Mis veel teinud-näinud? (Mai algus 2011)

Ühel vabal päeval käisime Cobbi orus (Cobb Valley) matkamas. Kohalikus infopunktist öeldi, et kui mägedesse minna tahame, siis sinna orgu saame ligi ka 4-silla veota, teised teed pidid karmide tõusudega olema. Cobbi ümbrus on väga kaunis, mäed ei ole küll väga kõrged (nii 1600-1800m), kuid maastik on omapärane, kiirelt vahelduv ja rohelus lopsakas ning põnev. Cobbi oru põhjas voolab jõgi, mis on tohutu tammiga üles paisutatud erksiniseks järveks.

Aga see tee sinna oli küll päris korralik elamus mulle, sest sellise tee peal ei ole ma küll kunagi sõitnud, ja ma arvan, et Timm pole roolis olnud sellise tee peal. Tee nimelt keerles mööda kõrge mäe külge ja tundus, et see pöörlemine ümber mäe ei lõpe ega lõpe (mu pea käis ringi nagu karussellil). Lisaks oli tee täpselt sama lai kui auto, ühel küljel oli vertikaalis mäekülg üles ja teisel küljel vertikaalis alla nii umbes paarsada meetrit. Ehk siis enamus sinnasõidust oli mul kogu aeg tunne, et minupoolne üks autoratas on kuskil kuristiku kohal. Tim õnneks ei teinud minu kiljumisest väljagi, ja hea on, sest autojuht peab ju sellise tee peal ikka rahulikuks jääma. Paar korda üritas mind ka rahustada umbes nii, et : „Kui üle ääre kukume, siis ega me alla ikka ei kuku, jääme puudesse rippuma.“ Ja „hea, et ühtegi autot vastu ei tule, muidu peame alla tagurdama“. Mis ei teinud mind eriti rahulikumaks, nii et kui lõpuks üles mäkke jõudsime ja matkarajale läksime, siis mul oli adrenaliinilaks ikka oma pool tundi peal. Mega tee, ja mega elamus, kui on hea autojuht ning ühtegi teist autot ei juhtu vastu tulema :)

Paar pilti Cobbi orust ja karuselliteest:

Ühel kaunil päeval otsustasime jalgadele puhkust anda ning läksime siit 30 minutise sõidu kaugusel paikevasse Abel Tasmani rahvusparki kajakiga sõitma. Õnneks meil mõlemal oli üks kajakimatk seljataga, nii et peale pooletunnist turvainstruktsiooni, saime oma kajaki kätte ja võtsime suuna lahele. Ilm oli megahea, päikseline ja täiesti tuulevaikne, nii et vesi oli kohati peegelsile nagu mõnes väiksemas järves. Käisime väikestel kaljusaartel, leidsime üksildasi kauneid liivaseid lahesoppe, kus suvel oleks mõnus ujuda (praegu oli juba liiga jahe), nägime nii palju huvitavaid erinevaid linnuliike, ja ühe väikse saare lähedal kaljusel rannal ujus hülgeperekond. Küll nad olid väledad vees, need maa peal nii suured ja kohmakana tunduvad isendid. Üritasime neid pildile saada, sest pole nii lähedalt kunagi hülgeid näinud, kuid nad tahtsid privaatsust vist. Pärast tagasiteel leidsime ühe poseeriva hülge päikselisel kivil pealelõunauinakut lõpetama, haigutamas, ennast kratsimas ja vehkisin vähemalt 20 pilti teha, ikka igast poosist.

Mõned pildid fantastilisest puhkepäevast: