Kõigepealt, elame endiselt Tasman Bay (Tasmani laht) äärses Motoeka linnakeses. Elukohaks on meil Valge Elevant, mis on selline suur sipisopiline terasside ja tornikestega maja keset tohutu suurt aeda. Elevandis on meil kaminaga elutuba ja suur köök, kuhu inimesed ikka kokku kogunevad. Kui parajasti on suur nälg ja raha pole, või siis tahad miskit põnevat toitu maitsta, siis tuleb natuke köögis istuda ja juttu ajada. Inimesed tulevad ja lähevad ja kõik ikka pakuvad sulle midagi. Siia on ka suur leivaküpsetamise hullus jõudnud, kuna leib-sai on poes kallis (odavaim sai 1.70 ehk ca. 15 eek), aga enamus saiasid umbes 3x kallimad ehk nii 5-8 dollarit tükk. Varsti vist tuleb ka korra ära proovida, hetkel maitsen eri retseptide järgi tehtud leibasid, et parim retsept välja valida.
Valge Vants:
Meie kodu on Valge Elevandi kõrval aias, selline pisike hurtsik palmi all, kus on üks tuba sees. Ja aias on meil üks väga heade õuntega puu, mõned kiivipuud ja üks kollaste viljadega puu, mille kohta ma veel ei teagi, mis see on.
Meie hurtsik:
Töökoht on meil ka endiselt Walnut Farm, kus ma umbes 4 päeva nädalas võitlen vihase kiivisid pilduva masinaga. Aegajalt on tal rahulikke hetki ka, aga üldiselt tuleb ikka kätel kiirelt käia lasta, et pakki läheksid ainult täiesti standardsed kiivid. Timm siis vahepeal kõnnib mööda ja korjab mu täis kastid ära, sildistab need ja paneb alusele, millega need pärast sõidavad autosse ja sellega edasi siit 50km kaugusel paiknevasse Nelsoni linna sadamasse, ning sealt omakorda edasi Euroopasse, USA-sse ja mujale. Töökoht on meil tore, kõik peale meie on kohalikud ja lõbusad inimesed (valdavalt). Ülemuse naine keedab meile kaks korda päevas kohvi ja teed. Mõni päev üllatab ta meid kookide või küpsistega. Kui töö ikka päris kiireks läheb, siis laseb ta ülemusel 5 minutiks masina kinni panna ja käib tööruumis veeklaaside ja kommidega ringi. Teisel töönädalal tõsteti ootamatult ka natuke palka, mis tähendab, et nii kõrgepalgalised me ei olegi veel Uus-Meremaal olnud :)
Kuna me kahjuks või õnneks tööga üle koormatud ei ole, siis oleme saanud ümbruskonnas ringi vaadata. Alustan kõige viimastest elamustest, kuna kõike nagunii ei jõua kirja panna ja need paremini meeles.
Eile, pühapäeval, käisime koos hosteli tuttavatega põhjarannikul. Pakkisime end viiekesi tšiili poisi Chrisi Subaru Legacysse ja võtsime suuna Farewell Spitile („hüvastijätu düün“). Sõitsime üle tuttava Takaka Hilli, läbi väikeste Takaka ja Collingwoodi külade.
Tüdrukud teel Takaka mäele, taustal Motueka:
Farewell Spit on selline huvitav 27 km pikkune merre ülatuv liivadüün, nagu looduslik muul lahe ja ookeani vahel. Täiesti hämmastav, kuidas veevoolud visalt siia liivateri kokku kannavad.
Poistele ei meeldi vihm, taustal liinadüün:
Vihm ja päike:
Tee peal oli meil kaks toredat vahejuhtumit Chrisi autoga, mis panid meid oma autoloksu üle rõõmustama. Nimelt hakkas Takaka mäele ronides autosse justkui suitsu sisse ajama, ja me tagaistmel kohe ärevil. Meie kilkamise peale pidas Chris auto kinni ja tõstis kapotikaane üles, ja sealt tuli ikka kõvasti tumedat tossu välja. Selgus, et see on täiesti normaalne ja tavapärane nähtus sellel autol, et mingi asi seal tossab (Chrisi sõnul turboga midagi). Kuna mehed leidsid, et asi ohtlik ei ole, siis kimasime edasi, ja tõesti – kui auto üles soojenes, siis toss kadus. Järgmine üllatus saabus kuskil peatuskohas, kus miskipärast auto starter ei töötanud. Chris proovis paar korda käivitada – ei õnnestunud. Me jõudsime juba kilkama hakata, et nüüd tuleb, autot lükata, kui Chris istme alt rahuliku ilmega haamri võttis ja sõnadega: „See pole oluline viga, kohe on korras“ kapoti alla kadus. Seal ta midagi tagus, samal ajal kui Constanca autot käivitas ja paari minuti pärast olimegi jälle teel.
Siis otsustasime üles otsida Whakariki ranna, millest meile hosteli peremees eelmisel õhtul rääkis – pidi olema ääretult kaunis. Hästi kergelt leidsime üles parkla, kust sai randa jalutada, kas 1,5 tunni või 0,5 tunni pikkust rada pidi. Vihm oli just üle läinud ja kuna kolm viiest seltskonnakaaslasest eelistasid pikemat varianti, ja teised kaks olid kahevahel, siis otsustasime 1,5 tunnise raja kasuks, mõttega, et kui juhtume pimeda peale jääma, siis saame ju alati lühemat teed pidi tagasi tulla. Kahjuks muutus rada, mis viis läbi lambaid täis karjamaade, üha mudasemaks ja mudasemaks, segunedes vihma abil lambasitaga, nii et pagesime teelt ära rohusele karjamaale. Otsustades pisut rada lühendada ja üle künka randa minna, kuna raja silte ei paistnud kuskilt, ja randa samuti mitte ja kõndinud olime ka juba omajagu. Päike hakkas ka vaikselt looja minema. Tegime hea otsuse, sest leidsime tõeliselt kauni ranna ja täpselt päikeseloojangu ajal. Kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis panen siia mõned pildid sellest kaunist kohast. Olime kõik nii vaimustuses ja klõpsutasime pilte teha, kuni märkasime, et koos loojuva päikesega on taevasse tekkinud kuu, ja peaks nagu tagasiteed otsima. Siis aga selgus, et rand, kus me olime, ei olnud üldsegi see rand, kuhu me algul tulla tahtsime, ning õige rand oli tõusulainete taga peidus. Ronisime mööda rannakaljusid ja kaalusime mõtet püksid üles käärida ja kiirelt läbi vee sumada, kuid tõus tuli peale kiirelt ja suurte lainetega, seepärast valisime ohutuma tee üle kaljude ja leidsime ka õige ranna üles. Hääbuvas õhtuvalguses hakkasime nüüd juba päris kiirelt mööda pikka liivaranda kimama, et 30 minutilise tee ots üles leida. Kuigi koht oli inimtühi, olid liival kahed jalajäljed ja otsustasime nende järgi sammuda. Vahepeal tõusis väike liivatorm, ning jäljed kadusid, kuid uitasime natuke düünide vahel ringi, kuni jäljed jälle välja ilmusid, ja tänu sellele saime ikka õige tee peal ning jõudsime täpselt enne pimedat tagasi auto juurde. Oli väike seiklus mõnusas seltskonnas fantastilisse kohta.
Teel randa ja rannas:
No comments:
Post a Comment