Sunday, 23 March 2014

Rohkem pilte kui juttu..

Oleme ringiga tagasi jõudnud peaaegu pealinna, kust 45 päeva tagasi oma reisi Lõuna-Ameerikas alustasime. Tšiili ja Argentiina järvedepiirkonnad jäävad meie reisi kõige põhjapoolsemateks sihtkohtadeks (pealinnad Santiago ja Buenos Aires välja arvatud). Oleme oma reisi õigesti ajastanud, alustades poolteist kuud tagasi Patagoonia lõunaservast, kus nüüdseks on liiga jahe, ning jõudes turismipiirkondadesse märtsi keskel, hooaja lõppedes.

Puconi linn, pisike seiklusturismi meka, mille rahvaarv hooajal kümnekordistub, on mõnusalt tühi ja vaikne. Turiste on veel piisavalt, et bussid rahvusparkidesse ning termaalvete juurde ära täita. Samas ei pea me majutuskoha või bussipiletite pärast võitlema nagu tipphooajale omane. Õhtupoolikud ja ööd on juba pisut jahedamad, kuid päevased temperatuurid ulatuvad endiselt 22-24 kraadini. Viljapuud teeäärtes on täis õunu ja ploome ning karjamaadel saame esimestest sügisestest põldmarjadest suud magusaks.

Paar vihmast ja udust päeva on mõnusad lõõgastumiseks ning ligunemiseks ühes paljudest termaalvee basseinidest. Valime Los Pozonese, mis üllatab meid oma naturaalsusega. Kruusa ja liivapõhjaga ning kividega ääristatud erineva suuruse, sügavuse ja temperatuuriga kuumaveevannid paiknevad piki kärekülma mägijõe kallast. Oleme peamiselt kohalikest koosneva külastajaskonna hulgas ainsad hullud, kes end jõevahus jahutamas käivad.

Tim otsustab võtta trikikajaki algõpetuse. Istume Tomiga hosteli ees varikatuse all oma soojades jopedes ja tunneme Timmile kaasa, samal ajal kui ta vihmasajus saab oma esimese õppetunni hosteli basseinis. Tunni põhiosa seisneb Timmi pidevas uputamises, kuna eesmärk on talle selgeks teha nipp, kuidas kummuli läinud kajakk pea alaspidi vee all puusanõksu ja aerutõmbega uuesti ringi pöörata enne kui kärestikukivid sind jahvatama asuvad. See on raskem kui arvata võiks, ja terve tund möödub Timmil pidevalt vee all instruktori poolt kummuliaetud paadis. Just siis kui asi hakkab juba päris lootusetuna tunduma, saab Tim kolm korda järjest pöörde tehtud ning raske on öelda, kas selle üle rõõmustan rohkem mina või õpetaja või selleks ajaks juba ära väsitatud ning õrnas hapnikupuuduses Tim. Teise tunni saab Tim päris teise ja kolmanda klassi kärestike peal. Kuna hooaeg on läbi, siis see on täielik eratund, kus Timi õpetuse ja turvalisuse huvides on peale instruktori kaasas veel abiõpetaja ning abiõpetaja abi. Kolmas klass on ikka korralikult vahune ning Tim saab eluelamuse seal, millest rääkides ta kunagi tüütab ehk ära oma lapsed ja lapselapsed..

Käime ära Hurquehue järvede äärses rahvuspargis. Siinkohal jäi põnevate tegevuste tõttu blogi kirjutamine pooleli. Aga järgnevalt pildid meie edasistest päevadest.

Hurquehue rahvuspark oma peegelsiledate järvede ja araukaaria puudega:

Suitsev Villarica vulkaan:

Tim esimene tund trikikajakiga hosteli basseinis:

Meie nn roadtrip koos Emilie ja tema õega San Martin de Los Andes-Villa la Angostura-Bariloche:
Sööme Milanesa (kohalik šnitsel) võileiba Llao Llao rahvuspargis
Meie seltskond (mina teen pilti)
Bariloche järv
Päikeseloojang teeäärses kämpingus
Ilusad vaated teel
Lõunapaus ja Tomi lõuna
Mootorratturist koer teel

Friday, 7 March 2014

Üks tõeline seiklus...


Kui keegi oleks mulle enne reisi öelnud, et saan Carraterra Australil peaaegu terve päeva veeta puuviljaauto metallist konkus loksudes, siis oleksin ilmselt vastanud – sellised asjad juhtuvad filmides, mitte päriselt. Nojah, aga tegelikult – kui lasta asjadel lihtsalt minna, siis võid end ootamatult leida salakaubana, hämara presentkatusega kaubiku põrandal suurel riisikotil, läbimas imekiiresti mitme päeva hääletamise jagu vahemaasid.

Nagu keegi tark on kunagi öelnud – seiklus algab siis, kui plaanid vastu taevast lendavad. Jõudsime pärlina säravast Futaeufust ühel märtsikuisel esmaspäevahommikul kiirelt halli ja udusesse Chaiteni. Lonely Planeti andmetel pidi linnake olema transpordikeskus, kust väljuvad nii bussid kui laevad meie järgmisesse vahesihtpunkti Puertto Montti. Reaalne tegelikkus – laevad väljuvad kaks korda nädalas (mitte linnast vaid 60km kaugusel paiknevast sadamast), üks ainus buss korra päevas ning see on päevi ette broneeritud. Selle vähese info saamine võttis selles pärapõrgus meil peaaegu tunni:
1) vestlus hispaania keeles bussiinfotädiga, millest selgus, et esimesed vabad kohad oleks alles neljapäeval väljuvale bussile
2) otsime sadamat, mis peaks asuma 10 minuti jalutuskäigu kaugusel linna keskusest (ei tööta, ainult kai on järgi)
3) ei nõustu uskuma, et teisi busse ei käi ning esmalt otsime turismiinfot, mis on suletud. Seejärel otsime kohta, kus keegi inglise keeles meile kinnitaks, et bussifirmast saadud info on õige ning ütleks, kus see pagana sadam on kadunud
4) leiame lahke onu ühest turismifirmast, kes juhatab meile laevafirma kontori kätte ning kinnitab, et jah tõesti, ainult üks bussifirma sõidabki korra päevas
5) laevafirma kontor, kust selgub, et laev läheb alles nädala lõpus
6) tagasi bussifirmasse, õnnestub ilma raha maksmata veenda tädi meile neljapäevaks viimased kolm vaba kohta reserveerima, et meil oleks vähemalt pool tunnikest aega asja arutada

Otsustame, et võimaluse korral me ikkagi nelja päeva selles täiesti surnud linnas veeta ei tahaks. Seega on plaan lihtne – tuleb hääletada. Kuna viimane paar-kolmsada kilomeetrit teest on kolmest kohast katkenud teed tõkestavate fjordide tõttu, mis tuleb ületada praamidega, siis arvestame, et hääletamine võib osutuda päris keeruliseks ja pikalevenivaks. Samas läheb tee läbi rahvuspargi ning ilusate mahajäetud üksildaste paikade, mis kõlab paremini kui Chaitenis lihtsalt passimine. Teeme kiirelt linna peal tiiru, et matkapliidile gaasi leida. Õnnestub! Järgmine samm – varume kohalikust poest mitme päeva toidukraami, et oleksime iseseisvad, ükskõik, kus meid siis maha visatakse. Õhtuks oleme maantee ääres ning hiline teetööliste auto viib meid tunni tee kaugusele keset Pumalini rahvusparki. Tunnikese peame ise ka kõndima, mille jooksul ei möödu meist enam ühtegi autot, nii et loeme ennast kaskaadidelähedasse laagriplatsi jõudes täitsa õnnelikeks. Taevas on ka selginenud, nii et lööme telgid püsti, viskame kotid sisse ja teeme kergete kottidega paaritunnise mõnusa jalutuskäigu läbi järske kaljusid katva vihmametsa, selgeveeliste kaskaadideni, mööda 3000 aasta vanustest “alerce” puudest. Ülikihvt rada läbi jugade ja ojadega kaunistatud džungli!


Teisipäeva hommikul saame napilt telgid kokku kui juba sajab. Aga meie õnn ei ole siiski veel otsas, sest lahke pargivalvuri ja veel ühe teetöölise abiga jõuame ülikiiresti esimese sadamani meie teel. Hispaania keelega saab meil muidugi jälle nalja, sest laagriplatsile sõitnud lahke pargi valvur üritab meile kolm korda seletada, et võib meid mõned kilomeetrid sadama poole viia, enne kui me aru saame, et ta oma abi pakub. Galeta Gonzalese sadam on tihedas vihmas tühi ja mahajäetud. Ainsad hooned – turismiinfo ja kohvik on muidugi suletud. Peagi laekuvad sadamaputkasse veel mõned märjad seljakotirändurid, kes kahjuks praktiliselt inglise keelt ei jaga. Käte-jalgade-kaartide-mõne hispaania-inglise seguse lausega õnnestub siiski pisut omavahel suhelda. Ühe poisi abiga õnnestub meil kaubelda koht kaubaauto kasti, mis sõidab Temuco poole. Teeme kiirelt oma plaanid umber ning küsime, kas ta meid Osornosse saab visata (see oleks meil bussidega järgmine peatus Puertto Monttist ehk üks ülearune samm on võimalik vahele jätta). Kaubikujuht on nõus. Ja enne kui arugi saame, mis toimub, olemegi kaubikus üksikute tomati- ja puuviljakastide vahel – Tomm oma madratsil, meie 2012 aastal Vietnamis pakitud 100kiloste riisikottide otsas ning kaubikujuht paneb metallist ukse väljastpoolt haaki. Enne veel ütleb, et me praamis vaikselt oleksime, siis ei pea selle eest maksma. Esimene praamisõit võtab pool tundi, piilume pragudest ja aukudest välja. Võiks ennast päris inimsalakaubana tunda, aga oleme superõnnelikud, et ei pea rohkem vihmas märjana hääletama, jõuame ühe päevaga kaugemale kui isegi kohe bussile saades oleks kahe päevaga jõudnud. Teine praamisõit võtab aega üle kolme tunni ning pisut peale sadamast väljumist tuleb kaubikujuht ning laseb meid konkust välja. Joome kuuma teed, kuivatame oma jopesid ja imetleme ilusaid vaateid. Pisut enne randumist ronime kiirelt konkusse tagasi. Ja nii see teekond kulgeb meil. Päikeseloojangu ajal ootame juba kolmandas praamisadamas. Oleme juba üsna väsinud pikast päevast, aga ilusad vaated ning kohalikult ratastel kohvimüüjalt tasuta saadud kohvi ning võileib löövad pea selgeks (tal vist hakkas meist hale kui me sealt konkust välja ronisime ja vigases hispaania keeles kohvi hinda küsisime). Öösel peale ühte jõuame lõpuks Osornosse. Uskumatu, et ikka veel on see sama teisipäev. Ma arvan, et me tegime just hääletamise ajalugu!


Ning meie õnn ei ole meie üllatuseks ikka veel otsas, sest peale kella helistamist umbes 7-8 hospedajes/hostelis, millest kolmel korral saame küsimusele: “tienen habitacion libre?” vastuseks: “no tengo” või “completo” (ülejäänud majad jäävad vaikseks ja tühjaks), siis lõpuks meil veab ja saame toa kolme voodiga ning 15 minutit hiljem magame sügavat väsinud ränduri und.

Kolmapäev – ärkame, pakime kotid ja linnapeale uurima, et kas ehk saaksime samal päeval bussi Anticurasse, kust algab meie järgmine välja valitud matkarada (suures Osornos ei ole eriti midagi ligitõmbavat esmasilmapilgul ning ilus ilm kutsub loodusesse tagasi). Poisid on pisut tujust ära, aga peale korralikku hommikusööki (pan (sai), pechuga (kanaasi) ja salad mixta) on kõik jälle hea. Turismiinfot me muidugi ei leia, aga kuna meie kogemus näitab, et ametlikud infopunktid on enamasti üsna kasutud, siis otsime kohalike inimeste abiga üles maakonna busside peatuse ning saame piletid pooleteise tunni pärast väljuvale bussile. Kiire supermercado tuur toiduvarade täiendamiseks ning olemegi teel Anticura poole. Plaan on siis selline, et jõuda raja algusesse ning kämpida seal ning homme alustada neljapäevast matka vulkaanilisel maastikul, kus saab ronida vulkaani otsa, näha “fumaroles´id”, ujuda looduslikus termaalvannis jne. Aga meie seiklus jätkub, sest plaan läheb untsu. Meil ei õnnestu leida kaardil märgitud veega kämpingukohta ning kuna meil joogivett on vähe, siis kõnnime muudkui mööda rada edasi, et jõuda mõne ojani. Rada muudkui ronib ja ronib läbi kalmistuna vaikiva metsa ülespoole. Selleks ajaks kui me aru saame, et oja ei ole kaardil märgitud kohas, oleme juba nii palju üles roninud, et enam alla tagasi minna ei taha. Otsustame minna kuni mägihütini, kuhu olime plaaninud jõuda alles järgmiseks õhtuks. Päikeseloojang leiab meid endiselt ronimas üles mäkke ning alles pool tundi peale pimeduse saabumist jõaume 1000 meetrit kõrgmal alpiaasal paikneva mägionnini. Selleks ajaks oleme juba aru saanud, et midagi on valesti, kuna absoluutselt kõik kaardil märgitud ojad on kuivad. Meie üllatuseks on pisikeses 7 nariga puidust onnis neli küünlavalgel õhtusööki nautivat rändurit – kaks sakslast ja kaks prantslast. Nad on toa bullerjaniga soojaks kütnud ning neilt saame ka info, et 2011 aastal purskas siin vulkaan, kattes kõik tuhaga, kuivatades ära ojad, termaalveed ning muutes täielikult maastikupilti. Neil on pisut vett, mille nad hütist suures pudelis leidsid ning nad on nõus seda jagama, hoiatades, et me seda enne keedaksime. Õnneks leiame onni räästa alt pisikese 20 liitrise tünni vihmaveega, mida pepsimad rändurid pole julgenud kasutada, nii et saame oma söögid tehtud ning järgmiseks päevaks joogivee ka valmis keedetud. Väga väsitavale ja ootamatult pikale päevale järgneb rahuldustpakkuv seltskondlik õhtutunnike maitsva pastaroaga, mille järel me naridele vajume ning paar minutit hiljem magame õiglaseund.

Neljapäeval ärkame külmas toas. Öine kaste on kergelt jääs, temperatuurid on langenud päevaselt 20 kraadilt nullilähedale. Päike on aga väljas ja õhutemperatuur tõuseb kiiresti. Kuna meil vett on ainult üheks päevaks ning meie sihtpunkt termaalvete näol on hävinud, siis otsustame veeta päeva piirkonda uurides ning õhtuks tagasi mäest alla minna. See on fantastiline päev, täiesti pilvitu, praktiliselt tuulevaikne. Ronime 2240m kõrgusele vulkaani otsa ning vahime selle tuhka täis kraatrisse. Imetleme ümbritsevat vulkaanilist maastikku – ümbruses on veel miteid teisi vulkaane, näeme tohutuid magmaväljasid ning kauguses näeme ka “fumarole`de” suitsu tõusmas. Kuigi 2011 aasta vulkaanipurskele on järgnenud vulkaaniliselt mitte aktiivne aeg ning meil ei õnnestu näha kõiki vulkaanilise tegevusega kaasnevaid nähtusi, siis vulkaan ise jätab meile väga sügava mulje ning jääme oma raske päevaga rahule (800m tõusu ja 1800 langust).

Õhtuks oleme tagasi karjamaade vahel ja saame värsket vett. Nagu ikka - vesi vaimu kosutab ning tekib mõte kohe maanteele välja kõndida ja edasi hääletada. Mõeldud tehtud. Ning pool tundi hiljem kimamegi 140 km tunnis ühes kenas “ute`s” tagasi Osorno poole. Saime vist ainult juhist valesti aru, sest 50km enne Osornot ta peatub ühe väikese järveäärse küla keskuses ning annab mõista, et pöörab ära.

Tõstame kotid autost puu alla ning kratsime kukalt. Kell on juba 8 ning füüsiliselt raskest ning elamuste- ja tegevusrohkest päevast tingitud väsimus hakkab peale pisukest soojas autos istumist kohale jõudma. Tänava ääres kõlgub tuules puidust silt “Sofanor. Cabanas” ning aias paistavad mõnusad väiksed puitmajad. “Jääks õige siia,” tekib mõte, kuigi me pole esialgu veel päris kindlad, kus see “siia” täpselt on. Aga peale kahetoalise külmkapi, mugavate voodite ja kõige muu vajalikuga varustatud majakese nägemist, ei olegi see enam tähtis. Poisid kimavad kohe kõrvalasuvasse poodi õlu järele – ei juhtu just tihti, et on võimalus õlu külmkappi panna.

Peale õhtusööki ja wifi ühenduse testimist meenutame, et täna on ju alles neljapäev – praegu samal ajal jõuaks me alles bussiga Chaitenist Puertto Montti. Otsustame, et me oleme väga tugevad, meie tempo on viimastel päevadel väga kiire olnud ning vajalik on aeg maha võtta ning veel üks päev selles nüüdseks tuvastatud Entre Lagose nime kandvas järveäärses külas puhata. Ning seda teeme me kohe täiega, lebotades pikalt voodis, võttes pikki dušše, keetes kanasuppi, süües päris taldrikutest, jalutades järve äärde, süües kohaliku pagari kreemisaiu, lugedes, blogi trükkides, skaipides, muusikat tõmmates ja poisid uut telefonimängu mängides.

Wednesday, 5 March 2014

Sünnipäevadeks - maailma paremuselt kolmas whitewater raftingu elamus!

Muy bien! Lahe oli! Mõtlesin, et kukun vette. Aga kui vees olin, siis kärestik kus me hulpisime oleks võinud pikem olla, just kui nautima hakkasin, sai läbi. Lahe oli ikka. Toomas.

Siiani parim rafting, mis teinud oleme! Tim

Futaleufu on imeilus koht. Nagu Šveits – väike puidust majadega külake mägede vahel tumesinise särava veega järve ja jõe ääres. Lõhekalad löövad siin sulpsu kõigi kajakkide ja raftingupaatide kõrval. Külas on 5 kämpingut, aga just siis kui me täpselt ei tea, kus Tommit otsida, ilmub ta nurga tagant välja. Ta on vahepeal sobiva kämpingu leidnud, telgi üles pannud, asjad sinna maha jätnud ja linna peale tulnud mõttega, et nagunii ta meid siit üles leiab. Futaleufu on üsna turistikas linnake – igal pool peaaegu keegi räägib inglise keelt! Saame tunni aja jooksul broneerida endale järgmiseks päevaks raftingu, osta bussipileti meie järgmisesse sihtkohta Chaiteni ning varustada ennast toidukraamiga õhtuks.

Rafting ise toimub Futaleufu jõel ning hõlmab 11 kärestikku, mis on klassifitseeritud 3 ja 4 pluss klassi kärestikeks (5 pluss on kõige kõvem). Meie giid-tüürimees on 25 aastat kajakiga sõitnud ning viimased 15 aasat raftinguga tegelenud. Lisaks on meil päästepaat ning üks kajakimees abiks, juhuks kui keegi peaks paadist välja lendama. Meile tehakse põhjalik turvalisuse koolitus ning seejärel rahuliku jõe peal sõidukoolitus. Paat on kuuene pluss meie tüürimees, kuid oleme viiekesi – kaks prantslast ja meie. Piisavalt, et korralikku hoogu paadile sisse saada. Ja läksime. Saame eluelamuse. Kohati on laine ikka paarimeetrine ning paat hüpleb nagu karussellil. Paar korda kui püüan ees istuva Toomasega ühes rütmis mõlaga tõmmata, siis vett ei olegi all, sest olen kusagil õhus! Kajakimees mängib lainetes nagu need kärestikud oleks naljaasi, mis lisab turvatunnet, et asi on kontrolli all. Alguses meid visatakse ka vette, et saaksime päästmist harjutada, mis on väga lõbus selle kuuma ilmaga. Lõpus giid annab võimaluse ühest kärestikust alla ujuda ning poisid haaravad võimalusest tunnetada jõe jõudu. Vaatan pisikese hirmuga, kuidas nad turvaasendis (jalad ees) kivide vahelt vooluga alla lähevad ja korra vee alla kistakse. Tundub, et neil on väga “fun”. Adrenaliiniküllane päev möödub imekiiresti ning kuskil mägedevahelises orus kanjonikaljudevahelises vahutavas vees saab üks unistus jälle teoks!