Kevad on veninud ebaharilikult pikaks ja ilmad ei lähe kuidagi paremaks. Peale Catlinsi rannikult lahkumist tegime põgusat sissepõike lõunapoolseimasse linna Invercargilli, kust võtsime suuna Fjordlandi, lootusega kõvasti matkata. Saabusime eile (18. Oktoober) uude woofingu kohta Fjordlandis Te Anau lähedal, mis paikneb U-M kõige vähem asustatud ja metsikumas piirkonnas, matkajate paradiisi servas . Kuna siin rohkem woofingu kohti ei ole, siis oleme võimaluse üle siin nädal aega veeta tänu võlgu Kate`le – meie eelmise woofingu perenaisele, kes meile woofingu lehel väga hea iseloomustuse andis. Ja teiseks oma kangekaelsusele ja visadusele - kui meie kirjadele ei vastatud, siis me helistasime (loe: Marianne helistas) ja meil õnnestus perenaist veenda meiega pühapäeval kohtuma, misjärel Tim veenis peremeest, et ta on hea abimees lihtsalt oma imehea inglise keele oskuse ja asjaliku jutuga (perenaine oli telefonis ära räägitud). Leppisime kokku, et teisipäeval tuleme tagasi ja saabusimegi eile suure tormi ja aastaajale ebahariliku külmaga siia uude sooja kohta varjule.
Seekord on tegemist hirvefarmiga, mis hõlmab 362 aakrit maad (tohutu suur, ca. 250 ha peaks olema). Seda peavad abielupaar kahekesi. Kuna nende maja on ääretult pisike, siis on neil õue peale ehitatud pisike majake „wooferite“ ehk meiesuguste abiliste jaoks. Majake asub künka otsas ja siit on imeilus vaade rahvuspargi mäetippudele, mis peale eilset sadu on kaetud värske valge lumega. Lisaks hirvedele (ca. 450, sest 150 müüdi just ära) on siin lambad ja talled (loendamatu arv), lehmad (mõned), alpakad (mõned), kanad (10), koerad (9, osa karja-, osa jahikoerad), 2 ääretult ilusat noort hobust, miniatuurhobune, 3 vasikat, 1 kirju karvane siga (lemmikloom!) ja üks kodustatud hirv, keda võib sügada ainult pea pealt.. mnjah..
Meie hütt ja pererahva maja:
Eile oli nn „tutvumisõhtu“. Täna tegime hommikupoolikul pisut tööd. Tim valas koos peremehega kuuri vundamenti, mina tegin perenaisega hommikutoimetusi, millest kujunes paaritunnine farmitutvustusringkäik, sest küsisin palju küsimusi ja perenaine ei olnud vastustega kitsi. Siis söötsin ära 3 vasikat, kes on 4 päevased ja päris pisikesed, aga väga ulakad (müksivad). Ja seejärel korjasime perenaisega paar tundi põllu peal kive.
Timm tööülesannete kallal, kõrval peremees Grant:
Kas pole ilus koht puuraiumiseks?
Farmi lambakarjamaa:
Miniatuurhobune?!?
Lemmikloomast siga?!?! Guinny nimeline
5päevane Jill ja 1päevane Jucy:
Kuna täna saabus jälle suvi, siis peale lõunasööki käisime Timiga väikesel matkal piki Sõrmuste Isandast tuntud kõrge pankrannikuga Anduini jõge (osa Kepler’i rajast). Läbisime soise ala, kus parajasti pesitsesid scoup’id (kohalik pardiliik) oma poegadega.Partide häälitsused kajasid ümbritsevatelt lumiste tippudega mägedelt vastu, päike paistis ja hea oli olla. Lõpuks jõudsime välja imeilusa Manapouri järve liivarannale. Selline hakkab ilmselt see nädal meil olema – hommikupoole natuke tööd ja siis kui ilm vähegi lubab – kuskile matkama. Ja loodetavasti selleks ajaks kui me siin woofingu lõpetame, on lumelaviini oht möödas ja saame teha paar pikemat matka piirkonnas.
Anduin:
Scoup`id (pardid) märgalal:
Raja lõpp Manapouri järve ääres:
Peale woofingut...
Nüüd on siis järjekordne nädal möödas ning eile lahkusime hirvefarmist. Oli väga põnev nädal. Perenäine Christine oli küll väga kange naine, kelle jalas olid majas püksid, kuid osutus ka väga hoolitsevaks ja omamoodi huvitavaks inimeseks. Tema hobi on matkamine ning ta on käinud ka kõige metsikumates kohtades Uus-Meremaal ja nooremana Aafrikas ringi rännanud. Lisaks põhjalikele selgitustele, kuidas farmi pidada, saime temalt palju kasulikke juhtnööre kõige kaunimate matkaradade kohta. Peremees Grant rääkis oma jahimehe lugusid ning oli tasakaaluks rangele naisele väga muhe mees. Ning koos jälgisime teleekraanilt, kuidas U-M ragbimeeskond All Blacks võitis 1 punktiga Prantsusmaad ning sai peale 20 aastast pausi maailmameistriks! Oo, ja saime valmistada ja maitsta kohalikku magustoitu venepärase nimega Pavlova..
Tööd olid minu jaoks väga lihtsad – toitsin kanu, hobust ja vasikaid, õmblesin natuke, panin pesu kuivama, tegin ühe korra õhtusöögi, korjasin kive ja käbisid, kaevasin 3 ruutmeetrit maad ja veel nipet-näpet, et perenaine saaks pisut vaba aega oma kontoritööd teha. Ühel päeval käisin koos perenaisega lambaid karjatamas, mis oli päris huvitav elamus. Meie – Christine, Georgia ja mina istusime ATV seljas ning suunasime lambaid ühelt poolt, ülejäänud töö tegi ära hästi välja õpetatud koer Holly, 15 minutit ja lambad olidki ära söödud rohuga karjamaalt aetud värskele heinamaale. Timm valas ära kuuri vundamendi ja võttis koos Grantiga maha 3 suurt puud, mis ähvardasid esimese tormiga maja peale kukkuda. Meie viimasel päeval tuligi tohutu suur torm, nii et päris õigel ajal sai see töö tehtud. Ilmad olidki imelikud – ühel päeval sadas mägedes lund, järgmine päev oli üle 20 kraadi sooja.
Ühel päeval olime täiesti vabad, sest perekond (oi unustasin mainida, et peres oli 5 aastane plikatirts Georgia) läks linnas toimuvale oksjonile ja kalastusvõistlusele. Käisime ka korra linna peal, kohalikku käsitöö ja kodutoodangu turgu vaatamas. Pärast peesitasime järve ääres, võtsime päikest ning käisime Te Anau järves ujumas. Õhtu lõpetasime kohalikus kinos vaadates kohaliku helikopteripiloodi poolt tehtud filmi „Ata Whenua“, mis maoori keeles tähendab varjudemaad. Film näitab kõige fantastilisemaid kaadreid Fjordlandi ligipääsematutest müstilistest paikadest filmituna helikopterist. Helitaust koosneb erinevatest kaadritega sobivatest loodushäältest alates loomadest-lindudest kuni tuule ja kosemürinani välja ning algupäraste maoori pillidega saadetud paladest. Saime suure elamuse. Filmi treiler: http://www.youtube.com/watch?v=ldAYgs4UF6w&feature=related
Te Anau järve ääres:
Vesilennuk teel Fjordlandi Te Anau kohal:
Kopter meie peade kohal tavapärasel turismitiirul:
Kevadine ujumine Te Anaus:
Ühe kauni päeva veetsime 45-minutilise maalilise autosõidutee kaugusel paiknevate Mavora järvede ääres, kus on filmitud päris mitmeid Sõrmuste Isanda kaadreid.
Mavora järved:
Jõudsime ära käia ka Milford Soundis, mis on üks paremini ligipääsetavaid fjorde ning oma kõrgete, kohati peaaegu püstloodis kallastega hingematvalt kaunis. Ronisime Key Summit’le, et nautida vaadet Milford Soundi ümbritsevatele lumistele mäetippudele. Jõudsime üles just õigel ajal, et näha ära erinevad siinse alpimaastiku elemendid ning vaade, enne kui pilved tohutu kiirusega merelt peale tulid. Umbes poole tunniga mattus kogu ümbrus tiheda pilvevaiba sisse – seda oli põnev jälgida. Peale lõunat matkasime vihmas üles Marian’i järve äärde, mis oli paksus valges udulooris.
Milford Soundi käänulisel mägiteel:
Vaade Miford Soundile ning Mitre Peak`le:
Kruiisilaev teel fjordi vihmast paisunud kose all:
Key Summit:
Meie viimasel woofingu päeval saabus metsik torm ning mägedes sadas jälle lund. Meie pererahva sõnul on see kevad harukordselt pikale veninud. Ning kuigi oleme juba 3 nädala jagu siin lõunas aega veetnud, et ilmaolud paraneks ja saaks teha mõned raskemad matkad lisaks kergetele, siis ei taha see kuidagi õnnestuda. Kõige ägedamad rajad on endiselt suure lumelaviini ohu ja üleujutavate jõgede tõttu suletud.. Nii me olemegi 25 oktoobril jõudnud Queenstowni ja läheme magama ilma, et oleks õrna aimugi, mis homme peale hakkame..
No comments:
Post a Comment