Õnnelikku uut aastat!

Magasin täna öösel, peale oma elu kõige aktiivsemat 1. jaanuari, 10 tundi ilma külge keeramata. Ärkasin 5.30 ägedate linnuhäälte peale, mis kõlavad nagu kellukeste helin. Kuna ületasime eile piiri Queenslandi ja New South Wales`i osariikide vahel, siis siin on kell juba 6.30. Mitte et see eriti tähtis oleks, kuna elame viimased reisipäevad rohkem päikese, kõhu ja enesetunde järgi.

Peale Standown kämpingust lahkumist sõitsime kuni Noosa Heads`ni rannikul, tegime supluse vägevates lainetes ning suundusime edasi lõuna poole mööda sisemaa haljendavaid künkaid looklevat teed (Yandina, Nambour, Maleny, Landsborough, Beerwah). Arvasime, et see on pisut huvitavam, kui sõita mööda ranniku kiirteed ja meil oli õigus. Tihedalt asustatud rannikuala taga ootavad väiksed mäekülgedele ehitatud külad, avarad kuplilised karjamaad, vulkaanilise päritoluga kummalise kujuga kaljud, metsapargid, ja ujumiseks sobivad järved ning ojad. Mida kaugemale rannikust, seda väiksemaks ja vaiksemaks muutuvad külad ning üha harvemaks muutub asustus. Avarus venib üha suuremaks, karjafarmid ulatuslikumaks ning erinevaid rahvusparke on tee täis tipitud.

Teel külastasime Beerwahi lähedal paiknevat Austraalia loomaaeda - esimene loomaaed, mida ma elus täielikult nautisin. Loomadel on siin väga head tingimused, ei ole puure ja trelle, vaid neile on antud nii palju vabadust kui võimalik. Ainult väga ohtlikud loomad nagu krokodillid ja maod on pisut rohkem piiratud. Poole päeva jooksul nägime ära kõik väga huvitavad kohalikud loomad, keda looduses raske leida on. Saime silitada kängurusid ja koaalasid – neile on ehitatud ala inimestega suhtlemiseks ja puhkeala, kuhu külastajad siseneda ei tohi ja loomad saavad vabalt liikuda nende kahe ala vahel. Ja Tim sai kõik 10 Austraalia kõige mürgisemat madu ära näha, nii et tal ei tarvitse neid enam looduses otsida, hahaa.

Binturong ehk otsetõlkes "karukass":

Naeru lagistav Austraalia jäälind "kookaburra" (tüütus hommikuti metsa all telkides):

Põõnav koaala:

Miks koaalad on nunnud?:

Sotsiaalsed kängud:

Üksteise sabasid taga ajavad Tasmaania kuradid:

Krokodillišõu:

Landsborough lähedases kämpas tutvusime laheda prantsuse paariga – Anna ja Beniga - ning kuna meil oli hea klapp ja sarnased plaanid, siis otsustasime koos edasi sisemaale sõita. Nendega sai palju nalja, kuna nad on superhead äraeksijad ning lisaks tõmbavad kohati ligi tuulist ja vihmast ilma. Sihiks võtsime Bunya mägede rahvuspargi, mis on tuntud võimsate Bunya mändide poolest. Seal käisid aborigeenid iga kolme aasta tagant jalgpalli-suurusi bunya pähkleid korjamas. Meie veetsime seal kaks ööd fantastilise vaatega kämpingus. Päevaseks tegevuseks valisime ühe matkaraja, mis kulges läbi jugadega kaunistatud vihmametsa ja mööda ilusate vaadetega künkaid. Pärast käisime lõõgastumas ja ennast jahutamas kohalikus „veeaugus“. Nii nimetatakse siin ojadele tekkinud looduslikke basseine. Vesi oli soe ja väga puhas ning soovijatel oli võimalik 2-8 meetristelt kaljudelt vette karata. Õhtupoolikud veetsime koos Anna-Beniga lõkke ääres, milles küpsetasime fooliumis maitsvaid kartuleid sibula ja salaamiga ning rüüpasime peale Great Northern`it (õlu) ja Anna poolt lauale pandud valget Goone`i (odav vein).

Meie, taustal Glass House mäed

Aastavahetuseks sõitsime pisut edasi lõunasse Leslie järve äärde Warwicki lähedal. Valisime selle koha põhiliselt lõkke tegemise ja ujumisvõimaluse pärast. Koht oli ilus ja kuigi rahvast oli palju, siis ruumi oli siiski piisavalt. Ujumine ei olnud just kõige meeldivam, kuna austraallased kasutavad järve veespordiks ning see on täis veesuusatajaid, kalameeste paate, skuutreid ja teisi veesõidukeid. Õhtupoolikul tegime uhke lõkke, milles küpsetasime kartuleid ja võimsa loomaliha prae, prantslastele mõnusalt verise ja meile korralikult pruunistatud. Sättisime oma laua ja toolid vaatega järvele. Prantslased segasid Havanna rummist meile Mojitod ja meie segasime neile vastu Jägeri kokteili, mida nad ei olnud kunagi maitsnud. Tihenevas hämaruses süttisid järjest lõkketuled ning õhk täitus erinevate toidulõhnadega naabrite grillidelt. Nautisime oma vaadet, lõkketoitu, kokteile ja toredat seltskonda. Südaöö saabus ootamatult, paari ilutulestikupauguga. Meie pidu lõppes öösel vägeva kärakaga – meie peaaegu kustunud lõke plahvatas, nii et söed lendasid mööda platsi laiali, samuti kivid lõkke ümbert. Korraks oli pimedus täis punaselt helendavaid täpikesi, mis oli hetkeks väga ilus vaadata. Siis saime Annaga jalad alla ja lippasime neid ära talluma. Tegemist oli kohalike teismeliste õnnelikult lõppenud „naljaga“.

Anna ja Ben matkarajal:

Vihmametsas joa all:

Bunya männid:

Eile, 1. jaanuaril, sõitsime läbi väga kauni kuplilise maastiku (Warwickist läbi Killarney, Woodenbongi, Kyogle poole, sissepõige Tooloomi rahvusparki, läbi Tooloomi ja Urbenville). Piirkond meenutas mulle pisut Inglismaad, ainult et hästi avaraks välja venitatud Inglismaad. Ööbimiskoht on meil Border Ranges rahvuspargis, 17km maanteest eemal. Siit on veel ca. 100km sõita edasi rannikule, surfilinnakesse Byron Baysse, kus veedame oma järgmise nädala.