Ootamatult, ühe lühikese päeva jooksul, jõudsime kirde-Austraaliasse, Queenslandi, mil hüüdnimeks Päikesepaiste osariik. Cairnsi piirkond on osa „Troopilisest Põhjast“, temperatuur siin hetkel 5-10 kraadi soojem kui Perthis ning ookeanivesi – 20+ kraadi ringis. See juba oleks hea põhjus võtta ette 5000 kilomeetrine lennusõit või mis!?
Meie äkiline lahkumine Perthist ja lend idarannikule algab sellega, et kolmapäeva õhtul tuleb Triinu koju ja leiab postkastist meie pangakaardid – jõudsid lubatust mõni päev varem kohale. Vaevalt on Triinu trenni läinud kui tuba muutub väga vaikseks ja meil Timmuga hakkab mõlemal peas mõte liikuma. Mõtleme mis me mõtleme, äkitselt vaatame üksteisele otsa ja mõlemal on sama idee: „sõidame homme minema!“ Ma arvan, Tim mõtles põhiliselt auto peale, mida meie sõbra Liina (varasemalt tuntud kui Promille, edaspidi Liina) sõbranna parajasti viimaseid päevi Cairnsis müüs. Minu peas keerles põhiliselt soe ookean ja töövõimaluste rohkus idaranniku põhjaosas (korjehooaeg). Ja loomulikult me mõlemad vajame seiklust!
Mõeldud, tehtud. Kiirelt surfame lennufirmad läbi ja selgub, et jägmiseks päevaks piletid täitsa olemas, küll pisut kallimalt kui algul arvasime, kuid õnneks me pankrotis veel ei ole. Järgmine samm – Timm helistab Liinale ja peab auto üle kaupa, muuhulgas jõuab veel lasta meile majutusegi ära broneerida. Ostame piletid ära. Triinu tuleb trennist, anname kurvad uudised edasi. Siis 10 minutit pakkimist ja tuba koristada. Lõpuks teeme veinipakile Triinu-Kadi seltsis põhja peale. Samal ajal saadan facebooki teel paar kirja „eestlastele austraalias“, täitsa juhuslikult näkkab ja leian Triinule uued üürilised. Ja olemegi valmis hüppama..
Reisipäev möödub kiirelt, kuna kusagil keset Austraaliat hüppame ajas 2 tundi edasi. Sidneys on lennuliiklus nii tihe, et meie lennuk ei saa kuidagi maanduda. 20 minutit enne Sidney-Cairnsi lennu väljumist istume alles eelmises lennukis ja ootame vaba väravat. Paar ärevat hetke! Õnneks selgub maabudes, et ärasõidu värav on kohe kõrval ning ka meie järgmine lend hilineb 15 minutit, kuna meeskond alles just samuti maabus teise lennu pealt.
Öises Cairnsi lennujaamas võtab meid vastu kirjus suvekleidis kena päikesepruun Liina. Sõbranna Erle ootab valge Ford Falconiga tee ääres. Selgub, et plikad tahavad hommikul varakult Brisbane`i poole kimama hakata, nii et läheme kohe autoga proovisõidule ja pool tunnikest hiljem ongi kaup koos. Tüdrukutel on kast õlut külmas, mida saab paberimajanduse kõrvale rüübata. Kauba peale saame veel telgi, kotikese tekkide-patjade ja linadega ning Mannele töösaapad.
Meie uus auto, taustal meie maja - kas on seda maja enam üldse vaja?
Cairns on armas linnake mere ääres, ja mis põhiline – siin on mõnusalt kuum! Siit väljuvad laevad lähedal paikneval Suurele Korallrahule (Great Barrier Reef), mis on üks maailma kuulsamaid sukeldumis- ja snorgeldamispaiku. Linnast põhjapool on mitmeid kauneid randu, valime Yorkes Knobbi, mis on turismiinfo mehe sõnul selline väheke metsikum rand. Siin on toredad sildid üleval, mis annavad teada krokodillide ja kõrvetavate millimallikate ohust. Rannas on suur punane lipp, sildiga „Oht!“ Inimesed on siiski vees ja täpsemal uurimisel selgub, et ohtlik on siiski ainult kaljude juures. Krokude kohta saame hiljem teada, et neid leidub peamiselt kohtades, kus jõgi merre suubub. Millimallikate hooaeg ei ole veel alanud. Päevitame, ujume – on täiuslik suveilm!
Yorkes Knobb ja toredad sildid:
Ranna-alast sisemaa poole paikneb „kõrgplatoo“, mäekünkad, ning sealt leiame (Liina juhatusel) armsa hipikülakese Kuranda. Siin on mitmeid huvitavaid aborigeenide algupärase kunsti- ja käsitöö poode ning mõni galerii. Suundume matkarajale, mis viib läbi vihmametsa, lootuses silmata mõnd känguru, krokodilli, madu. Ühes kohas põõsas äkitselt sahiseb, samal ajal kui ma võtan sisse löögivalmis positsiooni, karjatab Tim: „Kana!“ Põõsas kraabib jalaga maad üks Austraalia kalkunisorte kohaliku nimega „wawun“.
"Kana!"
Vihmametsas:
Barron Falls:
Vaade platoolt mere poole:
Vahepeal saame kõne ka töökohast, mis ootab meid oktoobri lõpus siinsamas idarannikul. Treeningu aeg määratakse septembri lõppu. Kuna oktoobrini on veel palju aega, siis vaatame jooksvalt ka teisi töökuulutusi, juhuks kui miskit sobivat peaks olema. Saadame oma CV-d sidruni mürdi farmi, kuhu vajatakse kahte inimest tootmishoonet majandama.
Pühapäeva hommikul asume teele mööda suhkruroo- ja banaaniistandustega ääristatud rannikut lõuna poole. Teeme pikniku Mission Beachil – kuurort 14km pikkuse kauni liivaranna ääres. Näeme üht „cassowary`t“, kohalikku emusuurust ja -sarnast lennuvõimetut lindu üle tee silkamas. Jeei! Kahjuks on ta fotoka jaoks liiga kiire..
Banaaniistandus:
Mission Beach - 14 km luksuslikku randa:
Üks põnev koht, kuhu jõuame sisse põigata, on Tyto märgala Inghami linna lähedal. See on hulk madalaid järvekesi ja soiseid alasid, kust võib leida üle saja erineva linnuliigi. Lisaks on välja sildid krokodilli rünnakute kohta, mis soovitavad tugevalt olla ettevaatlik ning veest kaugemal. Kahjuks matkarada läheb kohe järve kõrvalt, nii et meil eriti valida pole. Väga mõnus rahulik on siin, linde on igalpool ja õhk on linnulaulu täis. Krokodille me ei kohta, kuid näeme paari känguru pisemat suguvenda „wallaby`d“ - hüppavad sama graatiliselt kui kängurud. Sellega loeme päeva kordaläinuks, kuid saame veel ühe hea uudise – meid on tööle võetud sidruni-mürdi farmi kuivatus- ja pakendusprotsessiga majandama! Sulpsan rahulolevalt kämpingu jahedasse basseini..
Tyto:
No comments:
Post a Comment