Kolm kuud sidruni-mürdi farmis on möödunud kibekiirelt. Iga päev on meid üha lähemale viinud siinse kuuma suve tipule. Meie köögi kõrval looklev jõgi ei voola juba päris mitu nädalat. Rohi meie õuel on täitsa pruun ja isegi sidruni-mürdi taimed igatsevad korralikku vihma, mida siin, „Päikesepaiste osariigis“ on oodata alles veebruaris (kuigi siis tuleb ikka nii, et kõik ujutab üle). Suhkruroopõllud, mis meie siia poole teel olles parajasti vanast kraamist puhtaks põletati, haljendavad tubli kastmise tulemusel meetri pikkuste taimedega. Airlie Beach kihab välis- ja kodumaistest turistidest. Päeval ja öösel võib näha inimesi seljakottidega ja kohvritega ringi jalutamas, või tegemas oma koti najal uinakut bussijaamas, rannas või pargipinkidel. Puhkajaid-lõbutsejaid on täis nii rand, korallidele sõitvad paadid kui ka kõik kaks linnakese pubi-klubi.
Peeglist vaatab mulle vastu pisut väsinud näoga erksate suurte silmadega naine, kelle stiilne soeng on igat pidi välja kasvanud, kuigi nüsisin seda paar nädalat tagasi väikse eduga oma maniküürikääridega. Õnneks ei saa kogu mu väsinud olekut 60-tunniste töönädalate arvele kirjutada, kuigi viimastel on ka oma osa. Eile, laupäeva õhtul, peale 63-tunnist töönädalat, 8 tunnist tööpäeva ning sellele järgnenud paaritunnist uinakut konditsioneeriga karavanis, käisime meiegi oma väikse farmitöötajate seltskonnaga viimast korda linna peal. Jalutasime soojas Austraalia suveõhtus mööda randa, kuulasime välibaaris elavat muusikat, lõime pisut klaase kokku, jälgisime inimesi (keda siin farmis olles ei näe), ja jutustasime. Pärast, kui poisid suundusid klubisse märja T-särgi šõud vaatama ja tüdrukuid otsima, tulime meie koju, lõime veel klaase kokku ja jutustasime poole ööni (jah, peale kolme kuud farmis praktiliselt kahekesi me saame ikka veel päris hästi läbi, hahaa). Täna sõidavad ära lõuna poole itaallased Paolo ja Gabriele ja meie järgneme üsna pea. Belgia poisid Jan ja Sem võtavad üle meie töö tootmishoones. Katarina jääb ainsa tüdrukuna põllu peale tööle. Ja loomulikult korealased Jae Jong`d (neid on meil kaks) ja Jacob ei lähe kusagile enne kui neil taskud ääreni täis on – ja võibolla siis ka mitte.
Meie esimene töökoht on olnud väga rahulduspakkuv. Ma leian, et meil oli pisut õnne (lisaks pealehakkamisele), et leidsime sellise farmitöö, mis oli ka kogemusena kasulik ja lisaks ka huvitav. Enamus teise aasta viisa jahil olevaid „seljakottijaid“ peavad leppima tööga põllul või siis pakkimismajas, millest üks on päris raske siin kuumas kliimas ja teine metsikult igav. Lisaks oli meil siin tore seltskond ja kasuks tuli ka hea klapp farmi omanikuga, kes meile oma mereäärset paradiisimaja nädalaks laenas, usaldas meie tööd ja arvamust, viis kogu meie kamba saabuvate jõulude puhul mereäärsesse restorani, kus ma jõin oma elu kõige kallima kokteili ning omanik ise pani kokteilide ja snäkkide peale hakkama ca. 10 000 eesti krooni (vabandust, ei ole euro ajal Eestis olnud). Uuel aastal, 2-9 jaanuarini, kavatseme nädalaks peatuda siit 1500 km lõuna pool paiknevas Byron Bay surfilinnakeses, kus meie farmi omanikul on renditud maja ning kuna teda seal nädalakeseks ei ole, siis ta annab selle üsnagi soodsalt meie käsutusse.
Viimased kolm tööpäeva saavad siin oleme üsna lihtsad. Omanikud ise on ära ning kinkisid meile Timmuga lebotamise päevad. Töötame tootmishoones koos uute poistega, kes peaks kõik töö ära tegema, samal ajal kui meie neil silma peal hoiame. Tegelikult ei oleks see sugugi vajalik, kuna nad on kordamööda juba kaks nädalat harjutamas käinud, aga mis meil saab paari lihtsa tööpäeva vastu olla. Kavatseme korra ära käia ka põllu peal ja vaadata, mida seal tehakse. Ehk isegi töötada vahelduseks paar tundi kuuma päikese käes.
Järele mõeldes, siinne farmielu on päris huvitavaks kujunenud. Tasub vaid uksest välja astuda, et kogeda midagi uut, mis kodus Eestis oleks võimatu.
Hetkel tuleb kohe meelde kahe-meetri pikkune mürgise pruunmao nahk, mille Tim ühel hommikul tootmishoone kõrvalt leidis.
Või siis hetk, kui istusime õhtupoolikul oma köögi terrassil ja kuulsime kummalist kohinat, justkui oleks tuulevaikses õhtus järsku keeristorm meie poole teel. Sedamööda kuidas paari minuti jooksul kohin muutus üha valjemaks, hakkasime tundma kerget põlemise lõhna. Järgmisena märkasime jõge piiravate puude taga kiirelt lähenevat tulemüüri. Jõudsin vaevalt läbi kaaluda oma põgenemise võimalused, kui tuli järsku sama kiirelt kustus nagu see alanud oli. Tegemist oli väga hoolikalt kontrollitud tulekahjuga, millega naaber oma vana suhkruroopõllu puhtaks tegi.
Või veel hetk, kui läksime oma laupäevaõhtusele linnatuurile ja pimedas rannas paljaste ülakehadega mehed kahest otsast põlevate tokkidega tulešõud tegid.
Olen õnnelik (kui välja arvate suur igatsus armsate inimeste järgi) ja ootan kärsitult reede hommikupoolikut, kui kolime kogu oma vähese kraami valgesse Ford Falconisse ja meie koduks saavad paariks nädalaks tundmatud teed ja paigad..
Farmiseltskond peenes kohas:
No comments:
Post a Comment