Ostsime maja! Ratastel. Jälle teele.

Vaatan, et viimati kui endast blogisse märgi jätsin, oli meil alles talv! Aeg läheb nii ruttu kui on palju põnevat tegemist. Ja suure suhtlemise ja töötegemise kõrvalt ei ole üldse aega üle jäänud, et arvuti taga toksida. Vahepeal läks meil korraks ikka päris päris külmaks ja umbes 50-60 aastase pausi järel sadas Blenheimis (linnas!) lund. Tavaliselt jääb lumi ikka mägedesse, aga seekord saime paar päeva tunda jääkülma õhku ning vaatasime oma toa aknast imestusega, kuidas laia lund õues puhkevatele õitele sajab. See sulas muidugi kohe ära, kuid ärevust oli mitmeks päevaks.

Lumi meie õuel:

Lumi meie istanduse ümber mägedes:

Nüüd on meil siis kevad käes – ööd on veel karged (5 kraadi ringis), kuid päeval kütab päike õhu nii soojaks, et kõik hommikul selga pandud riidekihid tuleb ära koorida ning minu ATV pagasikast on õhtuks riietest nii punnis, et läheb vaevu kinni. Ma ei mäleta, kas olen kirjutanud, aga viimasel kuul tegin töö juures karjääri – liikusin põllult ATV rooli. Nii et paar nädalat olen kihutanud mööda istandust ringi ning loendanud taimi ja pungasid seal kus tarvis. Kohati oli väga lõbus, kohati kippus monotoonseks minema, kuid põllule tagasi enam ka ei tahtnud minna. Siin on nii ilus praegu. Kuigi ka talvel oli üsna roheline, siis nüüd on maastikupilti ja aedadesse lisandunud roosad-valged õitepuhmad. Ja kui hästi õhk lõhnab – värske rohu ja õite järele, natuke lambasitta ka sekka. Iga päevaga läheb järjest soojemaks, hommikul ärkame juba õrnas aovalguses ning õhtuti on valge peaaegu kella seitsmeni.

Minu ratastel kontor:

Hommik tööl:

Pilvisel päeval testime kastmissüsteemi:

Elatakse siin Uus-Meremaal nüüd ragbi maailmakarikavõistluste vaimus, mis tähendab, et uudistes ei räägita enam neljandat kuud järjest „Happy Feet´ist“ - pingviinist, kes ära eksis ja keda koju tagasi saadetakse. Täna õhtul on avatseremoonia, mida kavatseme telekast jälgida ning paljud meie sõbrad on sõitnud Dunedini või Wellingtoni oma riigi etteastet võistlustel vaatama.

Meie uudistest suurim on ilmselt see, et müüsime oma auto – armsa Väikse Valge ära, enne kui see Timi sõnutsi „ära laguneb“, ning ostsime asemele väikebussi – nii et hakkame peagi nagu hipid mööda saart ringi sõitma. Auto müük läks kergelt, aga uue ostmine võttis päris palju aega, sest Timmul peab ju kõik tip-top olema, kuskilt ei või miski logiseda või imelikku häält teha jne. Peale loendamatu arvu autode ülevaatust hakkasin juba tundma, et saaksin ise auto tehnilise ülevaatusega hakkama. Aga lõpuks koitis päev, kui leidsime oma katuseakendega väikebussi, millega ei tundunud olevat ohtu, et kohe vaja mehaanikuid mööda jooksma hakata, nii et ostsime selle ära. Tim muidugi avastas paar päeva hiljem, et ikka on vaja korra lammutusse minna ja mingi nupp hankida, mis autos ei tööta. Ja veel leidis ta poest mingi 10 dollarilise jubina, nii et saame oma mp3 mängija pealt autos muusikat kuulata. Nii et homme lööme bussi läikima ja uuel nädalal asume rändama.

Täna oli meil viimane nö tööpäev – terve päev oli pidu. Firma poolt oli tellitud kaks bussi, mis töölised poole 9-ks hommikul kohale toimetas. Sõime koos hommikust „kiivide“ moodi – sai grillitud lambavorsti ja sibulaga. Seejärel toimus pingeline võistlus viinamarjataimede pügamises, puhastamises ja mähkimises ehk võisteldi selles, mida terve talv tehtud. Kujunes väga lõbusaks ürituseks, eriti kuna Nivalased (ehk Vanuatulased) ergutasid nendele omaste vahvate hüüdudega. Pärast oli jalkamatš, kus Tim ootamatult võistlejaks osutus ja ka koos teistega ringi tormas. Minu osaks jäi kaasa elada, pilte teha ning pallist eemale põigelda. Nautisime ilusat peaaegu et suvist ilma. Lühikeste kõnede ja tänuavalduste käigus võtsime toostiks meie istanduse viimase aastakäigu Pinot Noir (väga mõnus värske puhas ja puuviljane maitse) ning omandasime ainsate valgete töölistena vastupidajatena kaks pudelit istanduse vahuveini. Seejärel avati hiigelsuured grillimisaparaadid, milles viimased kuus tundi küpsesid kaks tervet vardasse aetud lammast (ka meie oma istandusest, üks töötaja keeldus söömast, sest ta ütles, et ta tunneb neid lambaid). Oli korralik pidusöök, ja Timi suureks rõõmuks pakuti rohkes koguses õlut toidu kõrvale. Mina maitsesin ära kõik erinevad veinid, mis meie istanduse ülemused testimiseks lauale tõid. Peo naelaks sai minu jaoks Nivalaste bänd, mis meile Vanuatu muusikat mängis. Neil olid oma instrumendid kaasas, mõned kitarrid ja muud pillid, seal hulgas vanast teekastist tehtud huvitav pill, mis meenutas meie jauramit. Ja hääled olid neil võimsad. Ilma mingi mikrofonita kõlas laul kõikjale. Lisaks tundus, et neil ei olnud mingit probleemi bändis osi vahetada, pillid liikusid käest kätte ja esilauljad vahetusid. Lood olid kõik väga sarnased meie jaoks, kuna me ei mõista sõnu, kuid rütm ülimõnus ja kokku kõlas imeliselt. Väga andekad kutid! Lõpuks jätsime kõigiga hüvasti ja kuigi arvasin, et olen ääretult õnnelik tööst pääsedes, siis see oli ikkagi kurb, sest neid inimesi ei kohta ma enam kunagi ja paljud neist olid väga mõnusad.

Lõpupidu Aras:

Vahepeal on meie kodune hostel päris tühjaks jäänud, oleme nii palju kordi hüvasti jätnud, lootusega siiski, et osasid inimesi neist kohtame ikka veel. Meil on küllakutsed nüüd erinevatesse kohtadesse maailmas, ja nii mõnigi on lubanud korra elus Eestis ära käia. Meil oli ääretult vahva talv koos kõigi nende inimestega, palju toredaid pidusid ja koos söögitegemisi, nii et kevadel kaotatud kilod on kõik rõõmsalt tagasi roninud. Aga maitsvaid roogasid on maailmas olemas. Esimest korda elus saime maitsa karpe, mida Emilie meile ühel reede õhtul keetis. Need pannakse potti täiesti elusast peast, millest annab märku see, et karp on suletud. Kui karp on lahti, siis läheb prügikasti. Peale mõningat haudumist veinimarinaadis lähevad karbid praokile ja ongi valmis. Seejärel tõstetakse terve hunnik sulle taldrikule ja ise pead vaatama kuidas karbist karbi kätte saad. Kõrvale serveeriti friikartuleid. Karbi sees on selline roosakas kole ollus, mis kummatigi maitseb päris hästi. Nii et kui jälle ringi rändame, siis saame karpe ise merest korjata ja rannas ära keeta.

Valmistame Empanadasid tšiili sõprade Mario ja Benjamini juures:

Sööme karpe:

Grillime hosteli õuel:

Hullu soengu pidu:

Nn "rahvusroogade pidu" viimaste ellujäänutega hostelis:

Kevad Blenheimis:

Phil ja Tim:

Patrick, Emilie ja Anne:

Mario, Ben, Anne, Emilie:

Ann-Katrin:

Õnnelik Tim:

Emilie`ga:

Laupäeva õhtul on meil lahkumispidu viimaste ellujäänutega. Teeme sel puhul soolalõhet, sest siin ei ole keegi seda elu sees maitsnud ja ehk mõned viinerid ja natuke zukkinit õlletaignas. Saksa tüdruk Ann-Katrin, kes on taimetoitlane ja õpetas mind tegema imemaitsvat kõrvitsasuppi (ei kannatanud varem kõrvitsasuppi silma otsaski) ja sushit, lubas hoolitseda magustoidu eest. Ja prantsuse noormees Mourad teeb põhitoidu ehk krepid. Annikka pidi ka miskit valmistama. Lisaks on meil veel vaja koos ära juua veiniistandusest kingituseks saadud vahuveinid. Nii et tuleb vist üks suur söömine-joomine.

Aga nüüd asun ragbi maailmakarikavõistluste avatseremooniat vaatama – juba kargavadki ekraanil poolpaljad tätoveeritud maoorimehed, tundub põnev..