Pealinn oma ca. 400 000 elanikuga paikneb Põhjasaare lõunakaldal ja sellega piirnevatel mägedel. Erinevad lahesopistused, künkad ja kaljud on selle linna rajamise küll keeruliseks teinud, kuid tulemus on põnev ja omanäoline. Meie ööbimiskoht paikneb Wellingtoni eeslinnas kusagil mägede vahel ja kesklinna sõidame siit hommikul umbes 15 minutit (ca. 15 km). Algul mõtlesime küll bussiga minna, kuid tihe vihmasadu ja kõrge bussipileti hind muutsid plaane. Hommikupooliku veedame rahvusmuuseumis Te Papa, kuhu sissepääs kõigile tasuta. See on tohutu suur omapärase arhitektuuriga hoone, mis täidetud erinevate Uus-Meremaa teemaliste väljapanekute ja näitustega, alustades saarte tekkeloost nii teaduslikult kui maoori legendides, kuni kohaliku kuulsa fotograafi näituseni välja. Tutvume vulkaanilise tegevusega, käime läbi erinevate maastikuelementidega aia, poeme koopasse, vaatleme erinevaid Uus-Meremaal esinevaid linde-loomi-puid (saan lõpuks teada, millised on need siin väga levinud rimu ja rata puud), tutvume maoorikultuurielementidega jne. Väga kirev-kirju ja erinevatest teematubadest koosnev teaduspargi-muuseumi segu, kuhu kindlasti tasub sisse astuda.
Te Papa muuseum - huvitava kujuga hoone pildi keskel mere ääres:
Kuna mõned kohad, kuhu tahtsime sisse astuda, on pühade tõttu suletud, siis sõidame kesklinnas paiknevale Victoria mäele, kust avaneb vaade küngastel, orgudes ja lahesoppides paiknevatele linnaosadele. Kahjuks on ilm pilvine (kuid enam ei saja nagu hommikul õnneks), nii et Lõuna-saart meil näha ei õnnestu.
Vaated linnale Victoria mäelt:
Käime poest läbi ja ostame pikniku kraami ning suundume linnast välja. Tahame üle vaadata Rivendelli ehk „Sõrmuste isanda“ haldjatemaa võttepaiga, mis paikneb linnast ca. poole tunnise sõidu kaugusel (mööda mnt 2) Kaitoke rahvuspargis. Meil ei tule kahetseda – koht on fantastiline! Puutumatu loodusega rahvuspargi serval kärestikulise jõe ääres teeme mõnetunnise jalutuskäigu. Peame väikse pikniku haldjate aasal hiiglase võileibadega.
Ma ei saa aru, kus kõik Wellingtonlased on – kui ma seal elaks, siis veedaks küll vabu päevi just siin – mägede vahel kosemühinas. Filmitegijatel ei olnud just palju fantaasiat vaja, et sellest kohast haldjatemaa võluda..
Pilte Rivendellist, Kaitoke rahvuspark:
No comments:
Post a Comment