„Invent Your life. Do what You want to do. Be happy.“ (Jean-Luis Etienne)

Järgmised nädalad mööduvad kiirelt üha lõuna poole siksakitades. Lewis Passist suundume Hanmer Springsi, kus veedame ühe päeva päikest nautides, oma pesu pestes ning käime uuesti ära ka termaalvetega spaas. Seejärel suundume maavärinate pealinna Christchurchi (kahjuks ühtegi järelvõnget ei tunne, kuigi kõik räägivad, et neid tunneb kogu aeg). Sealt edasi eksleme tavaturisti teelt eemale jäävatel radadel, leiame kaks armsat kalastusjärve –Clearwater ja Heron ning matkame ringi nende ümbruses. Maastik on siin hoopis erinev seninähtust – Timm väidab, et üks kaunemaid paiku, mis meie teele on siiani U-M jäänud. Kuna oleme üsna kõrgel mägede vahel (ca. 1000m merepinnast), siis on ümbrus väga lage, ümberringi on miilide viisi madala rohuga kaetud künkaid, orgudes voolavad ojakesed moodustavad suuremaid jõgesid, mis omakorda voolavad järvedesse ning maastikupilti ilmestavad mõned kõrgemad lumised tipud ning järvede ääres kasvavad okaspuud.

Clearwateri ja Heroni ümbrus:

Tagasiteel rannikule teeme tiiru Mt. Someri juures, kus tuul tahab meid peaaegu mäeküljelt minema pühkida. Keset mägesid ühel järsul nõlvakul leiame bussipeatuse. Peatume ja ööbime kõige kaunimates paikades, ja juba on mõnel päeval soe ja suvine – nii et saan esimese päevituse ühel järvekaldal peesitades.

Mt.Someri ümbruse radadel:

Rannikult kimame aga ruttu jälle sisemaa poole – Uus-Meremaa kõrgeima tipu Mt. Cooki/Aoraki piirkonda. Siin paiknevad ühed U-M suurimad hüdroelektrijärved Tekapo ja Pukaki, mis on vees hõljuva lihvitud kivipuru tõttu päikese käes väga põnevat heledat rohekas-sinist värvi. Viimane nädal on siin olnud ääretult kehv ilm, kuid kui jõuame kohale, siis ilm imekombel selgineb, nii et saame nautida maalilisi vaateid järvedele, mägedele, liustikule. Aoraki oma tippu meile siiski ei näita, vaid jääb pilvedesse. Vastavalt maooride legendile on püha Aoraki nagu kuningas teiste mägede seas, kättesaamatu ja saladuslikult pilveloori varjus, austades vaid väheseid enda näitamisega.. Siiski, Aoraki vennad- õed annavad ennast näole ning kuigi meil on taevas hall, need pilvede vahelt piiluvad tipud kümblevad päikesevalguses – väga ilus pilt.. Esimest korda elus kuulen sellel jalutuskäigul lumelaviinide madalat võimsat mürinat, mis kostub kusagilt pilvepiiri kohalt.

Tekapo järv (esiplaanil observatooriumi hooned):

Lake Tekapo ajaloolise kiriku imeilus vaade altari eest:

Mt Cooki juures:

Muelleri liustiku juures – Timm kuulatab lumelaviini mürinat:

Lõpuks jõuame Dunedini linna – teine suurim linn Lõunasaarel, umbes Tartu suurune (110 000 elanikku) ning juhtumisi ka tudengilinn. See on esimene linn siin, mis ei ole üdini uus – oma Victoria-aegses stiilis massiivsete hoonetega on see ääretult armas ja kodune. Lisaks paikneb see mere ääres mäekallakul ning minu toa aknast avaneb öisele tuledes linnale kena vaade. Kahjuks on ilmad läinud seda külmemaks, mida lõunapoole jõuame – pole muidugi ime, kuid imestame siiski.. Naudime paar päeva Dunedini linnamelu, mõeldes, et mis edasi. Tahaks nagu Fjordlandi minna, kuid seal on erakorraliselt pikaleveninud talve tõttu alles äärmuslikud olud ning rajad, kuhu tahame matkama minna, enamuses suletud. Käime ära Dunedini külje all paikneval poolsaarel, kus paikneb pingviinide vaatlemiseks mõeldud peidukas. Läheme paar tundi enne päikseloojangut, mis on kohalike sõnul parim aeg pingusid näha. Hiirvaikselt passime pisikeses hütis ja vaatame merele, oodates, et isased pingviinid merel söömisest ära väsiks ja tuleksid liivaluidete vahel peidus pesitsevate emaste juurde, kuid läheb pimedaks ja ühtegi pingviini ei tule. Niipalju on sellest käigust siiski kasu, et näeme elusuuruses ära merilõvid. Jälgin pikalt ühte perekonda rannal – emme magab kahe pojaga liivas ja just ärkavad üles, musutavad ja müksivad üksteist nagu inimesed. Seejärel tuleb ülevalt luite otsast isane pere juurde, pojad jooksevad talle vastu ja koos minnakse tagasi ema juurde. Ja siis tehakse üks suur grupikallistus. Lihtsalt hämmastav. Üks vanaisa-lõvi otsustab end merre kosutama minna, aga kuna tal kilosid oma 400 ja vanust ka mitte vähe, siis peab ta iga 10 sammu järel peatuma ja hinge tõmbama – nii me temaga tutvust teemegi.

Teel Dunedini – dinosauruse munad? (Boulder Rocks):

Dunedini raudteejaam:

Maoori rändaja Lõuna-Otago muuseumis:

Maoori waka (kanuu):

Sandfly bay perekond:

Meie uus 400-kilone sõber:

Dunedilie ja selle ümbrusele tiir peale tehtud, otsustame, et natuke tsiviliseeritud elu tuleb vahepeal kasuks. Võtame suuna Lõuna-Otagosse, Baltklutha lähedale, kus meid ootab teine woofingu koht. Tunneme ennast koduselt niipea kui mööda pikka sissesõidualleed jõuame künkal paikneva ajaloolise kivimaja juurde ja perenaine Kate meid rõõmsalt tervitama-kallistama tuleb. Oleme piirkonnas, kuhu 19. sajandil emigreerus enim inimesi Šotimaalt ja Iirimaalt. Kate ongi iiri juurtega ning Hamish šoti juurtega. Maja, milles nad elavad, ehitas 19. Sajandi lõpul üks Hamishi esivanematest, kes loomakarja pidamisega rikkaks sai. Maavaldust on hiljem küll sugulaste vahel jagatud, nii et maja juurde enam palju maad ei kuulu (500 000 dollari väärtuses on veel alles). Sellegipoolest on neil metsikult suur elamine siin, millega nad abi vajavad, sest lapsed on juba suured ja elavad eraldi. Hiljem aga järeldame, et oluline põhjus, miks nad woofereid vastu võtavad, on soov kohtuda ja suhelda erinevate inimestega. Kate ja Hamish on üle viiekümnesed, krapsakad ja lõbusad. Kate on lüpsija, Hamish on farmer. Neil on talvekuudel mitu kuud vaba aega, mille nad kõik kulutavad ringi reisimise peale, ning neil on oma reisidest palju huvitavaid lugusid rääkida.

Maja on nagu muuseum, sest see on täidetud asjadega eelmisest sajandist. Siin on palju tube, pikad koridorid, palju uksi, nii et alguses on mul orienteerumisega raskusi. Meile antakse vist küll kõige uhkem tuba, kust on vaade alla orgu järvele ja järve keskel paiknevale saarele, millel on auto, parkimiskell ja telefoniautomaat (vanad uunikumid).

Nädal möödub kiiresti. Jõuame ära värvida linade-ruumi, kaevata ühe veetoru maa sisse ning teha natuke talvepuid. Hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid venivad alati jutustades pikaks, eriti kuna pakutakse nii häid roogasid. Õhtusöögi kõrvale pakutakse õlut ja ise tehtud ploomilikööri. Kate ja Hamish on suured ragbifännid, nii et nad seletavad meile reegleid ning nendega koos vaatame oma esimesed mängud otsast lõpuni. Puhanult asume nädala pärast jälle teele.

Maja ise:

Vaade järvele meie toa aknast:

Tim tööhoos:

Koeraga jalutamas:

Kate ja Hamish köögilaua taga:

13 oktoobril asume jälle teele kõige lõunapoolsemaid teid mööda Fjordlandi poole. Seda piirkonda Lõuna-Otagos kutsutaks Catlins – kõrge pankrannikuga ja ilusate randadega ääristatud, on see üks kohalike lemmikpuhkepaiku. Muuhulgas käime ära ka saare kõige lõunapoolsemas punktis, kust on huvitaval kombel Lõunapooluseni ja Ekvaatorini üsna sama pikk maa.

Nugget Pointi majakas:

„Nuggetid“:

Lubatud pilt õele „Manne lähivaates“, taustal Catlinsi kõrge pankrannik:

Catlins`i rannik ja tuulestviidud puud (Jack`s Blowhole’i teel):

Üks meie fantastilisi ööbimiskohti hommikuvalguses:

Üks kaunitest koskedest:

Uus-Meremaa lõunapoolsemas punktis: