Pea alaspidi: If you want to change the altitude, you have to change the attitude. EXPECT TURBULENCE.

Tim möllab surfilauaga vees nagu poisike. Sõuab läbi vahuste lainete nende murdumiskoha taha, siis haarab esimese suurema veepaise ja hakkab tagasi ranna poole uhama. Aegajalt käib vaht tal lihtsalt üle pea, lauda enda turjale tõstes. Teine kord saab ta poolenisti püsti, enne kui laine kaotab ja ta vette tagasi vajub. Kolmas kord on ta täpselt laine ees, ajab end püsti ja kihutab laual peaaegu rannani välja.. Üks, kaks, kolm, kümme sekundit. Sulps. Muidugi ei vaata ta ranna poolegi, vaid pöörab kohe otsa ringi ja hakkab otsustava ilmega tagasi mere poole sumama, ainult vee raputab kõrvadest enne välja. Vahepeal kaob ta koos lauaga lainetevahelisse orgu ja nii kaugele kui silm seletab ei ole muud kui vesi. Õnneks on tal punased püksid ja hele surfisärk, nii et teda on lainete vahel kerge märgata. Hoian tal ikka silma peal. Täna on mõnusalt kuum ilm, mis hakkab juba meenutama kohalikku suve, kuigi puud rannariba taga on veel raagus. Vesi on veel enamiku kohalike jaoks jahe, 22 kraadi, aga meile paradiis. Laman kuumal liival ja vahin laineid randa rullumas. Kerge soolakas tuuleõhk jahutab päikesekuuma keha. Väga lõõgastunud on olla.

See nädalavahetus on meie viimane nädal Stuarts Pointis, vähemalt mõneks ajaks, nii et teeme pikad rannapäevad. Oleme vahepeal töö juures nii hästi hakkama saanud, et meile on antud farmi ja pakkimismaja parimad tööd. Tim teeb aias puude lõikamist ja mina olen viimased kaks nädalat väljamineva kauba laopidaja ja teen lisaks pisut kontoritööd. Nüüd hakkab hooaeg rahulikumaks jääma ja tööd ei ole enam 5 päeva nädalas, nii et meil avanes võimalus mõneks ajaks ülemuste farmi avokaadosid korjama minna. Hetkel kõlab see minu jaoks nagu puhkus. Sõidame kaheks nädalaks 60km sisemaale küngaste otsa. Hakkame elama farmi majas, mida ümbritsevad avokaado- ja sidrunipuud. Ülemusi seal ei ole, nii et töötame niipalju kui tahame. Tim hakkab tõstukiga kõrgemate puude pealt korjama ja mina ajan ATV seljas pisemaid puid taga.

Mõned nädalad tagasi läks siin kohalikus kämpingus, kus elasime, väga rahvarohkeks ja koht kaotas oma rahuliku lõõgastava aura. Kohalikel oli koolivaheaeg ning paljude jaoks siin võrdub puhkus sellega, et nad pakivad on pere kahte järelkäruga džiipi ja sõidavad mõnda rannaäärsesse puupüsti rahvast täis kämpingusse. Seal saavad nad oma pisikese platsikese ja järelkärudest ilmub poole tunniga terve elamine, alustades mitme toaga täispikkuses telgiga, kokkupandavate sohvade-toolide ja grilliga ja lõpetades pisikeste asjadega nagu lampid, õnged, rattad, päikesepatareid teleka vaatamiseks jne. Ja seal siis oma perega sellisel 40 ruutmeetrisel platsikesel nad puhkavad, ühe päevaga on terve kämping nagu üks suur “aussie” perekond, kes räägivad üksteisega nagu oleks vanad head tuttavad. Meiegi sulasime sellesse melusse sisse. Lahked austraallased keetsid meile tohutu suure lahesopist püütud värske krabilise, mis maitses ülihea. Nii kui julgesid pea oma telgist-autost välja pista, tuli mõni rõõmsameelne inimene juttu puhuma. WC-s käimiseks tuli kohe aega võtta, sest tualettruumis oli alati mõni tädike, kes otsustavalt tee peal ees seisis ja oli pähe võtnud enne su elulugu ära kuulda, kui sind potile laseb minna. Mõne aja pärast muutus rahvamass peale tööpäeva pisut väsitavaks - igal õhtu vähemalt köögis pidime kordama sama juttu, et kes oleme, kust tuleme, kus eesti asub ja kuidas meile austraalia meeldib. Ja autos elamine, olgu madrats kui mugav tahes, ja koht kui ilus tahes, ikkagi teatud aja pärast väsitab ära. Nii et kolisime kämpa kõrvale ülemuse majja elama ja oleme nüüd paar nädalat nautinud tsiviliseeritud inimese elu. Panen siia mõned pildid ka erinevatest kämpingu elamistest.
Tagasihoidlik pereelmaine