Sügistormid Lõunasaarel.

Kiivide pakkimise hooaeg on lõppenud. Reedel oli meil viimane tööpäev Walnut Farmis. Marie ja Doug valmistasid selle puhul töötajatele barbeque-lõuna koos tänukõnega. Nüüdseks on sügistormides väike vahe sees ning ilmateade lubab lähinädalaks ilusat ilma. Kuna oleme nüüd jälle töötud ja vabad, siis plaanime kaduda neljaks päevaks metsikusse loodusesse – läheme matkama Abel Tasmani rahvusparki (29.05-02.06).

Vahepeal käisime siin ühel päeval Blenheimi lähedal tööintervjuul, kuid intervjuu ei osutunud üldsegi nii suureks väljakutseks kui intervjuule kohale jõudmine. Ärkasime hommikul kell 6, kuna sõita oli ca. 2,5 tundi ja tahtsime 9-ks Renwicki jõuda. Öösel oli kõvasti sadanud, kuid hommik oli pisut pilves ning vihmatu. Sõidu ajal kuulsime kogu aeg raadiost, et meie piirkonnas on kuskil üleujutused ja teed mägedest tuleva tulvavee tõttu suletud. Uurisin küll kaarti ka, et äkki leian mõne koha üles, millest raadios räägitakse, aga ei leidnud neid sildasid ja orgusid tavalise autoteede kaardi pealt üles. Muidugi oli suletud just see tee, mida mööda meil oli tarvis sõita, nagu selgus peale tunniajast sõitu – teel oli barrikaad ees ja päästetöötaja sõnutsi pidi kohati vesi olema 3-4 jalga, mis on umbes meetrijagu sügav. Soovitas meil lahkelt koju minna ja õhtupoolikul uuesti katsetada. Pöörasime otsa ringi ja hakkasime tagasi sõitma. Mõtlesime, et äkki saab kuskilt väikseid teid mööda ikka kuidagi ringi sõita, kuid kuna siin on mäed ümberringi, siis teid rohkem polegi. Ainus teine variant oli minna 100km-se ringiga ümber mägede – seal samuti üleujutused, kuid kõige hullemas kohas oli tehtud ümbersõit ning ülejäänud kohtades pidi päästeamet olukorda jälgima ja soovitati lihtsalt ettevaatlik olla. Me ei tahtnud nii lihtsalt alla anda, seepärast läksimegi tiiruga, mõnes kohas oli küll tunne, et mitte mööda teed ei sõida, vaid mööda jõge autoga, sest vesi kobrutas üle asfalti, oli üsna sügav ja kauguses ei paistnud, kus tee lõpuks jälle kuiv on. Mägedest voolas alla tohutul hulgal vett ja kõik ojakesed, kraavid ja jõekesed ajasid üle. Aga jõudsime õnnelikult kella 10-ks ikka kohale ja saime asjad aetud. Nagu sellest pikast jutust nüüd näha võib, siis see sõit oli ikka päris korralik elamus, hihii.. Panen pildi ka.

Uuesti olen levis ilmselt uue nädala lõpu poole - neljapäeva õhtul olen üheks ööks tagasi Valges Elevandis (teie aja järgi neljapäeva hommik). Mis pärast seda saab, veel ei tea! Küll on tore!