“Suurepärased vaated. Tehtud.” – Tiimar
Kolmandaks matkaks valisime Cerro Castillo rahvuspargi, kuna kuulduste (internet) järgi pidi olema üks Torres del Paine loodusega võrreldavaid paiku. Tegelikkuses mina neid parke ühe pulga peale ei paneks, taimestik (lengametsad) ja loomastik on küll sarnased, kuid maastikuelemendid on erinevad. Samuti on Cerro Castillo metsikum, vähem rahvastatud, vähem käidav paik ning valisime meie siiani kolmest tehtud matkast selle oma lemmikuks. Kindlasti mängis meie rahulolus suurt rolli ka fantastiline ilm, mis meid terve esimese reisikuu on saatnud. Rahvusparki jõudmisega olid aga omaette lood ning isegi kõikvõimalikke transpordivõimalusi kasutades, läks meil El Chaltenist Las Horquetas Grandesesse jõudmiseks 3 päeva aega (kilomeetreid ei ole palju just).
Ma vist ei ole veel kirjutanud meie seiklustest Ruta 40-l, mis on põhimaantee Argentiina Patagoonia osas. Transpordivõimalusi on siin vähe ning bussipiletite hinnad kerkivad praeguses inflatsiooniolukorras üle päeva (maksime 610, paar päeva enne hinda küsides oli see 550 Argentiinlast). Läbisime Ruta 40st üsna lühikese lõigu El Chaltenist Los Antiguesi (mingi 400km), mis võttis aega terve päeva. Tegemist on üsna laia ja konarliku tolmava kruusateega, mis ühendab lõuna- ja põhja Patagoonia väga vähe asustatud alasid. Paari tunni tagant kerkis tolmuselt tühermaalt mõni üksik tankla või pisitilluke asula. Tihtipeale võis nende ümbruses ka seljakottidega hääletajaid tolmu sees näha. Väga tihti on hääletamine tingitud sellest, et väikses kohas tee peal peatudes, ei ole võimalik pärast enam bussi peale saada (läbisõitvad bussid täis). Meie nautisime seda enam bussi mugavusi, ning mul telefoniaku pidas terve tee vastu, kuigi vaatasin vist kokku 5 filmi päeva jooksul (teatud piir on ees kui palju inimene on võimeline ühtlast kollakas-halli tühermaad vaatama). Sarnaselt Ruta40-le läbib Tšiili lõunaosa Villa OHigginsist kuni Puertto Monttini (paar tuhat kilomeetrit) Carraterra Austral, mille rajamist alustati paarkümmend aastat tagasi. Los Antiguesist me ületasimegi piiri tagasi Tšiilisse Chile Chicosse. Kogu selle ürituse peale läks meil muidugi mitu päeva, sest otsebussi El Chaltenist ei olnud võimalik saada. Nii et veetsime öö Los Antiguesis, hommikul leidsime minibussi, mis viis meid üle piiri Chile Chicosse. Seal tuli meil minu sünnipäevaks väike peatus, sest samal päeval ei olnud võimalik edasi saada, vaid alles ülejärgmisel. Nii et võtsime väikses kämpingus endale “cabana” kaheks ööks, ning veetsime mu sünnaõhtu järve ääres piknikku pidades.
Ja reisi viimane lõik Chile Chicost Las Horquetas Grandesi (Cerro Castillo matkaraja algus) toimus kahes osas – paar tundi praamisõitu ja seejärel veel tunnike bussiga.
Ja siit siis seiklus algas, kui buss peatus kusagil mägede vahel tee ääres, näiliselt täiesti suvaline koht. Bussijuht kargas välja ja hakkas meie kotte välja tõstma. Kaks korda küsisime kinnituseks üle, et kas on ikka Las Horquetas (arvasime, et see on rohkem nagu küla moodi koht). Bussijuht noogutas rõõmsalt ja viipas käega kaugusse öeldes: “Sendero ..agsakjgagajlskghak”, millest me lugesime välja ainult esimese sõna “sendero” ehk matkarada. Ja juba olimegi omapead tühjal maanteel, aga ilm oli ilus ja koht ka väga ilus, nii et mis seal ikka – kotid selga ja astuma. Õnneks meil oli piisavalt tarkust, et olime matkatoidu juba suuremast kohast ära varunud. Mõni samm edasi ilmusid teele kohalik vanapaar – ei tea kust, sest maju meie ei silmanud. Vigases hispaania keeles (loe: väga puudulikus ja vigases) küsisime neilt ka veel üle, et kas oleme ikka õiges kohas. Vanapaar siis kohe juhataski meile õige teeotsa kätte.
Järgnesid 5 fantastilist matkapäeva läbi imeilusa vahelduva maastiku, karjamaadest üles läbi lenga metsa üle ojade ja jõgede, mööda kivikülve, üle kõrgete moreenimägede vahelise sadula, piki mägijärve kallast, mitmest ilusast rippuvast liustikust ja jugadest mööda, üle kõrge mäeturja vaadetega kaugusesse mäetippudele ning orus paiknevale külale ja nii edasi ja edasi. Sõnu jääb selle ilu kirjeldamiseks väheks. Ütlen veel nii palju, et võtsime üsna rahulikult, läbides kokku kõigest 65km (osa oli päris raske maastik), ning ühe päeva praktiliselt puhkasime peesitades päikese käes mägede vahel jõe ääres. Jäime väga väga rahule..
Matka lõpuks jõudsime lõuna paiku välja pisikesse Cerro Castillo külasse, kus me kohe püüdsime optimistlikult bussi peale saada. Bussijaamas istus kaks seljakottidega noormeest, kes inglise keelt ei osanud, kuid niipalju õnnestus aru saada, et üks buss käib, aga oli vist täis olnud. Järgmiseks suundusime külapoodi (mina külma mahla ja puuviljade järgi, Tomm coca cola ja jäätise), kust saadeti turismiinfosse paar maja edasi. Infotädi jälle hispaania keeles midagi seletas, aga tema jutust saime jälle ainult niipalju aru, et ta meid muuga aidata ei saa, kui et saatis meid bussipeatusesse, mis oli siis kohaliku külapood-kohvik-hosteli ees. Mingid umbkaudsed kellaajad saime ka, millal busse peaks läbi sõitma. Proovisime tee ääres pisut hääletada ka, aga autodevool oli olematu ja konkurents tihe. Edasi kulgesid tunnid nii, et osa ajast passisime manatee ääres bussipeatuse moodi putkas ja vahepeal käisime kohviku ees läbisõitvate busside peale küsimas. Neid ei olnud palju ja osa läks vales suunas, ülejäänud olid täis. Lõpuks väsisime ära ja läksime uuesti turismiinfosse ning õnnestus järgmiseks varahommikuks mingi bussi peale kohad saada, tädi pidi kellelegi helistama, et kohti reserveerida. Vantsisime 500 m külakeskusest välja jõeäärsesse kämpasse puhkama ning järgmisel hommikul imede ime ainult veerand tunnise hilinemisega võttiski väikebuss meid kämpa eest peale järgmisesse suuremasse linna Coyhaiquesse.
No comments:
Post a Comment