sama jõgi on mitmes harus ning ületada kõik need harud eraldi või oodata kui veetase langeb või pöörduda tagasi. Kuna matkasime täna juba 8 tundi, siis tagasi nagu hästi minna ei tahaks. Seepärast asume teele ülesvoolu. Hüppame üle loendamatu arvu ojade, vahepeal satume sohu ja otsime tugevamaid mättaid, ületame kokku 4 suuremat jõge. Iga järgmine tundub käredavoolulisem ja jubedam kui eelmine. Seekord enam saapaid ära ei võta, esiteks kuna on soem ja teiseks parem tasakaalu hoida. Otsime kõige madalama ja turvalisema koha ning läheme käest kinni, üks astub, teine seisab – et vool minema ei viiks. Õnnestub. Lõpuks oleme kuival maal ning pimedas jõuame autoni. Lõpetame päeva kuumaveeallikate juures – väsinud jalgu leotades.

Soine ala:

Jõekesed (ühel tagaplaanil Timm otsimas paremat ületuskohta):


No comments:

Post a Comment