Argipäev Hastingsis

Nüüd kui esimene vaimustus on möödas, on vist õige aeg aimu anda ühest meie tavapärasest tööpäevast.. Eelmisel õhtul helistas meie boss hostelisse ja jutt levis suust-suhu, et hommikul tuleb tööle minna.. Kella 6 paiku hommikul hakkavad esimeste entusiastide äratuskellad tirisema ja varsti seejärel võib kuulda uste kriuksumist, sest kriuksuvad siin toredas majas peaaegu kõik uksed.. Mõni hommik, kui uni on kerge, võib ärgata ka kesklinna kellatorni paukumise peale (eksimatult iga täis tund), kuid viimasel ajal olen omandanud oskuse magada vaatamata sellele, mis ümberringi toimub kuni mu oma äratuskell häält teeb. Imetlusväärne oskus, mida mul oma teada küll ülikooli ajast saadik ei ole olnud :)

Kurikuulus kellatorn:

Selleks ajaks kui meie poole seitsme paiku hambaid pesema läheme, istuvad entusiastid juba elutoas, söövad hommikust ja vaatavad uudiseid, nii et tualeti järjekorra pärast vähemalt muretseda pole vaja.. Kuigi ega neid tööle minejaid siin nii palju polegi, nii et kui koridoris keegi vastu juhtub tulema, siis vägisi tuleb rõõmus hommikutervitus suule – et polegi ainuke, kes nii vara hommikul end üles ajama peab ja mustad riided selga ajama, mõni teine omasugune veel..
Nii 5 minutit enne seitset tuleb oma töökotad rõdu pealt üles otsida, hommikune silmapesu ja valgust näitav telefon on sealjuures suureks abiks.. Nii umbes 7 paiku sõidab meie bussijuht Steve oma väikebussiga parklasse ja tasapisi täitub buss töörahvaga. Ootame. Nii 5-10 minutit peale 7-t jõuab kohale Luca, harva vist on juhtunud, et ta õigel ajal tuleb, sest tal on kombeks viimase hetkeni magada. Päikseprillid ees (õues on pime alles) ja kohvitass käes (ei tea millal ta selle jõudis teha) hüppab ta õlgu kehitades bussi ja saab Stevelt mõne muheda kommentaari – näiteks et „töötasid vist enne pangas, need lähevad seal kümneks tööle“.. Seejärel algab meie sõit töökohta. Selle poole tunniga (või umbes nii) kui me sõidame tööle, tõuseb väljas päike ja algab uus päev. Sõidame läbi Hawkes Bay kuplilise ja maalilise maastiku (meenutab pisut Otepää kanti, ainult palju avaram, kõrgmeim mägi siinkandis 390m). Peaaegu iga päev töötame erinevas istanduses, mis kannavad tuntud veinimarkide nimesid (meie Uus-Meremaa raamatus kõik peaaegu loetletud, kus oleme töötanud). Iga päev on ka erinevad ülemused ja erinevad soovid. Mõni tahab, et korjaksime kõik viinamarjad ära, mõni tahab ainult ilusaid viinamarju ja koledad maha jätta, mõni tahab et lihtsalt mädanevad-hallitavad puu pealt maha raputame (pärast masin võtab ilusad). Täna on meil ülemuseks üks selline kunagise Kreeka jumala välimusega (nende kujude järgi, mis muuseumis seisavad, ainult käte ja jalgadega) väga tahtejõuline mees (isegi viinamarjad hallitavad tema istanduses ainult ühel küljel), kellel veelgi huvitavamad soovid. Nimelt tuleb meil ettevaatlikult eemaldada ilusad viinamarjad ja mitte puudutada hallitavaid-mädanenud viinamarju, sest need peavad veel edasi hallitama 10 päeva, sest seejärel saab nendest mingit eriti hõrgutavat ja kallist jooki teha. Bussijuht Steve, kes ka koos meiega töötab informeerib meid pärast, et see pidi selline väga magus ja siirupine jama olema..  Maitse üle ei vaielda..
Töökaaslased on meil ka erinevad ja igast maailmajaost, tavaliselt on korraga tööl umbes 30 nägu. Enamus on väga vahvad, palju on rändajaid. Mõni päev töötame koos odava tööjõuga, kelleks on väikesed ja energilised ja üliõnnelikud mustad mehed kuskilt Paapua lähedaselt eksootiliselt saarelt või suured mustad hiiglased Samoa saarelt. Seltskond on kirev-kirju ja põnev ja kõik tahavad alati suhelda. Ja sellest, kes Sinuga ühes kohas satuvad töötama mingil päeval, sõltub palju, milline päev välja kukub. Täna näiteks on väga laisk päev, sest tahtejõuline ülemus käib kogu aeg vaatamas, mida inimesed teevad, ja käsib hoolikalt, mitte kiiruga teha, seepärast venib päev õhtusse väga aeglaselt. Üks päev kui töötasime koos väikeste mustade meestega, siis jällegi läks päev väga ruttu, sest esiteks pidime korjama ära kõik viinamarjad kiiresti, ja teiseks need mustad mehed olid niiiii kiired ja vilkad ja aina ergutasid üksteist hüüete ja lauluga. Endalgi hakkasid seepeale käed kiiremini käima. Lisaks oli see veel selline päev, et traktor sõitis meil kogu aeg järel ja kõik täis saanud korvid tühjendati jooksvalt, nii et seegi hoidis tempot üleval. Ja viinamarjad olid selles istanduses niinii ilusad ja niinii head, et lausa rõõm oli neid korvi loopida.

Pildil töömehed - Tim ja meie bussijuht Steve (väikse viinamarjaistanduse omanik):

Nii, kella 12 paiku on meil pooletunnine lõuna. Istume kuskil päikse käes või siis varjus ja peame pikniku. Peale lõunat aga sõidutatakse meid hoopis tööle teise kohta. Mõni kord sõidutatakse meid päevas mitu korda uude kohta – kus aga parajasti mõni mari korjamist vajab. Ja nii kolme-nelja paiku tavaliselt tööpäev lõpeb. Selleks ajaks on juba tunda, et mul on kehas ka mõned lihased, nii et päris hea meel on kui saab lõpuks kodu poole sõita. Venitame oma kleepuvad kindad käest ära, viskame tangid pagasnikusse.
Kodus tavaliselt käime kuuma duši all, sest me oleme väga mustad (siin on huvitav vesi, mis ajab mu juuksed lokki!) ja seejärel vaaritame midagi või sööme eelmisel päeval tehtud toitu, sest me oleme väga näljased. Miski ei tekita isu paremini kui füüsiline töö värskes õhus, nii et õhtusöök on meil ikka päris luksuslik. Õhtune tegevus peale tööpäeva ei ole tavaliselt eriti sisukas. Käime linna peal, poes muidugi (ükskõik kui tihti poes käia ja kui palju osta, ikka midagi jääb puudu järgmine päev, et tuleb uuesti minna – imelik, ei ole Eestis seda täheldanud). Hostelis on elutoas alati rahvast, saab telekat vaadata, juttu ajada, rõdul istuda ja juttu ajada, piljardilaud on siin, vaikses toas on väike raamatukogu, kust võib endale midagi lugemiseks leida. Ja siis on veel oma arvuti, see salakaval masin, mis neelab aja nagu niuhti. Lähed korra töökuulutusi vaatama ja kirju kirjutama ja ongi juba õhtu käes. Nii ka täna juhtub. Mõtlen teie peale. Head ööd.


28. märts. Niimoodi tehakse Paska! (KIRJUTAB TIMMU!)

Kuna meie alalisel tööandjal polnud tööd, siis saime ajutist tööd veinivabrikus C.J Pask.

Tim uurib veine:

Veinivabriku salajane sisemus:

Korkimismasin:

Hasingis on kokku u 60 veinitehast, C.J Pask on üks suuremaid.
Hommikul võeti meid autoga siis peale ja viidi tööle. Põhimõtteliselt oli liinitöö, töötasime kolmekesi koos ühe kohaliku lõbusa prouaga. Tööks oli siis veinipudelite pakkimine küll pappkasti, küll suurde säilituskasti. Päev läks küllalt kiiresti. Kuna oli suur tellimus siis paluti meid ka järgmiseks päevaks tööle veel, üritasime uurida kas meie tööandjal on meile muud tööd pakkuda, aga kuna ta telefonile ei vastanud, siis olime lahkesti nõus. Pidime veel selle kohaliku prouaga koos järgmine päev erinevaid veine degusteerima. Aga hostelisse jõudes selgus et, meie alaline tööandja oli helistanud, ja meil on vaja minna tema juurde tööle ikkagi, sest meil ju leping temaga. Nii palju siis sellest veinivabriku lõbust. Aga ehk saab seal veel mõni teine päev tööd.
Üldiselt on praegu siis Hasingis suht suur tööjõu puudus, tööd pidi kõvasti olema. Loodame et siis saab korraliku töönädala.