Pühapäeva puhkepäeva hommikul.

Mul on nüüd mõneks päevaks maailma parim töö. Opereerin masinat, mis inglise keeles kannab nime “kirsikorjaja”, aga Timi sõnul võib seda nimetada korvtõstukiks. Kuna ma kahtlen, et see sulle eriti palju ütleb (ma arvan, et ei ole palju minu blogi-lugejaid, kes sarnase masinaga kokku puutunud on), siis püüan natuke pikemalt kirjeldada oma uut imelist töömasinat, mis on kõige koledamat beebikaka-kollast värvitooni. Juhuks kui sa tead täpselt, mida sõna “cherry picker” tähendab, siis ignoreeri järgmist lõiku.

Sellel masinal on kolm ratast, mis paiknevad kolmnurgakujuliselt, üks taga ja kaks tükki ees. Hahaa – kirjeldan nagu ehe naisterahvas, eks. Rataste keskel on tal pisike bensiinimootor (natuke asjalikum juba, eks), mille kohale on kinnitatud 6,4 meetrine tõstuk, mille tipus on korv, kus ma seisan, ja juhtimispult. Puldil on kangid, millega ma saan tõstukit maast puulatvadesse tõsta või veel kõrgemalegi (teen seda igal võimalusel) ning lisaks panna masina rattad tööle esipidi ja tagapidi. Eriti hea on veel see, et saan esirattaid liigutada eraldi, nii et liigub ainult see ratas, mida vaja, mis annab masinale ülihea manööverdatavuse avokaadopuude istanduse kitsastes vahekäikudes. Eriti mõnus on korraga vajutada kõiki kange ja vaadata mis saab, ehk panna masin edasi liikuma ja samal ajal tõsta ennast koos tõstukiga üles ja siis jälle allapoole lennelda. Ja väga põnevaks läheb asi siis, kui olen puulatvadest kõrgemal ning näen üle kogu istanduse kuni ümbritsevate hoolitsetud karjamaa-küngasteni välja, aga alla vaadates ei näe üldse enam masina rattaid, mida ma juhin, nii et pean seda tegema täiesti tunde järgi. Vähemalt oli see põnev esimesel päeval, nüüd mul on juba kangitunnetus käes ja tunnen ennast 5-6 meetriste puude vahel hiiglasena, kelle jalad on lihtsalt kusagil põlvini ulatuvate põõsaste sees peidus.

Minu töövahend:






Sellest jutust jäi nüüd ilmselt mulje, et ma muud ei teegi kui lõbutsen ja lendlen seal puude vahel üles ja alla, kuid tegelikult on mul väike töö ka samas täita. Nimelt korjan latvadest ja kohati ka puude külgedel kasvavaid avokaadosid, mida lehed päikese eest ei kaitse ning mis seetõttu kipuvad kollast või punast värvi minema. Korralik preemium-klassi avokaado on ikka ilus tumeroheline. Tõstuki esiküljel on mul kott, kuhu saan kõik need värvilised avokaadod koguda, et istandus ei meenutaks enam varakult saabunud jõule. Ja kui kott täis on, siis sõidan tõstukiga täpselt oma džiibi taga oleva suure plastmassist korvi kohale, avan nöörid, ning kott tühjeneb alt otse auto kasti. Vahepeal saab suur korv ka täis, mis tähendab, et pean sõitma farmimajade juurde ja selle külmkambrisse tõstma. Aegajalt aitavad mind selle juures teised, kuid paar korda olen ise ka juba saanud kahveltõstukit katsetada ning viimane kord laupäeval tegin seda enda üllatuseks päris iseseisvalt.

Jõulupuude moodi:


Mina puude latvades:


Selline töö on mul nüüd mõneks päevaks, kuni kogu istanduses on järgi ainult imeilusad rohelised avokaadod, mis jõulude ajal peaks kena dollari või paar maksma. Esimestel päevadel peale kohalejõudmist mulle kohe kirsikorjajat ei usaldatud, ainult Tim sai kohe selle hea töö peale. Ma ei tea miks pidevalt kiputakse meestele lihtsamad tööd andma, samas kui naised peavad rabelema ja ennast tõestama. Mitte et ma kurdaks, sest need paar päeva, mis ma palava päikese käes raske kott seljas mööda istanduse nõlvasid üles-alla vantsisin, puude alla roomasin ja ülespoole upitasin, andsid kindlasti palju juurde minu hea füüsilise vormi hoidmiseks (mõtlen et tuleb kasuks uue aasta algusel Lõuna-Ameerika mägedel turnimisel). Õnneks olin kibekiire ja käisin selle osa istandusest, millel alumised oksad vaja üle vaadata oli, paari päevaga läbi, kimasin ATV-l muudkui ühest reast teise. Lõpuks mehed ohkasid ja saatsid mind ka puulatvadesse. Peale esimesi tööpäevi tundub ka õhtul toapõrand üles-alla lendlevat, eriti kui korraks silmad sulen ning minu öösid täidavad head unenäod lapsepõlvest, kus ma päevad otsa tellingutel või puulatvades tavatsesin turnida. Oleksin vist ikka pidanud tsirkuseakrobaadi elukutse valima, et mu elus oleks rohkem ruumi mu kõrgusearmastusele.

Tim teeb tööd: (või teeskleb et teeb)


Paabulinnu paaritumistantsu ei seganud eestlastest pealtvaatajad-fotografeerijad:


Pilte istandusest ja selle ümbrusest:


Pühapäeval hiljem.

Täna oli meil vaba päev ehk ise tegime endale vaba päeva. Tööd on siin istanduses palju ja ülemus ütles lahkudes, et oleme ise enda bossid ja töötame nii palju kui tahame. Kuna sõitsime siia teisipäeval, millele koos linnaskäiguga kulus pool päeva, ning vihma tõttu läks ülejäänud tööpäev osaliselt kaduma, siis otsustasime eile, laupäeval töötada. Aga täna magasime sisse, sõime pika hommikusöögi, ning käisime ümbruskonda uurimas. Elame rannikust ca. 50 km sisemaal keset karjafarme. Kogu ümbruskond paikneb mõnusatel küngastel ning meie küla Comboyne on 700m kõrgusel merepinnast. Vaatasime üle piirkonna “legendaarse” vaatamisväärsuse – Ellenborough joa. Sõit sinna oli mööda konarlikku ja katkist kruusateed üle küngaste ja läbi orgude, valdavalt läbi karjamaadega ümbritsetud maastiku, kuid vaated olid siiski väga ilusad. Juga oli päris kõrge ning minu üllatuseks siin valitsevalt põuale vaatamata, oli joas isegi vett. Tegime väiksese jalutuskäigu erinevatele vaateplatvormidele. Samal ajal kui teised turistid imetlesid juga, vaatas Tim teises suunas metsa alla, kus mööda kive lehtede alla roomas üks paks mürgine madu inglise keelse nimega “red belly black snake” (“punase kõhuga must madu” – kas pole originaalne nimi, kuna kirjeldab täpselt mao välimust, hahhaa). See pani Timi päevale täpi peale. Mina sain oma täpi kui avastasime joa kohalt suure ujutava veekogu ning sain jahedas vees ennast palavast päevast värskendada.

Ümbruskonna maastik teel joale:


Joa juures:


Teised turistid vaatavad juga, Tim leidis mao:


Jahutamine joa peal:

Nüüd oleme tagasi kodus, milleks on suur vana talumaja-lobudik, mille suguseid siin kogu ümbruskond on täis. Eelmisel nädalal oli siin üks teine tööline veel, aga nüüd on kogu elamine – neli tuba ja köök meie päralt. Maja ise on ülivana ja meie toast näeb läbi põrandalaudade ühest kohast maja alla välja (ehitatud postidele), kuid muidu on kõik eluks vajalik meil siin olemas, alustades mugavast voodist ja sääsevõrkudega akendest kuni televiisori, pesumasina, võileivagrilli, kohvimasina ja muu selliseni välja. Ise lõime oma toas ja elutoas-köögis korra majja, et end mõnusalt tunda. Iga päeva menüüsse kuuluvad meil avokaadod ning aiast korjatud värsked sidrunid, apelsinid ja greibid. Täna õhtusöögi ajal nägin üht 30 sentimeetri pikkust sisalikku külmiku alla jooksmas, oli teine vist ära eksinud. Õues läks tormituuliseks, nii et külmkambrit varustava generaatori mürinat ei olegi enam meieni üldse kosta ja Tim läks pimedasse öösse taskulambiga meie ujumisriideid nööri pealt ära tooma. Lähen nüüd kerin ennast kamina kõrvale teleka ette kuni uni tuleb. Homme ju jälle uus tööpäev.