Puconi linn, pisike seiklusturismi meka, mille rahvaarv hooajal kümnekordistub, on mõnusalt tühi ja vaikne. Turiste on veel piisavalt, et bussid rahvusparkidesse ning termaalvete juurde ära täita. Samas ei pea me majutuskoha või bussipiletite pärast võitlema nagu tipphooajale omane. Õhtupoolikud ja ööd on juba pisut jahedamad, kuid päevased temperatuurid ulatuvad endiselt 22-24 kraadini. Viljapuud teeäärtes on täis õunu ja ploome ning karjamaadel saame esimestest sügisestest põldmarjadest suud magusaks.
Paar vihmast ja udust päeva on mõnusad lõõgastumiseks ning ligunemiseks ühes paljudest termaalvee basseinidest. Valime Los Pozonese, mis üllatab meid oma naturaalsusega. Kruusa ja liivapõhjaga ning kividega ääristatud erineva suuruse, sügavuse ja temperatuuriga kuumaveevannid paiknevad piki kärekülma mägijõe kallast. Oleme peamiselt kohalikest koosneva külastajaskonna hulgas ainsad hullud, kes end jõevahus jahutamas käivad.
Tim otsustab võtta trikikajaki algõpetuse. Istume Tomiga hosteli ees varikatuse all oma soojades jopedes ja tunneme Timmile kaasa, samal ajal kui ta vihmasajus saab oma esimese õppetunni hosteli basseinis. Tunni põhiosa seisneb Timmi pidevas uputamises, kuna eesmärk on talle selgeks teha nipp, kuidas kummuli läinud kajakk pea alaspidi vee all puusanõksu ja aerutõmbega uuesti ringi pöörata enne kui kärestikukivid sind jahvatama asuvad. See on raskem kui arvata võiks, ja terve tund möödub Timmil pidevalt vee all instruktori poolt kummuliaetud paadis. Just siis kui asi hakkab juba päris lootusetuna tunduma, saab Tim kolm korda järjest pöörde tehtud ning raske on öelda, kas selle üle rõõmustan rohkem mina või õpetaja või selleks ajaks juba ära väsitatud ning õrnas hapnikupuuduses Tim. Teise tunni saab Tim päris teise ja kolmanda klassi kärestike peal. Kuna hooaeg on läbi, siis see on täielik eratund, kus Timi õpetuse ja turvalisuse huvides on peale instruktori kaasas veel abiõpetaja ning abiõpetaja abi. Kolmas klass on ikka korralikult vahune ning Tim saab eluelamuse seal, millest rääkides ta kunagi tüütab ehk ära oma lapsed ja lapselapsed..
Käime ära Hurquehue järvede äärses rahvuspargis. Siinkohal jäi põnevate tegevuste tõttu blogi kirjutamine pooleli. Aga järgnevalt pildid meie edasistest päevadest.
Hurquehue rahvuspark oma peegelsiledate järvede ja araukaaria puudega:
Suitsev Villarica vulkaan:
Tim esimene tund trikikajakiga hosteli basseinis:
Meie nn roadtrip koos Emilie ja tema õega San Martin de Los Andes-Villa la Angostura-Bariloche:
Sööme Milanesa (kohalik šnitsel) võileiba Llao Llao rahvuspargis
No comments:
Post a Comment