Esimene nädal

Esimene päev möödus kiirelt ja tegusalt. Ajasime korda kõik paberimajanduse – pangakonto avamine, telefonikaardid, avaldus IRD numbri jaoks (vajalik et tööd saada). Tutvusime oma hosteli ümbruskonnaga ehk käisime lõunatamas kohalikus india restoranis, seejärel jalutasime Mt. Edeni otsa, mis on selline väike endine vulkaanikraater, kus veel mõni aeg tagasi oli maooride püha paik. Praegu on see mägi-park, mille otsas mõnus jalutada ja kaunis vaade linnale. Paar tundi mäel tagas meile mõnusa päevituse ehk õhtul peeglisse vaadates märkasime, et meil mõlemal on päikseprillid näkku päevitunud. Lähemal uurimisel leidsime, et ka pluusid on selga päevitunud ja plätad jalga. Õhtul olimegi sellest päevast ja värksest õhust nii väsinud, et suurt muud asjalikku ei teinud. Chillisime niisama oma Vaate tn 22 paikneva maja terrassil.

Teisel päeval seadsime sammud varakult autolaadale, mis paikneb kesklinnas. Müügil oli terve hulk „camping van“ –e ehk matkaautosid, mille ümber võis näha backpackereid, hipisid jms rahvast. Turg oli päris väike ja väiksemaid sõidukeid eriti valida ei olnud, lükkasime autoostu pühapäevaks. Seejärel võtsime sihi „sky toweri“ poole (teletorn). Kohe võtsime piletid kõige kõrgemale platvormile (saime oma BBH kaardiga 10 dollarit soodukat, hakkab kohe ära tasuma see hosteli 45 dollarine kaart, sest koos majutusega siis juba 30 dollarit soodust saanud). Üleval oli äge. Nii kui üles saime, teatas liftiinimene meile, et paari minuti pärast keegi hüppab tornist alla. Tore lugu. Jõudsime vaevalt platvormil ringi vaadata kui akna taha ilmuski rõõmus meesterahvas köie otsas, kes korra lehvitas, ja seejärel alla kukkus, kuni maapinnani ca. 200 meetri kaugusel. Hiljem leidsime platvormil klaaspõranda ja järgmiste „hüppajate“ kukkumist saime juba läbi põranda silmitseda. Päris kõhe hakkas. Tornist oli näha kogu linn koos „vaateskoopidega“, mis suunatud peamistele vaatamisväärsustele. Auckland on õhust vaadates suur-suur linn (1,5 miljonit elanikku), kuid kui keskus välja arvata, siis väiksed majad ja palju rohelust, mistõttu tänavail liikudes üldse nii suur ei paista, vaid väga turvaline ja armas.

Nii, tornist siis võtsime endale kohe uue sihi – aquapark. Selgus, et sinna saab otse torni juurest väljuva bussiga, mis näeb välja temaatiliselt nagu hai. Peagi see hai meid neelas ja asusime teele. Kelly Tartloni pargis oli palju huvitavat, peale ajaloolise temaatika lõuna-pooluse uurimise ja avastusretkede kohta ja erinevate mereelukate kohta, saime sõita läbi sellise lavastatud antartika, kus basseinides ujusid ja jäämaastikul elasid oma elu eri liiki pingviinid. Muidugi elusad, mis sa siis mõtlesid. Lisaks oli terve hulk basseine kõiksugu kalade, sealhulgas haide ja muude mereelukatega.

Teel parki avastasime et ujumisrand, millest meile hostelis räägiti, on üsna lähedal. Kuna bussini, mis pidi meid linna viima oli veel aega, siis otsustasime selle üles otsida. Kõndisime pikalt mööda rannapromenaadi ja paarikümne minuti pärast olimegi kohal. Ujusime, võtsime päikest, seekord ilma päikeseprillideta ja päiksekreemiga kaetult, et õhtuks valged laigud silmade alt ära saada. Haarasime kanaburgeri tee peale jäävast kiirtoidukohast ja tagasi linna poole.

Kogemata sattusime Vaikse ookeani kunstifestivali „rohelise lava“ juurde, kus parajasti käisid proovid õhtuseks etenduseks. Mingi äge Taiwani drummibänd tegi just proovi ja seejärel veel üks segabänd. Kuulasime ja hakkas meeldima. Kohe kõrval oli infokiosk ka ja saime teada, et igasugu põnevaid asju toimub selle festivali raames linnas. Võtsime jalad selga ja panime jalgsi hosteli poole kimama, et õhtusteks üritusteks linna tagasi jõuda. Selgus, et meie kodu ei paiknegi keskusest kuigi kaugel, poole tunniga jõudsime kohale.

Käisime väliõhukontserdil ja seejärel otsustasime alustada oma õhtut merendusmuuseumist, kuna seal oli põnevaid asju välja kuulutatud. Kui kohale jõudsime, siis pakuti meile aga võimalust sõita jahiga lahe peale ja pool tundi hiljem juba sõitsimegi kahemastilise purjekaga sadamast välja. Tim sai aidata purjesid üles tõmmata (ma ei tea kas see on õige väljend) samal ajal kui mina fotoaparaadiga meeletult klõpsutasin, et kõike jäädvustada. Täpselt päikseloojanguks (toimub ümbes 10 minuti jooksul kell kaheksa õhtul) jõudsime lahele ja panime mootori seisma ning lasime tuulel purjedesse puhuda. Tuul oli küll peaaegu olematu, kuid vaade linnale lahelt hingemattev, mõnus soe suveõhk ning jahi kerge õõtsumine lainetel tekitasid kiirelt tunde, et nii, lõpuks ometi puhkus..
Pooleteisttunnise purjetamise järel jõudsime veel üle vaadata merendusmuuseumi enamus saale – küll seal oli paate, vaalapüügipaadid, päästepaadid, purjekad, meresõidulaevad ja avastusretkede laevad, aurulaevad ja nii edasi.. väga väga põnev, lisaks sain natuke rohkem teada sellest, kuidas see asustus siin Uus-Meremaal kujunes ja kes need rahvad siin kõik koos on..
Nii saabus öö ja mujale me enam rohkem ei jõudnudki, vaid viimase bussiga koju tagasi ja tuttu. Homme vaja auto osta ja sada muud asja..