Appi, lumiiiiii...

Riigilt, mis tuleb toime maavärinate ja tormidega, ei oleks osanud oodatagi sellist paanikat, mis eile tekkis, kui 60-70 aasta järel sadas maha 20-30cm lund kogu Lõuna-saare lõunaosas.. teed suleti, koolid ei töötanud, isegi mitu ülikooli jättis loengud ära, haiglates katkestati operatsioonid (?), ja loomulikult oli suletud ka Queenstowni ja Christchurchi lennuväljad.. Päris naljakas kohe.. Ühes väikses suusakeskuses oli ca. 200 inimest vangis üleöö oma autodes, kuna suusakeskusesse viiv tee oli lume all ning mägedest tulevad lumelaviinid ei võimaldanud teed koristada ega ohutuks muuta. Siin ei ole vist üldse lumesahkasid, rääkimata talvekummidest, nii et liiklus enamikul suurtel maanteedel lõuna pool oli täiesti halvatud. Ja külmunud tiigist kuskil pargis tehti päris suur uudis. Päris naljakas kohe.

Meil siin lund ei ole, kuid mägedes olid näha lumepilved ja tuul, mis sealtpoolt läbi istanduse tormas, oli jäine, nii et ma ei suutnud täna absoluutselt tööd nautida. See oli mu Uus-Meremaa kõige pikem tööpäev vist, ja kui peale tööd Juliega puhkeruumis kokku saime, siis meil oli mõlemal nii tülpinud ja külmunud nägu ees, et hakkasime üksteist nähes täiest kõrist naerma ja ei saanud mitu minutit pidama. Naer oli terviseks, ja peale tulikuuma dušši, Jägermeistriga teed ja tulise chillikastmega kana-juurvilja rooga, tundsin end jälle iseendana..

Nädavahetusel sain pisut puhata. Mõned toredad inimesed lahkusid hostelist ja Uus-Meremaalt, kes Aasia poole, kes Euroopasse ja nende ära saatmisega oli tükk tegemist. Reede õhtul käisime tüdrukutega ja paari ladina-ameeriklasega „salsa“ peol. Mitu reedet oleme juba mõelnud minna, aga kuna see pidu kestab ainult 21-23ni, siis oleme alati hilja peale jäänud ja ei ole jõudnud. Seekord ei oodanud enam kuni kõik tullatahtjad valmis saavad ning ainult tõsised salsatajad olid kaasas. Ehk siis tegelikult mina ja kolm vahvat prantsuse tüdrukut Emilie, Srija ja Anne ning tšiili poisid Mario, Benjamin ja lokk (tegelik nimi liiga keeruline). Emilie õpetas meile mõned sammud ja poisid võtsid südameasjaks meile salsa selgeks õpetada. Ainult et nad ise ei olnud ka selles eriti osavad, nii et väga lõbus oli küll, aga eriti salsalik vist mitte. Lõpus kaks viisakat ülikondades vana ja koledat kiivi vanameest tulid meile appi, ja tantsitasid meid natuke ringi, samal ajal kui nende imeilusad naised puhkasid. Siis saime natuke seda traditsioonilist salsat ka. Väga äge oli.

Laupäeval saatsime ära meie tänavamuusiku Phili, kes ikka meie ukse taga kitarri mängida armastas. Timmuga said nad ikka päris suurteks sõpradeks, koos nad arendasid koridori põrandal chillimise ja veinijoomise traditsiooni (ma ka nati aeg-ajalt aitasin kaasa), mängisid kalapüüdmist mere ääres (kala ei saanud), ja tantsisid klubis. Tim ei ole veel siiani Phili lahkumisest üle saanud, hihii. Phil jättis meile ka oma õnge ja hunniku kämpimise varustust, millest kõige parem on suur matkapliit.

Pühapäeval saatsime ära Pablo (minu kannatlik „trugo“ kaardimängu õpetaja) ja Rauli (muidu tore tšiilipoiss), kes lähevad mööda Aasiat rändama...